Luna Rossa
Priit Pärn ja Olga Pärn
Eesti-Prantsusmaa
Eesti Joonisfilm

Pärnade uus film on saanud mõnevõrra kriitikat minule arusaamatul põhjusel. Tõsi, et see film on paljuski Pärna(de) universumi tagasipeegeldus ning sisaldab omajagu viiteid ta varasematele filmidele, aga kas see pole alati nii olnud? Pärna maailm on alati olnud väga eneseviiteline. Täiesti kiiduväärt, et meister otsib endiselt oma rada ning katsetab uute asjadega.

Kui eelmine film "Lendurid koduteel" miksis liivaanimatsiooni ja arvutianimatsiooni, siis spioonitrilleris (mis on aga autorite sõnul armastusfilm, ja ega ei saa tõepoolest vastu vaielda) "Luna Rossa" võetakse kasutusele motion capture tehnika ja salvestatakse näitlejate liikumine kolmemõõtmelises ruumis, et see pärast üle animeerida.

Lisaks: kuna suur osa tegevusest toimub turvakaamerate silma läbi, on siia sisse toodud sellele pildile iseomased moonutused. Lisaks: tegelased liiguvad selles ruumis üleloomulikult ja ebaloomulikult võimendatutena, karikatuursetena, mis loob veel ühe kummalise võõristuskihi. Ja kui laskuda kõige lihtsamale tasandile, siis visuaal lihtsalt rabab – selged ja puhtad, kohati ootamatult kõrvutatud värvid, ülimalt stiilsed detailid kaadris, esteetiline üldpilt jätab mulje filmist kui kunstiteosest.

"Luna Rossa" on läbi ja lõhki Pärna(de) film, aga astub samasse universumisse taas uuel moel. Kuigi filmi rahvusvaheline lend oli eelmisel aastal veidi konarlik, seda ilmselt ka keerulise pooletunnise pikkuse tõttu, jääb oodata juunis mingit väärilist auhinda Annecy festivalilt Prantsusmaal, mis on animamaailma kõige olulisem filmiüritus ja kus "Luna rossa" põhivõistlusprogrammi on valitud. Mitte, et Pärnal neid auhindu enam vaja oleks (vahepeal on ta jälle ühe elutööpreemia saanud), aga tõestamaks, et kui prohvet kodumaal kiitust ei leia, siis kõnetab ta maailmatasemel siiski.

Kindel kinos vaatamise elamus, nii et leidke üles need üksikud seansid.

4 / 5

Kui saabub sügis
Quand vient l'automne
François Ozon
Prantsusmaa
A-One

François Ozon on teinud umbes 25 filmi umbes sama arvu aastate jooksul ja tema põrkamist erinevat stiili ja tooni lugude vahel on omaette meelelahutuslik vaadata, kuigi tundub, et ta oma tippudeni pole juba mõnda aega küündinud. Samas jälgin teda alati huviga. Ta on öelnud, et püüab iga filmliga iseendale vastanduda, ja täitsa tõsi: pärast eelmist filmi "Minu kuritegu", mis oli kahe noore naisnäitlejaga lopsakas krimikomöödia, on ta nüüd üles võtnud märksa sumbuursema (aga ka mitte ilma komöödiaelementideta) krimiloo kahest vanast naisest ja kuriteost nende vahel.

Kuna eestlased on seenerahvas, siis on meile sobivalt siin keskmes üks seentega mürgitamise juhtum ning seened jäävad siin ühe motiivina filmi vältel kestma. Film teeb päris mitu intrigeerivat stsenaarset keerutust ning liigub mänglevalt komöödia ja tragöödia vahel. Taustaks ka huvitav sotsioloogiline alateema, kuidas tulevad oma minevikuga toime endised prostituudid ja nende lapsed.

Filmi pealkiri on "Kui saabub sügis" ning üles võetud sobivalt sügistes kuldsetes toonides. Krimijandi taustal on tunda ehk seda, et ka Ozon ise tajub oma vanust, sest kuskil filmi sees on ka sügavam ja kurvem noot surelikkusest ja sellest, kuidas elusügis on midagi sellist, millega me kõik peame ühel hetkel püüdma hakkama saada. Elada ju võib, kui ainult suhted lähedastega selleks ajaks korras oleks.

Reedel ilmuvas intervjuus Sirbile ütleb Ozon, et tihti toimub leppimine alles pärast ühe osapoole surma. Kui siit filmist midagi kaasa võtta, siis kasvõi see, et tasuks sellist olukorda püüda vältida.

3,5 / 5

Viimane showtüdruk
The Last Showgirl
Gia Coppola
USA
Estinfilm

Justkui Darren Aronofsky "The Wrestler", aga Pamela Andersoniga. Läinud kümnendite hiilguse nostalgia vs suutmatus toime tulla uues, muutuvas maailmas. Pamela Andersoni peaosaline on leidnud rohkelt kiitust, aga minu jaoks on ta erinevalt Mickey Rourke'i maadlejast siiski täiesti pealiskaudne tegelane. Las Vegase tegevust lõpetava varieteetrupi reatantsija, kes on oma unistuste karjääri pärast jätnud tütre üles kasvatamata, ja nüüd pole tal ühtäkki peret ja karjäär saab samuti läbi.

Kaasa ei aita suuremat ka Gia Coppola käsikaamerakeskne, igasugustest visuaalsetest reverbidest tiine pildikeel, mis üritab aega kohati jõuga seisma panna, aga ei saavuta sellega mitte igavikulisust, vaid igavuse. Siiani pole veel ükski tema film suutnud selle ameerika indie-stiilse esteeditsemise juures tegelikult hinge minna, ja nii on lood ka siin.

Mulle meeldib mõte Pamela Andersoni rehabiliteerimisest – eelmise aasta filmipressi vaadatates tekkis nõutus, et kas tõesti saab olla nii oluline või kaalukas tõsiasi, et naisnäitlejana ilmub rahva ette ilma meigita? Mis sajandis elame? Aga päriselt draamanäitlejana siin siiski ei veena, kuigi julget katset selline samm teha tuleb tunnustada.

3 / 5

Minecrafti film
A Minecraft Movie
Jared Hess
USA-Rootsi
ACME

Järjekordse häbitu tootefilmi puhul saab üsna kiiresti selgeks, et see, kes sisujälgimisele keskendub, jääb kaotajaks. Maailma populaarseima videomängu põhjal tehtud mängufilm polegi justkui peaaegu nagu film, vaid pigem mängu läbimäng – selles plaanis üsna sarnane näiteks "Super Mario" filmile. Sisu on napilt ja näpuotsaga, selgitusi, kus, mis ja milleks – veelgi vähem. Mul on tunne, et siin on mindud tegema mingit muud asja, kus tuleb loogikast lahti lasta ja lihtsalt kaasa minna, mis mul isegi võrdlemisi hästi õnnestus.

Linastuse muutis üsna omanäoliseks ka see, et kooliõpilastest koosnev publik tervitas tulise ja pika aplausiga mitmete tegelaste ekraanile tulekut või mängust tuttavaid lööklauseid ("I am... Steve!"). Ma pole küll ise "Minecrafti" mängija, aga tundub, et toode vastas nende ootustele, kes seda maailma läbi ja lõhki tunnevad.

Ja vastas mingis mõttes ka minu omadele, sest treileri põhjal läksin filmi sisse sellise ühe-punkti-ennustusega, aga sellest suudeti ikkagi üle olla. Ennast kinokassades minu arvates täitsa peenrahaks vahetanud Jack Black on lõpuks maandunud sinna, kuhu ta vist üldse kõige paremini sobib ja kus ta saab nuppu 11 peale keerates kogu rollist maksimaalse helitugevusega läbi kihutada ja nii palju silmi pööritada, kui aga soovib. Talle sekundeerib Jason Momoa enesekeskse meeslapse osas.

Õnneks katab kogu segasevõitu sisu ja efektikütet ka päris hea teksti- ja situatsioonihuumori kiht. Kuidagi ootamatu, aga siis vaatan lavastaja Jared Hessi senist tegevust ja tuleb välja, et sama mees on teinud kakskümmend aastat tagasi sellise filmi nagu "Napoleon Dynamite". See selgitab nii mõndagi.

Ühesõnaga, ei tasu liialt loogikat ega tõsidust investeerida, noorem põlvkond on rahul ja näpud püsti, paar näitlejat saavad endal reipalt margi täis teha (mis küll Jack Blacki puhul ongi normaalsus) ja ausalt öelda tekkis omalgi mõõdukas huvi "Minecrafti" vastu, mis küll, kui ma kannatlik olen, ilmselt järgmiseks nädalaks lahtub.

2,5 / 5

Lõksus
Locked
David Yarovesky
USA-Kanada-Tšehhi
Hea Film

Kunagi enam kui kümme aastat tagasi oli päris hea film "Locke", kus tegevus toimus täielikult autos, peaosas (ja ainukeses osas) Tom Hardy. Nüüd siis film "Locked", kus tegevus toimub... peaaegu täielikult autos. Bill Skarsgårdi mängitud pisipätt jääb kinni pätilõksuks ehitatud luksusmaasturisse ning autoomanik Anthony Hopkins hakkab teda distantsilt kiusama.

Saan aru, et vanamees on järjestikuste autosse sisse murdmiste pärast maailma peale pahane, hetkeks viidatakse ta surmavale haigusele, korraks välgatavad ta nõudmised, hetkeks mainib ta isiklikku tragöödiat, aga kõik need sisuotsad jäävadki rippuma ja jääb vaid kättemaks kui sündmuste edasiviija.

Skarsgårdi vastu on üritatud ka empaatiat tekitada ja panna tema tegevusviisi mõistma, aga minu peal eriti ei õnnestunud. Vanameister Hopkinsil on ka paar stseeni, kuigi alguses võib tunduda, et jääb siin teoses häälnäitlejaks. Iseenesest vaadatav, aga sisu mõttes üsna õhuke kinnise ruumi kättemaksutriller. Produtsent on Sam Raimi – miks, jääb arusaamatuks.

2 / 5