Kui lavastaja Marta Aliide Jakovski 2022. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 30. lennu lõpetas, oli ta juba lavastusega "Fundamentalist" teatrisõprade teadvusesse jõudnud. Oma töödes on ta muuhulgas heitnud pilgu nii surmale, väärkohtlemisele, väikerahvaste elule kui ka pimedusele. Täna Tallinna Linnateatris töötav Jakovski peab kunstnikuna oluliseks otsingut ja ühiskondlikku närvi, mis aitavad tal publiku ette tuua teemad, mis peegeldavad ühiskonnas toimuvat.

Sa oled linnateatris teist hooaega koosseisuline lavastaja. Kuidas sa sisse oled seadnud? 

Esimest korda kuhugi kollektiivi kuuludes on kõik uus. Kogu maja avamise trall oli väga intensiivne, aga mul on nii "Sinisilmsete", "Krumi" kui ka "Viimase liivlase" protsessi tehes olnud tunne, et kõik on koostöö mõttes väga kenasti sujunud. Väga lahe on olnud kokku puutuda erinevate näitlejatega ja tajuda, kuidas nad töötavad. 

Aga kas ka füüsiliselt uus maja on sinu loomingule kuidagi teistmoodi mõju avaldanud?

Kui mul oleks selle majaga mingi ajalugu, siis võib-olla tajuks seda teistmoodi. 

Mul on niimoodi, et ma mõtlen alati mingi teema peale, millega tahaks tegeleda, või mingi näidendi peale, mis mind huvitab, ja keskendun hästi selgelt sellele. Olen ka nii mõelnud, et see, mida ma saan siia majja panustada, on võimalikult hästi teha iseenda tööd. Seda ma olen proovinud teha. Tehnilised võimalused ja võimekus on olemas ning selles mõttes on siin hea töötada.

Ma olen ka mujal töötanud. Ma vist olen nii intensiivselt protsessis sees, kui ma töötan, et ma katsun välist müra mitte ligi lasta. Aga kindlasti on praegu linnateatris selline aeg, kus toimub omamoodi ümber­sünd ja proovitakse uusi suundi. Kõik on väga otsingulised inimesed. See on lahe. Maja algab inimestest ja siin on meeletus koguses toetavaid ja häid inimesi.

Eelmine kuu esietendus sul mustas saalis dokumentaallavastus "Sinisilmsed", mille keskmes on noorte radikaliseerumine. Kuidas sa selle teemani jõudsid? 

Algimpulss tuli sellest, et tegime Piretiga (näidendi autor on kirjanik Piret Jaaks - K.R) Vanemuises lavastust "Lõpp", mis käsitles leina ja surma teemasid. Siis tekkis mõte, et võiks veel midagi teha. 

Viimasel ajal on hästi tugevalt pinnal olnud märksõna toksiline maskuliinsus. Mul olid selle termini suhtes vastakad tunded. Mingil hetkel võis ka tihti lehest lugeda, et kõiges on süüdi valge keskealine mees, ja siis vastupidi, et küll meil need naised on emotsionaalselt üleköetud. Hakkasin mõtlema, kuidas me lükkame mingeid asju niimoodi lahtritesse. Mulle tundus huvitav, et me räägime toksilisest maskuliinsusest, aga miks me ei räägi näiteks toksilisest feminiinsusest: kas see ei ole teema? 

Kui me valime mingi poole või ütleme, et mehed või poisid on meil vot sellised, siis tekib mul tunne, et tahaks seda asja laiemalt vaadelda. Meie kultuuriruumis sildistatakse inimesi ülikergesti, ka ajakirjanduses on viimasel ajal selle kohta palju näiteid olnud.

Kui autor suvel spetsialistidega rääkimist ja uurimist alustas, tuli leida ka suund, kuidas sellest teemast rääkida, oli vaja kuhugi maanduda. Üsna kiiresti jõudsime erinevate kurbade sündmuste keerises mõtteni uurida noorte poiste maailma: mis seal toimub ja kuidas üldse jõutakse äärmustesse? 

Kui oli räägitud spetsialistidega erinevatest noorte probleemidest ning radikaliseerumisest, tekkis tunne, et kõrvale ei saa jätta ka ühte väga olulist osa – kooli, haridussüsteemi. Praegu on eesliinil õpetajad, sest nemad näevad toimuvat väga lähedalt. Piret intervjueeris väga paljusid õpetajaid, kes rääkisid ausalt enda probleemidest. 

Selles lavastuses hästi palju erinevaid kihte, mis justkui viitavad erinevatele probleemidele ja need on nüüd siis kokku toodud. Aga mis on need teemad, mis sa ise tahaksid välja tuua, et millest see lavastus räägib või millele rõhku panite?

Kõik algab märkamisest ja vastutusest. Lavastuslikult on see justkui kollaaž, et inimene saab loo ise kokku panna. Minu jaoks on hästi oluline raam seotud loomapäästjaga, kes vaatamata kõigele päästab erinevaid hädas hingekesi. Saab kõne, sõidab järjekordsesse õuduste paleesse kohale ja proovib leida kontakti  inimese poolt sinna jäetud üsna õõvastavas seisus loomaga. Teine näide: inimesed võtavad suve hakul looma ja paraku tuleb suve lõpus teha kampaania, et suvilast ära sõites ei unustataks lemmiklooma maha. See pani mõtlema, kuidas selline asi üldse võimalik on. Loomad kahjuks ei saa rääkida ja nad on täielikult oma omaniku teenistuses.

Uurisime lähedalt üht loomapäästjat, kellele usaldatakse üsna äärmuslikud juhtumid. Seal oli väga palju näiteid nendest loomadest, kes on olnud alguses väga agressiivsed ja lõpuks õnneks siiski hakanud uuesti inimest usaldama. Tekkis paralleel lastega – nähtamatud lapsed nagu nähtamatud loomad. Keegi peab nendega tegelema. Meie lavastuses proovib üks õpetaja seda teha. Seal on küll erinevad probleemid, aga meie jaoks oli oluline näidata õpetajate ülekoormust ja olukorda koolides.

Loos on sees ka radikaliseeruva noore kujunemine etappide kaupa. Tegelikult otsib ta tähelepanu. Autor proovis neid teemasid mõlemalt poolt kokku panna. Lavastus lõpeb monoloogiga, kus üks õpetaja räägib oma loo sellest, kuidas ta oli noorena radikaliseerunud ja kuidas ta sellest välja tuli. See on põhjus, miks ta seda tööd teeb – ta leiab, et sellest on võimalik välja tulla.

Kui palju ja kellega te selle lavastusprotsessi jooksul kohtusite? 

Piret tegi meeletus koguses intervjuusid oma ala spetsialistidega – teadlastega, õpetajatega, politseinikega ja psühholoogidega. Prooviprotsessis käis siin eraldi juurde rääkimas politseinik, kes näitas meile erinevaid videosid ning rääkis juurde lugusid oma kogemusest.

Kas see, mida ta rääkis, oli šokeeriv?

Oli küll üsna šokeeriv ja kurb vaatepilt. Kõige kurvem ongi see, et kuigi osa neist materjalidest peaks olema internetist eemaldatud ja justkui kättesaamatu, siis tegelikult oli meil neid väga lihtne leida. 

Me tegime näitlejatega sellise uurimuse, et Laurits läks õhtuti portaalidesse, kus noored käivad, lihtsalt vaatama, mis seal toimub. See pilt oli ülikurb. Ühest küljest tundub, et kuigi me oleme kogu aeg ühenduses, tunnevad inimesed ennast tegelikult nii üksi, ka need noored. Kui ta seal ringi vaatas, olid kohal nii seitsmeaastased lapsed, aga ka keskealised või vanemad mehed. See seltskond, kes seal ringi käis, oli ikkagi väga õõvastav. Noored otsivad sealt mingit pinget või põnevust, aga ka kuuluvustunnet. Tegelikult on see aeg, kus noor peaks magama ja aju puhkama. Vanemale öeldakse head ööd, laps paneb ukse kinni ja siis avaneb mingisugune teine reaalsus. 

Praegu on täisealiseks saamas esimene põlvkond noori, kelle jaoks on sotsiaalmeedia ja nutitelefonid terve elu sellisel kujul olemas olnud, nagu me täna teame. Me saame nüüd hakata väikseid järeldusi tegema selle kohta, mis mõju ajule avaldab, kui inimene on terve elu elanud justkui mingis teises paralleelsuses. Arvutid ja kõik muud asjad olid muidugi ka varem olemas, aga toona oli vist natuke lihtsam seda arvutiaega piirata, igas peres ei olnud võib-olla arvutitki, aga nüüd näed igal pool väikseid lapsi, kellele on ekraanid ette visatud ja nad ei oskagi ekraanita elada. 

Kuna suhtlemisviis on nüüd teistsugune, kolinud kuhugi netti, siis on osade noorte puhul tajuda, et sotsiaalsete oskustega peab eraldi tegelema. Näiteks inimesed ei julge helistada. Mõeldakse, et ma parem kirjutan, ma ei helista, ma ei taha otsest kontakti. Olukord on läinud päris keeruliseks, sest ühest küljest on väga hea, et hakatakse rohkem diagnoosima erinevaid vaimse tervisega seotud häireid, noored ja vanemad on teadlikumad, räägitakse ATH-st ja muudest probleemidest, aga see sotsiaalne ärevus, mis neil on… 

Üks, milles ma olen täiesti veendunud, on see, et noorte puhul on ülioluline huviharidus – trennid, muusikakoolid, kunstiringid ja kõik muu selline. Tegelikult ei mõtle ma ainult noorte peale, vaid ka täiskasvanute peale. Näiteks see, kui selgelt muusika õppimine arendab empaatiavõimet. Huviharidus on ülioluline, et noortel oleks koht, kus käia.

On riike, kus on vastu võetud seadusi selle kohta, mis vanusest alates võib üldse nutitelefoniga kooli tulla. Mulle tundub see ülimalt oluline. Teine asi on see, et lapsed õpivad ka kodust. Neil on väga lihtne öelda: "Aga miks mina ei või?", kui vanemad ise kogu aeg telefonis on. 

Samas ma ei taha olla mingi moraalijünger. Mul ei ole tõemonopoli. Aga mida saab teha, on alustada iseendast – kuidas sa märkad teisi inimesi või kuidas vähendada seda nutimaailma enda ümber. Või kui me paratamatult selles nutimaailmas elame, siis selgitada.

Viimastel aastatel on nii Eestis kui välismaal loomingu kaudu noorte radikaliseerumisest ja vägivallast ka räägitud. Eestis tuli eelmisel aastal välja Tõnis Pilli mängufilm "Fränk", brittidel tuli välja lühisari "Adolescence". Mõlemad said väga palju tähelepanu. Kui palju need sind teemavalikul inspireerisid?

Selles osas kindlasti, et need tegelevad mulle südamelähedase teemaga. "Fränki" nägin siis, kui see välja tuli. See on superhea esimene täispikk film – väga hästi teostatud ja tugevate näitlejatöödega. Mul on režissöör Tõnis Pilli üle tõesti hea meel. "Adolescence'it" olen ka näinud. Väga hea lugu ja kaameratöö! Kunstilise taseme mõttes olin mõlema puhul väga meeldivalt üllatunud.

Kuna mõlemat saatis suur edu, aitas see teemat väga paljude inimesteni viia. Ühest küljest ongi oluline, et kunst peegeldab seda, mis ühiskonnas toimub, aga kas teisest küljest on oht, et tekib ühe teema ületootmine? Kas nii keerulisest ja olulisest teemast on võimalik ka liiga palju rääkida? Kui palju sa selle peale mõtlesid?

Mõtlesin väga palju, kuidas sellest teemast rääkida. Otsisime kogu meeskonnaga pikalt. Dokumentaalmaterjal on midagi muud kui klassikaline näitemäng. See ei ole lihtsalt hästi kirjutatud tekst, mille lavale paned. Kui tegeled dokumentaalse materjaliga, siis sa vastutad ka nende inimeste mõtete eest, mis sulle usaldatud on. See on täiesti teistmood tegemine ja vastutus. 

Minu meelest ei ole sellel teemal võimalik liiga palju rääkida. Kui hakkasime seda lavastust tegema, siis inimesed eri valdkondadest ütlesid meile aitäh. Nad olid väga tänulikud, et keegi selle teemaga tegeleb. Neil on tunne, et nad on nagu kajakambris – nad räägivad, ajakirjanikud küsivad küsimusi, aga midagi ei muutu. Selles mõttes on see meie võimalus olulisel teemal rääkida. Kui mõtlen kunstnikuna enda töö peale, siis ma ju valin, mida lavastada. Tunnen, et mul on olemas mingisugune ühiskondlik närv. Sellepärast tuleb sellistel teemadel rääkida, sest peegeldame oma ühiskonna valupunkte. Ma saan aru, et mingil hetkel võib tekkida tunne, et kas maailmas siis enam midagi ilusat ei olegi, aga samas peaks teater tegelema ka selliste teemadega.

Seda heidetakse ajakirjandusele ka ette, et kas millestki toredast ei ole kirjutada, aga ajakirjanikud ju peegeldavad ja kajastavad seda, mis toimub, mitte ei alusta hommikut mõttega, et täna kirjutan kümme negatiivset artiklit. See näitabki meie aega koos kõigi raskustega. Samas on selles lavastuses ka läbi kibedate momentide ilusaid hetki. Kas või see loomapäästja, kes need nähtamatud loomakesed üles korjab – seal on ikkagi lootus olemas.

Minu jaoks on seal ka kodanikupositsiooni mõõde. Loomapäästja on justkui täiesti tavaline inimene, võib-olla mingisugune mutike kusagil linnas, kelle kohta tehakse kiiresti hinnang, et ta on selline üsna omamoodi, aga tegelikult võib lõppkokkuvõttes just temas olla kõige rohkem inimlikkust. 

Seda mõtet edasi arendades: kas me tahaksime elada nii, et kõik peidetakse ära ja räägitakse ainult nurga taga? Nagu nõukogude ajal, kus väliselt pidi kõik hästi olema. Kas me tahame sinna tagasi minna? Tasakaal tuleb muidugi leida. Ma saan aru, et praegu on inimestel palju sõjahirmu ja lootusetust ning valupunkte on kõikjal. Enda vaimse tervisega tuleb tegeleda iga päev. Tuleb olla looduses, suhelda inimestega, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, aga samal ajal oleks täielik idiootsus end sellest, mis toimub, täiesti välja lülitada.

Kui jalutan õhtul koju ja näen, et kusagil on kamp noori ja olukord tundub kahtlane või keset väljakut lamab purjus või hädas inimene, siis see ongi minu võimalus midagi teha, alati ei ole mõistlik sekkuda, aga teada peaks sellest kindlasti andma. Me ei saa silmaklappe ette panna ja mõelda, et probleemid on kusagil mujal. Need noored, kes tapsid inimese – nad t a p s i d inimese ära! – on reaalsus, milles me elame. See on meie kõigi probleem, sest see on meie ühiskond. Kui meid see ei huvita, siis ei huvita lõpuks kedagi. Sellepärast tuleb nendel teemadel rääkida. 

Mul on väga palju näiteid inimestest, kes on viimse piirini läbi põlenud. Näiteks õpetajad. Neil on samuti pered ja lapsed. Kui õpetaja parandab öösel kella kaheni kontrolltöid ja käib lõpututel koosolekutel, siis millal ta jõuab oma lapse jaoks olemas olla? Ja siis oleme kõik šokeeritud, kui mõni õpetaja kusagil murdub või käitub valesti ja sakutab last. Ma ei õigusta seda, on õpetajaid, kes ei sobi oma ametisse, aga me peaksime püüdma näha ka teist poolt, et mis seisundis need inimesed lõpuks on.

Meil oli ka üks näide meesõpetajast, kes osales "Noored kooli" programmis. Ta läbis kogu selle programmi, kus õpetati kaasavat õpetamisstiili – et ei oleks nii, et õpetaja lihtsalt seisab klassi ees ja seletab, vaid lood kogu aeg pinnast dialoogiks. Ta valmistas neid tunde ette, lõi oma süsteemi, tegi oma tööd tohutu missioonitundega, aga lõpuks sai aru, et mitte kedagi ei huvita. Viimaks oli ta täiesti läbipõlenud ja depressioonis. 

Mul on väga hea meel, et Piret tegi selle teemaga tohutu töö ära ja oli südamega kogu protsessi juures. Samuti näitlejad. Meie prooviperiood oli selline, et tulime hommikul proovi ja alustasime jälle uudistega uuest juhtumist. See oli päris õõvastav, aga samal ajal tundus oluline proovida teha seda võimalikult hästi, sest see on meie võimalus peegeldada seda, mis ühiskonnas toimub.

Ma kujutan ette, et publikus on palju lapsevanemaid, kes saavad seda vaadates võib-olla väga tugeva äratuse. Kindlasti on ka neid, kes on juba teadlikud. Aga see ongi meie võimalus natuke peegeldada seda, mis toimub.

Keda sa seda lavastust tehes oma sihtgrupina nägid? Kas sul üldse oli üks kindel sihtgrupp?

Mul ei olnud kindlat sihtgruppi. Minu jaoks on see lavastus kõigile – koolinoortele, lapsevanematele, õpetajatele. Olin ise lihtsalt selles maailmas sees ja proovisin erinevate vahendite kaudu teksti ellu äratada ja toetada seda, mis seal on. Muidugi mulle meeldiks, kui sügisel saaks rohkem koolid seda vaatama tulla. Tagasiside põhjal soovitatakse seda tõesti väga erinevatele inimestele koolinoortest lapsevanemateni välja. Sihtgrupi peale ma vist üldse ei mõtle, sest olen ise olnud selline noor, kes käis vaatamas väga erinevaid asju. Aga kuidas sulle tundus: kas see oli mingile kindlale sihtgrupile mõeldud?

Otseselt mitte. Ma küsisingi seda sellepärast, et ma ei suutnud ise ka näppu peale panna, aga see ei ole ka tingimata oluline. Küll aga oli minu etendusel väga palju õpetajaid. Mulle väga meeldis, kuidas Delfi Kultuuris kirjutati, et lavastuses ei pakkunud pedagoogidele äratundmisrõõmu, vaid äratundmiskurbust. Seda oli ka saalis tunda. Mulle tundus ka, et see ei ole otseselt noortelavastus, aga see on väga hea lavastus, mida noortega koos vaatama minna, sest need radikaliseerumise näited võiksid koolis väga häid arutelusid tekitada.

Absoluutselt. Mul endal on ka väga palju häid kogemusi õpetajatega. Kui mõtlen oma elutee peale, siis väga paljud õpetajad on minus midagi näinud, julgustanud ja olemas olnud. Õpetajaamet on selles mõttes erakordne, olen väga tänulik nendele inimestele. Mõnes mõttes on see lavastus ka kummardus õpetajatele. See on väga ennastsalgav töö ja samas on see kutsumus midagi väga erilist. See on imeline, et meil on inimesi, kes oskavad märgata, suunata ja arutleda. Aga keeruline küsimus ongi see, mille arvelt see hetkel kõik toimub ja kuidas õpetajaid selles küsimuses toetada.

Gustav Adolfi gümnaasiumi endine direktor, täna Viimsis õpetaja töötav Henrik Salum ütles hiljuti Vikerraadio intervjuus väga hästi, et vanemad justkui tahavad oma lapsed kooliuksest sisse lükata ja siis 12 aasta pärast sealt ideaalsed täiskasvanud välja võtta. Nad võtavad endalt vastutuse ära, aga tegelikult on lapse kasvatamine ikkagi kodu ülesanne ja kool peaks toetama õpetamise ning maailmapildi avardamisega.

Ma olen täiesti nõus. See on täiesti eraldi teema. Inimene pannakse kooli ja siis öeldaksegi, et tehke temast inimene. Me tõime ka lavastuses välja, milliseid kirju õpetajad lapsevanematelt saavad. See on päris hämmastav. Kogu vastutus pannakse koolile. Tegelikult tuleb aga pagas kodust, kõik probleemid ei alga koolist. 

Kas te jõudsite prooviprotsessi jooksul ka selleni, miks noored radikaliseerumiseni jõuavad?

Ühest küljest on see kuuluvustunne. Noor tahab kuhugi kuuluda. Tihti on need noored üksikud ja otsivad oma kohta. Seal on karjamentaliteet – soov olla osa mingisugusest grupist. Algoritmid söödavad sulle kõike järjest ette – koeravideosid, lauluvideosid, vägivalda, see kõik on täielik hullumeelsus. Samal ajal otsitakse selles keerulises maailmas vastuseid ja midagi kindlat millele toetuda. Kui keegi pakub väga lihtsat süsteemi – tee trenni, söö nii, käitu nii ja kõik laheneb –, siis on seda lihtne järgida. Manosfäär pakubki näiteks selliseid lihtsaid variante. Tunded kuulutatakse mõttetuks ja inimene kapseldub, kuni viha lõpuks kusagilt välja purskab.

Noor aju ei oska veel hästi eristada, mis on okei ja mis mitte. Täiskasvanud saavad juba paremini aru, sest neil on elukogemus all, aga noor inimene ei pruugi osata kriitiliselt mõelda. Kui talle pakutakse lihtsat seletust, kuidas maailm toimib, siis on väga loomulik, et ta otsib kinnitust ja turvatunnet ning leiab kellegi, keda jälgida. Tegelikult asendab see mingit turvavõrgustikku, mis peaks tulema kodust, aga kui seda ei ole, leitakse see mujalt. Eestis on tihti probleemiks ka isafiguuride puudumine või katkised suhted. 

Noor inimene peab maailma kohta järeldused lõpuks ise tegema. Ainult loetud info ei tähenda veel päris arusaamist. Samal ajal oleks vaja juba varakult rohkem arutelusid nende teemade üle. Tuleb rääkida võõravihast ja sellest, kuidas üksteisega toime tulla. Samamoodi tuleb rääkida sellest, kuidas me naistesse suhtume. Kui kuulsime erinevaid lugusid sellest, mismoodi erinevate naisõpetajatega koolis käitutakse, hakkas päris kurb. Üks oluline teema on karistamatuse tunne. Puudub arusaam sellest, kust läheb piir.  

Kui öelda, et noortel ei ole kriitiline mõtlemine veel täielikult välja arenenud, siis tegelikult satuvad ka täiskasvanud sotsiaalmeedias iga päev mingisuguse valeinfo otsa. Näed Twitteris või mujal midagi ja pead hakkama üle kontrollima, kas see on üldse päris. Kas või mingid täiesti labased näited – AI-pildid või võltsitud videod. Täiskasvanudki koperdavad pidevalt täieliku jama otsa, rääkimata siis noortest, kellel ei pruugi veel olla harjumust kõike kahtluse alla seada ja üle kontrollida.

Absoluutselt. Teine asi on ka igasuguse äärmusluse tõus, mis ei puuduta ainult Eestit, vaid see toimub laiemalt. See on noorte jaoks väga lihtne vaade, mille külge klammerduda. Tekibki tunne, et mõningaid inimesi ei ole vaja või et maailm ongi ainult mustvalge. Noorel inimesel on sellist mõtlemist väga lihtne üle võtta. Mis puudutab meediakriitilisust ja seda, kust infot saadakse, siis see on täiesti eraldi teema. Väga palju asju tulebki üle kontrollida ja mõelda, kas need on usaldusväärsed või mitte.

Kuidas radikaliseerumist ära tunda?

Radikaliseerumine on väga lai mõiste. Kui mõtleme usuäärmuslusele või äärmuslike ideede omaksvõtmisele, siis see on üks pool, aga sinna alla lähevad ka vägivaldsed teod. Tegelikult algab kõik väga väikestest detailidest ja see teebki asja keeruliseks. Keegi võib öelda, et teeb lihtsalt nalja, aga kui need naljad on näiteks seksistlikud või puudutavad mõnda vähemust või kogukonda halvustavalt, siis tegelikult peaksid juba ohutuled põlema minema. Kui inimene juba väga selgelt väljendab äärmuslikke vaateid, siis on asi ilmne, aga keeruline ongi aru saada, millal on tegemist lihtsalt rumala naljaga ja millal mitte. Kui näed kasvõi väikseid ohumärke, siis kõige olulisem on rääkida. Nende teemade üle tuleb arutleda, et mõista, kust need mõtted tulevad.

Samas on iga inimene erinev. Kõik sõltub inimesest ja olukorrast, aga praegusel ajal tasub väikseid ohumärke tõsiselt võtta. Ei pea minema paanikasse, aga peatuda ja huvi tunda tasuks küll. Küsimus on lihtsalt selles, millised ressursid selleks olemas on.

Lõpuks jõuame jälle sinna, et ühiskond on muutunud väga individualistlikuks ja inimesed ei märka teiste appihüüdeid. Ma olen Viljandist pärit ja kui toimus Viljandi koolitulistamine, hakkasid inimesed selle noormehe sotsiaalmeediat läbi vaatama ja selgus, et seal olid tegelikult väga selged appihüüded ja postitused väga tumedatest mõtetest. Alles pärast tragöödiat tekkis tunne, et oleks pidanud neid märke märkama. See toimus üle kümne aasta tagasi ja tahaks loota, et ühiskond on vahepeal midagi õppinud, aga ma ei ole päris kindel, kas see nii on.

Meil on lavastuse lõpus samamoodi üks juhtum, kus sõber ütles teisele justkui naljaga pooleks, et läheb nüüd inimest tapma. Teine arvas, et see on lihtsalt nali, aga siis ta läks ja ründaski esimest ettejuhtuvat inimest. Kui politseinik sellest rääkis, siis tuli välja terve ahel – tähelepanuvajadus, probleemid kodus, soov olla nähtud, baasvajaduste puudumine.

Need lood on tegelikult väga sarnased ja probleemid algavad tihti kodust. Kui tundub, et mingi asi vajaks uurimist või miski tundub kahtlane, siis ei juhtu midagi halba sellest, kui korraks peatuda ja proovida tegeleda. Praeguses ajas ongi oluline märgata inimesi enda ümber. Kui midagi tundub valesti, siis küsida ja rääkida, mitte ülalt alla õpetada, vaid proovida vestelda ja teemasid avada. Dialoog on oluline.

Praegu räägitakse palju ka vaimsest tervisest. Ka sellega seonduvalt on olnud väga traagilisi juhtumeid, mille järel küsitakse, kuidas keegi ei märganud. Midagi muud ei olegi teha, kui proovida olla avatud ja märgata inimesi enda ümber. Teise inimese märkamine annab palju tagasi. Tekib tunne, et ollakse päriselt ühenduses ja panustatakse millessegi päriselt olulisse. Samas peab inimene tundma ka enda piire. Lõpuks ei saa päästa kedagi, kes ise abi vastu võtta ei taha.

Siin on võib-olla ühiskond endale aastakümneid karuteenet teinud selle ütlusega, et inimene, kes räägib suitsiidist kõva häälega, ei tee seda päriselt. Võib-olla oleme seda lauset liiga palju kuulnud ja hakanud sama loogikat ka teiste olukordade puhul rakendama. Kas jõudsite ka selleni, miks just poisid sagedamini sellistesse äärmustesse satuvad?

Eks tüdrukute puhul on samuti probleeme ja ka seal võib olla karjamentaliteeti ning jõhkraid olukordi, aga poiste puhul läheb see küsimus sageli sügavamale. Väga paljud mehed, kellega mina olen suhelnud, on ka rääkinud sellest, et noorena puudub arusaam, milline üks mees üldse olema peaks. Meile luuakse kogu aeg kuvandit mehest, kes peab olema tugev, toime tulema, kõike kandma. Justkui oleks olemas üks kindel mudel, milline mees olema peab. See surve on olnud ühiskonnas väga kaua.

Üks oluline teema on isafiguuri puudumine. Just sellise isafiguuri puudumine, kelle pealt õpitakse, et haavatavus ei ole nõrkus. Muidugi ei saa üldistada, sest inimesi on erinevaid, aga väga palju on siiski väärarusaamu sellest missugune üks õige mees olema peaks. Väga oluline oleks näha rohkem eeskujusid, kes näitavad, et lugupidamine, avatus, siirus ja tunnete väljendamine on täiesti normaalsed. Need on ju omadused, mida me universaalselt väärtustame.

Mida me ühiskonnana üldse teha saame, et radikaliseerumist peatada? Või oleme juba lootusetult hiljaks jäänud?

Ma ei usu, et kunagi saab olla lootusetult hiljaks jäänud, aga neid näiteid on juba väga palju ja peegel on meil ammu ees. Individuaalsel tasandil algab kõik märkamisest. Teine oluline koht on kool. Haridussüsteemis on kindlasti palju kitsaskohti, aga kõige olulisem algab siiski kodust. Väga palju sõltub sellest pagasist, mille laps kodust kaasa saab: vanema kohalolu, tähelepanu, armastus ja tunnustus on üliolulised. Samamoodi see, et lapsele näidatakse, et eksimine on normaalne ja vigu võib teha. Kõik need asjad loovad turvatunde, mille pealt laps kasvab. Vanemad saavad väga palju ära teha. Kui kodust saadud pagas on tugev, siis ehk on keerulisem seda vundamenti kellelgi hakata ka lammutama.

Teine küsimus on see, kuidas ühiskond reageerib tehnoloogiale ja sotsiaalmeediale. Praegune olukord telefonides ja platvormidel ei lähe minu meelest iseenesest paremaks. Midagi peab mingil hetkel muutuma. Ka lapsevanemad on sageli hädas. Nad võivad otsustada, et nende laps ei saa varakult nutitelefoni, aga kui kõigil teistel klassis juba on, siis tekib küsimus, mida üldse teha. 

Samas on inimesi, kes ütlevad, et sotsiaalmeediat ei tohiks noortelt täielikult ära võtta, sest ka seal võib olla turvavõrgustik, teadmised või suhted, mida nad mujalt ei leia. See on väga keeruline teema, aga mind üllatab, et Eestis ei ole riiklikul tasandil selle üle väga suurt arutelu olnud. Viimastel aastatel on olnud mitu väga rasket juhtumit – Raasiku, Pärnu ja Valga – ning kõik need lood on olnud mingil moel interneti ja sotsiaalmeediaga seotud. Kas tulevik hirmutab sind? Mis saab siis, kui need noored ei kasvagi radikaalsusest välja?

Muidugi hirmutab mõte, mis saab siis, kui sellest ringist välja ei tulda, aga samas ma mõtlen, et kui me neist teemadest räägime – sina oma platvormil, meie teatris –, siis see ongi meie võimalus midagi teha. Ma püüan siiski jääda optimistlikuks. Ma arvan, et sellest on võimalik välja tulla, aga oluline on märgata võimalikult varakult.

Ma teeksin sulle liiga, kui me "Fundamentalistist" üldse ei räägiks. Sellel aastal täitub "Fundamentalistil" viis lava-aastat ja kui ma vaatasin Von Krahli kodulehte, siis olid järgmistele etendustele üksikud piletid alles. Kas selle lavastuse edu on sind üllatanud?

Eks see oli minu jaoks omamoodi šokk küll. Teed oma esimest tööd ja püüad seda teha nii hästi, kui oskad. Ma olen lihtsalt väga meeldivalt üllatunud. Mul on väga hea meel, et koostöö nii hästi sujus ja et see lavastus on inimestele hinge läinud. Liisa ja Erki (näitlejad Liisa Saaremäe ja Erki Laur - K.R) on mulle olulised inimesed ning mul on väga hea meel, et lavastus inimesi jätkuvalt kõnetab ja nad seda vaatama tulevad.

Kas sa oled seda hiljuti ise ka üle vaatamas käinud?

Praegu ei ole. Mingil perioodil käisin seda üsna süstemaatiliselt vaatamas ja andsin pidevalt tagasisidet, aga praegu mulle tundub, et kõik toimib hästi. Kui me käisime Soomes festivalil, siis tegime koos proovi, aga üldiselt ma tean, mille pealt nad mängivad ja et kõik toimib. Mõne aja pärast lähen seda kindlasti uuesti vaatama.

Sinu varasemates lavastuses on fookuses olnud näiteks väärkohtlemine, religioon, surm, erivajadused, eksistensiaalsed otsingud ja väikerahvaste elu. Mida sa teatris otsid? 

Igakord on otsing erinev, aga oluline vist ongi see, et ei väsiks otsimast. Kõik lähtub inimestest, kellega ma töötan. Esiteks on materjal ja teemadering, teiseks on alati ka põnevad väljakutsed näitlejatega, kes mind inspireerivad.

Sul möödub kohe lavakooli lõpetamisest neli aastat. Kui sa nendele neljale aastale tagasi vaatad, siis mis on sind nende aastate jooksul kõige rohkem õpetanud?

Võtsin lavakast kaasa mõtte, et sa pead ühel hetkel aru saama, kes sa ise oled: mis on sinu tugevused ja nõrkused ning lihtsalt edasi töötama. Tuleb end kuulata ja mitte lasta ülemäära kõigutada või kallutada. See, kui erinevalt me maailma tajume ja näeme – see on põnev. Selles on oma ilu. Selle sees sa õpid ja arened. Tuleb hoida armastust selle vastu, mida sa teed. Pigem on küsimus selles, et selle virrvarri sees ei kaotaks ära enda sisemist häält. 

Sinu kohta on kirjutatud, et oma esimeste lavatöödega pälvisid nii kriitikute kui ka vaatajate tähelepanu ning iga su uus töö on kasvatanud ootusi ja huvi. Kui palju sa teiste ootustel ennast segada lased? 

Meie elukutse on selline, et me ei tee seda üksinda oma toas või nurgataguses, vaid inimestele ja selles mõttes on minu jaoks küll oluline, et need asjad, millega ma tegelen jõuaksid inimesteni.

Meie töö ongi avatud kriitikale, sest see on avalik. Igaüks võib selle kohta midagi arvata. Ja see on okei. Ma olen loomulikult tundlik, aga ma olen ka  õppinud, et mina saan panustada ikkagi protsessi. Iga protsess toob sulle üha uusi õppetunde ja ülesanded, millega pead tegelema. Sa pead olema kohal ja keskenduma olulisele. Igasugust kiitust ja laitust tuleb võtta teatava reservatsiooniga. Enda sisemist kompassi tuleb kuulata. Õnneks on mu ümber alati hea tiim ja ka enda tutvusringkonnas on palju häid loojaid, kellega saan otse ja ausalt arutada ja mõtteid põrgatada. Nende arvamus on mul oluline ja tagasiside ka selline, mida saab arvesse võtta ja edasi töötada.

Aga kas see mõjutab sind? 

Ma arvan, et mingil määral mõjutab iga kunstnikku. Ma ei tea enda tutvusringkonnast kedagi, keda see üldse ei mõjutaks. Lõpuks sa teed endast lähtuvalt teistele. Kui su enda tõetunne on paigas, on kõik okei. Ja vahepeal muidugi avastad end ka kahtluste keerisest, aga siis tuleb suund jälle kätte saada. 

Täna on nii ilus ilm – peaaegu suvi ju! – nii et küsin lõpetuseks: mis su suvised plaanid on? 

Puhata, puhata ja veelkord puhata!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.