Hanno Soans: kunstikriitiku lugemispagas ei peaks piirduma ainult teooriaraamatutega
Kunstikriitik ja EKA pikaaegne õppejõud Hanno Soans koondas enda viimase 30 aasta tekstid teosesse "Egotripp kellegi teisena. Sisselõikeid kaasaegsesse kunsti aastatest 1994-2024". Klassikaraadio saates "Kunstiministeerium" ütles ta, et arengud kirjutajana tulevad ootamatute hüpetena
Hanno Soans selgitas, et lootis tegelikult pikka aega planeeritud kogumiku avaldada oma 50. sünnipäeva aegu, mis oli juba poolteist aastat tagasi. "See protsess on olnud pikk ja alguses, kui oma produktsiooni kokku kraapisin, siis valikus oli üle 250 artikli," ütles ta ja lisas, et valis neist välja 69 tükki. "Tulin ise selle pealkirja peale ka, kuna see kirjeldas kunstikriitika empaatilist ja kaasaloovat suhtumist, aga tegelikult aitas valiku tegemisel hea sõber Anders Härm."
"Ma üritan teha ammendava või mind tõmbava kirjelduse, kui ma saan kunstiteose tekstis elama panna, siis tulevad ka teised plokid," kinnitas ta ja lisas, et kunstikriitika ülesanne on ka teppida kunstiline tekst kokku laiemate ning võimsamate teooriamõttekäikudega. "Aga kunstikriitiku lugemispagas ei peaks piirduma teooriaraamatute, vaid väga oluline selleks, et suudaksid kunstiteose tekstis elama panna, on ka pidev ilukirjanduse lugemine."
Arengud kirjutajana tulevad tema sõnul ootamatute hüpetena. "Mõnes mõttes pakub seda ikkagi kunst ja kunstikriitik peab jooksvast kunstipraktikast korjama üles need niidid, millest laiemat vestlusmaterjali tootma hakata," tõdes Soans ja lisas, et teda on alati huvitanud kunsti roll autori identiteedipoliitikas. "Eneseloome mõõde on mind alati huvitanud."
Tema sõnul seda ei saa öelda, et praegu poleks kohti, kus kunstikriitikud ei saaks kirjutada. "Või ei oleks mõningaid häid näiteid sellest, kuidas toimetajad taas teksti väärtustavad, ma näiteks pean silmas Juhan Rauda, kui ta tuli kõigepealt Postimehesse ja nüüd on ta Sirbis, siis üle aastate tekkis selline moment, kus toimetaja võib sulle midagi tagasi saata ja küsida, kas sa oled selles lauses end väga selgelt väljendanud, sellest oli pikka aega puudus."
"Kõige suurem puudus on mingisugusest institutsioonist, kes võtaks enda kanda kunstikriitika järelelu ja väärtustaks selle, seda võiks teha Kumu, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus või Kunst.ee," nentis ta ja rõhutas, et võiks olla näiteks jooksva kunstikriitika aastaauhind. "Aeg oleks ka mingisugune antoloogialaadne asi kokku panna, kus oleks uue aja kunstikriitika erinevad formaadid ära toodud."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kunstiministeerium", intervjueeris Aleksander Metsamärt























