Kivirähki sõnul viitab biennaali peanäituse pealkiri "A Minor Keys" tasastele helidele, mis jäävad suurte, kisavate ja pilkupüüdvate asjade varju. "Biennaal ise oli ka irooniline näide selle osas, et kui peanäitus keskendub väikestele ja süvenevist nõudvatele lugude ja siis seal ees on Venemaa, kes pasundab ja muusika mürtsub," selgitas ta ja lisas, et näitusel saab näha 110 kunstnikku loomingut. "See on kunsti üleküllus, kus sa sisened ja ei tea, kust otsast alustada."

Peanäituse tööd varieeruvad väga palju nii oma žanritelt kui teemadelt. "Kohati on keeruline lihtsa Eesti inimesena kõigist teemadest aru saada, kuna riikide ampluaa on väga lai, aga samas on see ka väga huvitav, sest kus mujal sa kohtaksid spetsiifilise kauge riigi probleemide käsitlust," mainis Kivirähk ja lisas, et Veneetsias on alati olnud poliitilised pingeväljad, mis põrkuvad.

"Isegi Veneetsias palju käinud professionaalid ja tõelised gurud ütlevad, et ega Veneetsias polegi võimalik kõike näha, sa võtad selle, mida sel hetkel võtta saad," kinnitas ta ja tõi välja, et üheks biennaali suureks hitiks kujunes Austria paviljon. "See oli meeldejääv, jõuline ja konkreetse sõnumiga paviljon, mis mõjus, kuigi avapäevadel rahvamassid selle mõjususe lahustasid, sinna oli võimatu pääseda, selline rokk-kontserdi vaib oli, aga nüüd peaks olema rahulikum."

Sotsiaalmeedias on tema sõnul palju tähelepanu saanud ka Jaapani paviljon, kus tegeletakse laste temaatikaga. "See oli minu jaoks humoorikas, aga kunstiliselt mitte kõige lemmikum, kuigi laste teema muidu mulle väga meeldib," ütles ta ja lisas, et otse selle vastas oli Põhjamaade paviljon, mis oli ka humoorikas. "Sel korral oli sinna kutsutud kunstnikud, kes elavad Soomes, Rootsis ja Norras, aga ei ole sündinud seal ehk siis täiesti teistsugune perspektiiv Põhjamaade kunstile."

"Taani paviljon oli ka huvitav, mis oli feministlik projekt, mida ma ootasin ja ei pidanud pettuma, see räägib AI-ajastu seksuaalsusest," tõdes ta ja nentis, et ka Tšehhi ning Slovakkia paviljon, kus oli legendaarsest Tšehhi mutist inspireeritud videoteos, läks talle korda. "Nende endi jaoks oli tegu päris provokatiivse või skandaalse paviljoniga, sest mõlema riigi esindajad keeldusid 30 minutit enne avamist kõnelemast."

Väljaspool biennaali põhiala asuvatest paviljonidest tõi Kaarin Kivirähk välja Islandi, samuti soovitab ta teha ära ka Baltikumi tuuri, et näha Läti ja Leedu paviljone. "Läti paviljon asub küll Arsenales ning on ka põhialas, see on üle aastate parim Läti paviljon, hästi detailirohke, huvitav ja sümpaatne."

Eesti paviljoni "Lekkiva taeva maja" kohta ütles Kivirähk, et Merike Estna on oma loomingus hästi pikalt otsinud viisi, kuidas hoida maali elusana ja viimastel aastatel on ta jõudnud ideeni, et maal on kõige elusam sel hetkel, kui ta sünnib, ning ta soovib seda sünnihetke vaatajatega jagada," selgitas ta ja lisas, et sama ideed katsetas ta esmakordselt Tartu Kunstimajas toimunud näitusel "Ookean". "Erinevalt Veneetsiast seal ta maalis üksinda, Tartu Kunstimaja on teisipäeviti kinni ja siis ta käis seal maalimas, Veneetsias ta maalib kogu aeg publiku silme all, kui paviljon on kinni, siis ta ei maali."

"Tartu oli mingis mõttes eelmäng või peaproov Veneetsiaks, Merike kindlasti õppis sealt palju, arutasime ka mitmeid aspekte, kuidas ta tundis, et on näitusesaalis maalimine ja enda poolelioleva teose eksponeerimine publikule," sõnas Kivirähk ja selgitas, et Merike töötab kihtidena. "Ta valab lõuendile mingi kihi värvi ära ja siis paneb teise kihi, kui see on ära kuivanud, kui Merike alguses üsna hoogsalt hakkas värve lõundile valama, siis vaatajad ütlesid, et nii saab päris ruttu valmis, aga tegelikult ei saa, sest kihte pidevalt lisandub, pigem olen Merikeselt kuulnud, et tal on raske lõpetada ühte maali, kihte saab lõputult lisada sinna."

Publiku ees maalimine on Merike Estna jaoks suure unistuse täitumine. "Ta on väga kaua sellest mõelnud ja soovinud seda teha," kinnitas ta ja lisas, et praktiline elu on ka seal kõrval. "Mõnel päeval on ikka väsinud tunne, aga see käibki töö juurde ning seda me näitamegi seal, kuidas kunstiteos ei sünni ühest nipsust, vaid sinna juurde käib pidev igapäevane töö."