Bartosik tõdes, et pigem tähistab ta 30 aasta möödumist muusikutee algusest kui ümmargust juubelit. "Pinges ma sellepärast kindlasti ei ole. Aga väga mõnus on tagasi vaadata," ütles Bartosik, kelle lapsepõlv möödus Lasnamäel.

"Maalt taheti linna ja miskipärast oli vaja mu vanematel vaja tulla linna. Ja sinna jääda. Suved möödusid ikka Võrumaal. Ma tegelikult ei kohanenud kunagi Tallinnas, aga sain Lasnamäelt hästi hea elukooli ja suhteliselt perfektse venekeelse häälduse, mis mind siiamaani elus aidanud on," meenutas Bartosik.

Eelkõige akordionistina tuntud Bartosik nimetab ennast pigem multiinstrumentalistiks. "Küljes mul akordion ei ole. Praegu ei ole ma seda näiteks kolm kuud puutunudki, aga ta on pill, millel ma alustasin huvitavate olude kokku saamisel. Pean ütlema, et mõnes mõttes on see mind päästnud. Tollel ajal oli see nii teistmoodi. "Normaalsed" lap"sed mängisid ikkagi viiulit ja klaverit, mitte akordionit."

"See andis mulle kohutavalt palju vabadust, mida viiuli ja ristflöödi mängijad lapsed ei tundnud, sest neil läks tooni kujunemisega nii kaua aega, et nad ei saanud kõikidel aktustel esineda. Mul tuli kohe kahest rauast välja. Kogu aeg sai koolist vabaks. Sai minna sinna ja sinna esinema. See rikkus natukene ära ka, justkui oleksin ma eriline. Tegelikult oli see puhas juhus. Akordion on pill, millega ma alustasin õppimist. Klaverit mängisin kodus nagunii," tõdes Bartosik, kelle isa on samuti muusik.

"Akordion oli mu esimene enese väljendamise vahend. Hakkasin varakult ise muusikat pusima ja ma ei ütleks, et ta ei olnud cool pill. Kui "Lambada" tuli, siis ma olin kõige cool'im üldse. Ma ei tundnud, et ma oleks olnud mitte-cool. Minu suguvõsas mängisid ainult ägedad naised akrodionit," vaidles Bartosik vastu saatejuht Tarmo Tiisleri väitele, et akordion polnud 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses just kõige šeffim pill. "Pigem vastupidi."

Küll oleks Bartosik tahtnud rohkem laulda. "Käisin muusika eriklassis, kooris pidin laulma ja soololauluga oleksin tahtnud rohkem tegeleda. Seda harjutasin, kui ma klaveri peal enda arvates pophitte kirjutasin. Ostsin omale kunagi väikeste klahvidega Yamaha süntesaatori Saksamaa kaubamajast. Mängisin klaverit, laulsin ja sellest sündist panin biiti. Kuidagi salvestasin seda ühe kasseti peale ja teise rea teise kasseti peale," meenutas Bartosik oma esimest stuudiot.

Nooruspõlve Lasnamäel Bartosik eriti keerulisena ei mäleta. "Mingid vajalikud fraasid olid ära õpitud, kui väga kurjad venekeelsed poisid tulid kiusama. Siis sain nad ära peletada. Käisin koolis, ja Otsa koolis, kogu aeg olin kuskil sõidus. Hakkasin väga varakult muusikaga reisima ja väga varakult muusikaga raha teenima, umbes 16-aastasena. Mängisin palju Šoti muusikat. Kuna ma suutsin väga kiiresti noodist lugeda, siis ma lihtsalt lappasin kõik läbi ja selle eest maksti väga hästi tol ajal. Sellistes pubides, ka Šoti klubis näites," jutustas Bartosik.

Keskkooli järel läks Bartosik Soome. "Ma ei viitsinud siin olla, sest mulle öeldi kogu aeg, et naine ei saa lavale ja minust saab õpetaja. Kogu see jutt oli nii nõme. Ei igatsenud seda karjääri. Ei olnud ka selliseid eeskujusid. Õnneks sain ma päris varakult endale õpetajaks Henn Rebase. Sealt tuli uut hingamist, korraldas akordionifestivale, kus ka ainult mehed hästi kiiresti virutasid. See mind eriti ei võlunud. Päris seina ees ei olnud, aga kui minul oli mingisugune ambitsioon, siis see kedagi teist ei kõnetanud. Siis ma ei viitsinudki siin olla," nentis Bartosik.

Tunnet, et ta on jõudnud sinna, kus ta tahab olla, tundis Bartosik Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis. "Seal mulle meeldis, et kõigest oli kombinatsioon. Sai ka ise kontserdiproduktsioone luua. Sain sealt hästi kõva põhja, et suudaksin ka produktsiooni läbi viia," märkis akordionist.

Otsa koolis jäi Bartosiku jaoks õppekava liiga piiratuks. "Pidin tükk aega tollast õppealajuhatajat ümber veenma, et mul on vaja heliloomingut õppida. See suhtumine oli selline, et meil on ikkagi rahvapilli osakond. Kannel ja akordion oli kokku pandud. Selline sildistamine on ülitüütu. Sellest oli raske välja saada. Ei olnud nagu praegu, et tahad seda ja seda ainet. Mulle see ei sobinud. Kui asi on piiratud, siis ma ei lähe kaasa sellega, muudan siis ära asja. Selline mässamine on mul veres," tõdes ta.

Muusikamaailma sisemine loogika muutub Bartosiku sõnul pidevalt. "Siiamaani ei ole sellest päris täpselt aru saanud. Kahe otsaga asi. Kui ma ei tegele enda arendamisega, siis mul ei ole midagi kuhugi turundada. Mille peale siis aega suunata? Kas selle peale, et olla nähtav? Või selle peale, et arendada oma sisemist maailma. Mingitel hetkedel olen küll jäänud kuulama neid turundusnõuandeid ja siis jälle aru saanud, et tegelikult oleks pidanud see energia loomisesse minema. Enda tunnetuse asi. Kui sa kuhugipoole ei arene, siis sul ei ole midagi turundada ka," märkis Bartosik.

Kuigi ise tunneb Bartosik, et on pärimusmuusikast juba edasi liikunud, ei heiduta teda, kui inimesed teda endiselt läbi selle läätse näevad. "Ma eriti ei mõtle selle peale, mis inimesed minust arvavad. Ma ei saa seda määrata. Mõni võib-olla tunneb mind teatud kontekstis. Kuna ma olen pärimusmuusika eriala rajanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, seda juhtinud, olnud eestkõneleja: kõik see juhtus kuidagi. Oli lahe võimalus seda koos Veljo Tormisega arendada. Tundus väga atraktiivne. Ma ei mõelnud, kas see on nüüd pärimusmuusika või mis see on. See oli lihtsalt väga lahe võimalus," rääkis Bartosik.

"Kui ma sain võimaluse midagi luua, siis ma haarasin sellest kinni ja lõin seda nii kaua, kuni mulle tundus, et nüüd on tehtud ja läksin edasi," lisas ta.

"Praegu tõmbavad mind kõik helid ja võimalused teha muusikat. Praegune aeg on nii huvitav, sest vormid ei ole enam samad. Üks lugu või üks teos. Muusikat saab nii palju teha igale poole," sõnas ta ning lisas, et hiljuti tegi esimest korda muusikat ka mängufilmile.

"Samas iga päev mõtlen, et mis ma nüüd siis teen? Ahaha, ikka veel muusikat. Kõik käib lainetusena. Kui on liiga kaua liiga tore, siis see teeb mind laisaks. Ma olene väljakutsete peal opereerija. Kogu aeg peab midagi uut olema. Madalad perioodid on selleks vajalikud," lisas Bartosik.