Priit Pärna näitus "Puravik" on avatud Tallinna Linnagaleriis ja koondab Pärna söegraafikat alates aastast 1984. Näitus tuletab vaatajale meelde, kui head on unikaalse animafilmimeistri Priit Pärna söepildid.

"Mu pikk loometee algas 1968. aastal, kui minu karikatuure hakati süstemaatiliselt avaldama. Samal ajal õppisin Tartu Ülikoolis bioloogiat. Karikatuur oli minu peamine tegevusala 1980. aastate keskel. Siis ma sain aru, et see asi on mulle valmis ja ka maailmas. Kuigi karikatuurivõistluste möll käib siiamaani edasi, aga kõik on umbes samal tasemel kui 1980. aastatel, see on huvitav, miks on see nii," tõdes Priit Pärn.

Siis tuli Pärna ellu film. 1976. aastal läks Pärn bioloogiast ära otse Tallinnfilmi animafilmistuudiosse.

1982. aastal halvenesid Nõukogude Liidus majanduslikud olud. "Kui majandus käib alla, keeratakse kõigepealt kinni kultuurikruvid. Sain aru, et ma enam seda filmi teha ei saa, mis ma tahan. Siis sain teoks teha oma ammuse unistuse. Olin 10. klassis, kui ostsin raamatu sügavtrükitehnikast, see mind tohutult huvitas. Mul on natuke ka tehnilisi kalduvusi. 1983. astusin Kunstnike Liitu ja see oli vajalik, et kunstnikul oleks ateljee," nentis Pärn.

"Söega joonistamine oli midagi täiesti erinevat. Mida suurem pind, seda mõnusam töö on. Minu kõige suurem pilt söega on kolm korda kuus meetrit. Tahtsin saada maadlejaks ja olla hea maadleja. Suure söepildi tegemisel sa natuke nagu ründad seda pinda."

Tihti on paber töö ajal teibitud seina peale. "Mul on idee, ühel hetkel vaatan, et see on natuke igav ja siis fikseerimata pildi saab tekstiilitükiga ära pühkida, nii et peaaegu midagi ei jää paberile peale. Midagi jääb, päris puhas paber siiski ei ole. Siis tekib dialoog. Kõige parem söepildi joonistamise taustamuusika on bluus. Mõni mu söepilt on 15 korda fikseeritud, see on nagu kitsenev koridor, mida kaugemale lähen, seda väiksemaks jääb mu vabadus ja laamendav tegevus," tõi Pärn välja.

"Ega Priit ei ole väga hoolas. Tema töid ei tule kinnastega puudutada, sest ise ta vahest koperdab neile otsa või valab natuke teed või kohvi peale," tõdes näituse "Puravik" kuraator Tamara Luuk.

"See ei ole juhus, kui ma teed tööle valan. Mul on väga palju töid koloreeritud punase veini ja musta teega," sõnas Pärn. "Sütt võib laiali hõõruda ka õunalõigu või banaanikoorega, need annavad hoopis teise tulemuse."

Pärn tõi välja, et filmi puhul peab filmitegija saama vaataja konksu otsa. "Siis on filmitegija olulise asja saavutanud, tekitanud huvi. Piltidega on ka nii, et proff võib seletada, et see on nii hästi tehtud, koloriit ja kompa on paigas, aga kui see pilt pole mulle huvitav, siis ma lähen sellest lihtsalt mööda," nentis Pärn.

Näitus "Puravik" on Tallinna Linnagaleriis avatud 5. juulini.