Priit Pärn teeb ajalugu, tahate või mitte. Ta on seda teinud juba alates 1974. aastast, kui aitas kunstnikuna kaasa Rein Raamatu animatsiooni "Kilplased" edule. 50 aastat hiljem, 2024, katsetab Pärn Eestis ja kogu Balti-Skandinaavia regioonis esimesena animafilmi tegemisel motion-capture-tehnoloogiat. "Luna Rossa" on ühelt poolt eesti joonisfilmile näo andnud meistri suhteline taandumine traditsioonilisest sajaprotsendilisest käsitööst, teisalt aga märgib see kaasas käimist aja vaimuga, pannes masinad tööle inimeste heaks. Motion-capture-animatsioon ei seisne ju käskluste andmises tehisarule, küberkratile, kes töö su eest ära teeks ja varandused maailma netiavarustest kokku kraabiks, see nõuab hoolikat ettevalmistust ja järelviimistlust. Plussiks on animaatorile see, et teatud musta töö protsessid lühenevad. Nagu Priit ja Olga Pärn on ise tunnistanud,1 valisid nad motion-capture vormi filmi sisust lähtudes, kuna "Luna Rossas" on oluline roll jälgimiskaameratel ja salvestatud füüsiline liikumine võimaldab animatsioonis hõlpsamalt mängida kaameranurkadega. Filmis nähtavatele tegelastele andsid niisiis liikumise näitlejad: Ago Soots, Karolin Jürise, Tanel Saar.

Motion-capture tähendabki näitlejate kaasamist ettevalmistusprotsessi ja nende liikumise salvestamist sensorite abil. Sellele järgneb salvestatud kujutise järgi 3D-mudelite loomine ja järeltöötlus, mis "Luna Rossa" puhul seisnes ülejoonistamises, et liikumisest jäänud konarused veelgi sujuvamaks muuta. Filmiga kaasnev pooletunnine "Making of" näitab meie animakunsti grand old man'i arvuti salvestatud käe liikumist üle joonistamas — eesti joonisfilmile oma näo andnud meister justkui õpiks uuesti arvutis ette antud joonist viimistledes. Samas kinnitab see stseen, et arvuti ise inimeseta filmi ei tee, arvuti ja ka igasugused tehis­aru tööriistad ootavad Golemi kombel käsklusi, et midagi üles ehitada. Motion-capture-tehnikat hakati kasutama videomängudes juba 1988. aastal, filmides saavutas liikumise salvestus tipu 2000. aastate algupoolel. See läks sedavõrd massiliseks, et näiteks Pixari stuudio pidas 2007. aastal Oscarile kandideerinud "Ratatouille'" (režissöör Brad Bird) lõputiitrites vajalikuks rõhutada, et filmi valmistamisel pole kasutatud motion-capture-tehnikat. 

Motion-capture-tehnoloogia kasutamine animatsioonis aitab jõuda lähemale tõetruudusele, näitlejatele külge pandud sensorid annavad edasi keha liikumist vastavalt füüsikaseadustele ja need seadused on seal ka piiriks. Nüüd sõltubki filmitegijast, kas ja kuidas ta nende raamidega rahule jääb. Ehkki Priit ja Olga Pärn teevad etteantud reaalsust järgides justkui sammu tagasi joonisfilmi senise tinglikkuse ja piiramatu vabaduse juurest, ei rahuldu nad kompromissitule loojanatuurile omaselt füüsilise maailma piiratusega, vaid modifitseerivad seda nii, nagu neile, nende loole, vajalik.

Žanrilt võib "Luna Rossat" nimetada film-noir'i sugemetega armastuslooks. Selles on saatuslik naine, vandenõu, hämarad motiivid ja tegelased, kes on oma eluga mingil määral ummikusse jooksnud ja peavad oma agenda läbi viimiseks alluma kellegi teise juhtnööridele. On see spiooni- või krimivorm, polegi nii tähtis. "Vaevalt sa seda usud, kuid see film on armastusest," hoiatab ka "Luna Rossat" avav kiri ekraanil. Filmikunsti sünnile pühendatud animatsioon "1895" (1995) avanes tsitaadiga fiktiivselt George Brownesilt "Film — see on vale!". Valetamise, varjamise ja selle paljastamisega tegeleb ka "Luna Rossa", rääkides põneviku vormi all hoopis maha salatud tunnetest ja omamoodi keerisest, millesse me end oma siiruse allasurumisel mässime.

"Luna Rossas" on kaks teineteisega seotud tegevusliini: Renzo ja Gabriella ning Francesca ja Eddy liin. Renzo jälgib peidetud kaameratega Gabriella tegemisi, et ta plaanidele jälile saada, Eddy ja Francesca on Gabriella plaani täideviijad. Nimed ja isikud on laenatud itaalia estraadist: Renzo Arbore — Orchestra Italiano juht, dirigent, tele-show'de juht RAIs; Gabriella Ferri, Eddy Napoli, Francesca Chiara — lauljad. Ehkki isikud on konkreetsed ja nende esinemist võib näha animatsiooni põimitud videoklippidel, on nad siin pigem tinglikud prototüübid. "Luna Rossa" seos reaalsusega on sama suur kui James Bondi filmidel, vaatamata sellele, et filmis vilksatab ka reaalse organisatsiooni, Ameerika itaallasi ühendava Fratellanza Splendente Italiana logo ja Renzo seinal on tagaotsitavate seas ka EKA endise rektori Mart Kalmu pilt. Poliitiliseks värvuva põneviku allhoovuseks on inimlikud tunded ehk siis tegelik agenda lähtub emotsioonidest nagu eluski. Kui nüüd püüda lahti harutada filmi tegelaste intentsioone ja omavahelisi suhteid, võib luua järgmise skeemi: Renzo armastab Gabriellat, aga keda armastab Gabriella, ei tea. Gabriella jääb ka filmi mõistatuslikemaks tegelaseks, kes suudab end alatasa muuta. Võib eeldada, et Gabriella armastab eelkõige iseennast, leides enesesse armumiseks alatasa uusi kontekste (organisatsioonid, ülesanded). Francesca armastab Eddyt, aga kas Eddy ka teda? Pole väga kindel, pigem on Eddy sisse võetud Gabriellast ja teeb talle ka lähenemiskatseid, mida Gabriella kindlalt tõrjub. Nii Francesca kui ka Eddy sarnanevad julgeolekulises vaates n-ö magavate rakukestega mingis terroriorganisatsioonis, kes ootavad käsklust aktiveerumiseks. Emotsionaalses plaanis alluvad nad pioneeride kombel kõrgemale käsule ja saavad ka aru, et ei saa oma ihaldatut. Francescale on fataalse ülesande täitmine ainuke viis Eddyga kokku jääda, Eddyle aga meeleheitesööst. Gabriella ja Renzo pingpong jätkub, nende edasised võimalikud liikumised, organisatsioonid, eriteenistused on samaväärsed ülikonna või kleidiga, mida vahetada.

"Luna Rossa" on tulvil detaile või jäljekesi, mis aitavad vaatajal teha oma detektiivitööd filmi tegelaste loo kokkupanemisel. Samas tuleb seda teha väga hoolikalt, et mitte eksiteele sattuda, sest ka "Luna Rossas" on mitmeid tähenduskihte ja isegi eksitavaid harusid, kui sellele pealiskaudselt läheneda. Miski ei keela vaatajal luua oma lugu "Luna Rossas" ette antud maailmas, mängides näiteks filmi tegelaste prototüüpide taustaga või püüdes lahti mõtestada filmi peidetud vihjete kombinatsioone. Läbimõeldud detailsus teeb "Luna Rossa" mõneti põnevamaks kui nii mõnigi krimisari või mängufilm, kuna animatsioonis puuduvad juhuslikud osised, mida näiteks mängufilmi tegemise juures vältida ei saa. Mitte vähe oluline pole siinjuures "Luna Rossa" kollaažilikkus nii otseses kui ka kaudses mõttes. Tehniliselt kombineerivad Pärnad joonisfilmi väljalõiketehnika, luues näiteks taustad tänavafotodest, ja juba eespool nimetatud motion-capture-animatsiooni. Peale selle sisaldab "Luna Rossa" hulganisti viiteid Pärna varasematele töödele: ülikonnas mehe tuppa sisenemine ja kaabu varna riputamine toob meelde "Kolmnurga" (1982); Renzo ja telefon meenutab omakorda "Harjutusi iseseisvaks eluks" (1980); Gabriella köögilaual lebab paberilipik meeldetuletusega "Lahkudes kustuta valgus!" — sellenimeline reklaamklipp tõi Priit Pärnale 1988. aastal Cannes'i reklaamifestivalil Pronkslõvi; Gabriella toa seinal on graafiline leht stseeniga filmist "Lendurid koduteel" (2014), kusjuures sama stseen kordub n-ö elavana ka kohvikuepisoodis kaadrinurgas; Francesca roheline kaktus on äravahetamiseni sarnane "…ja teeb trikke" (1979) karukesega, rääkimata Olga ja Priit Pärna esimesest pikemast ühistööst "Elu ilma Gabriella Ferrita" (2008), kus ei olnud Gabriella Ferrit, kuid oli roppumoodi armastuse magusat traagikat. 

Niisiis integreerivad Olga ja Priit Pärn "Luna Rossaga" nn Pärna maailma itaalia estraadilauljad, salateenistused ja -organisatsioonid ning kontrolli- ja jälgimisühiskonna kriitika. Kontrolli saavutamine ja hoidmine on armastuse kõrval filmi läbiv teema. Renzo püüab Gabriellat paljastada, ka piltlikult, naine aga mängib temaga, käitudes väljakutsuvalt, epateerivalt, tehes omamoodi žesti isegi siis, kui jälgimiskaamerat nätsuga kinni mätsib. Uuema filosoofia populariseerija Byung-Chul Han kirjutab vihikus "Läbipaistvusühiskond": "Panoptilisel turul tehakse end ise nähtavaks. Pornograafiline väljapanek ja panoptiline kontroll kuuluvad kokku. Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunni, vaid iseenesliku vajaduse tõttu ja kus taandub hirm oma privaat- ja intiimsfääri kaotada, sest peale jääb nende häbitu eksponeerimisvajadus."² Renzo on loonud oma panoptilise võrgustiku, peites kaameraid ootamatutesse paikadesse, sest see on ilmselt ainuke viis Gabriellale lähedale pääseda. Tunded on "Luna Rossas" kõige varjatum osa, neid peidetakse maskide taha või mälestuspildina lauasahtlisse. Kui Gabriella maskeerib end meigi ja kostüümidega, võttes ühtlasi erinevaid rolle, on Renzo justkui kivistunud ühe ja sama maski taha. Ta näoilmed ei muutu, kuid see ei varja ta emotsioone. Renzo maskiks on ta muutumatu estraaditähenaeratus, ametlik mina, mis on kasvanud ta olemuseks. Ta ei suuda enam väljuda kontrollija ja jälitaja rollist, mille on endale kas vabatahtlikult võtnud või millesse oma saamatuse pärast langenud. See impotentsile viitav saamatus on ka põhjus, miks nad Gabriellaga enam kunagi ei kohtu; kui see kohtumine ka aset leiab, siis ainult järjekordses avantüüris. Kuigi võime lugeda "Luna Rossa" ohvriteks Francesca ja Eddy koos lennukitäie süütute reisijatega, on filmi traagilisim tegelane Renzo, kes on end sulgenud vuajeristliku spiooni põrgulikku allakäiguspiraali. Francesca ja Eddy vastavad mõlemad õnnetu armastaja arhetüübile, nad ei vajagi maske, vaid on ise maskid, vastamata armastuse tähistajad, kes on oma ideaali nimel valmis ohverdama ka iseennast.

"Luna Rossa" räägib meile loo õnnetust armastusest, puudutades ka küsimust, kui palju me etendame oma elus mingit rolli mõne eesmärgi nimel ning millal ja kui palju me lubame endal olla maskita. Kuid kas tahame või mitte, läbib armastus meie elu punase joonena ja vajab teostumiseks vabadust. Kui palju me seda vabadust kontrolli vastu vahetame, jääb igaühe enda otsustada ja ka sellest räägib "Luna Rossa".

¹ Vt Tõnu Karjatse 2024. Hunt ulub punase kuu poole. — Sirp, 8. XI.

² Byung-Chul Han 2022. Läbipaistvusühiskond. Tlk: Hasso Krull. Loomingu Raamatukogu, nr 7, lk 46.