Armastus
Kjærlighet
Dag Johan Haugerud
Norra
Bestfilm

Nüüd, kui "Unenäod" võitis veebruaris Berlinale peaauhinna Kuldkaru, siis leiavad ehk enamad inimesed tee Dag Johan Haugerudi kummalise triloogia – "Seks", "Armastus", "Unenäod" – juurde, mis on nagu "Kodu keset linna" X-reitinguga versioon. Või noh, tegelikult pigem R, sest seksuaalselt eksplitsiitsed teemad leiavad käsitlemist vaid sõnades, pildis jäädakse siivsaks. Nautigem siis seda skandinaavia sõnavabadust, kahkjalt kaunite põhjala ööde kontrollitud kirge.

Mulle see triloogia väga meeldib, sest need kolm filmi on olekult kuidagi nii kummalised ja tänases paanikapunases maailmas ehmatavalt probleemivabad. Muidugi on inimestel oma väikesed mured nii seksuaalses kui isiklikus plaanis, kuid lõppeks otsivad ju kõik lähedust. Mulle meeldib Haugerudi nihilism – tema tegelased kulgevad täiesti vastutustundetult ringi eskapistlikus maailmas, kus pole Ukrainat ega Palestiinat, Trumpi ega... mis need teised olidki. Näed, juba ununebki, sest aeg on vaadata silma mustrilise kampsuniga kaaslasele ja kinnitada talle teetassi taga, et tegelikult saab kõik korda.

4 / 5

Patused
Sinners
Ryan Coogler
USA
ACME

Filmi ajal olin kohati segaduses, kohati igavlemas. Palju oli juba nähtut ja tehtut ning Ryan Coogleri segu vampiiriõudukast ja Spike Lee didaktikast tundus olevat hädas oma üle kahe tunni pikkuse kestuse sisuka täitmisega. Ometigi on nüüd, järgmisel päeval pärast vaatamist, need igavusmomendid mälus taandunud ja jäänud kestma mõned kummalised ja huvitavad stseenilahendused ning kandev idee mustanahaliste kultuuri ja elu paratamatust pidevast võitlusseisundist ellujäämise nimel Ameerikas.

"Patused" toetub lõdvalt ideele muusikast kui maagilisest jõust, mis suudab nõialoitsule ja rituaalisuitsule sarnase efektiga ühendada maailmu ja ületada ajapiire. Aluseks muidugi mustas mütoloogias levinud müüt muusiku leppest kuradiga, mille käigus vahetatakse hing ületamatu mänguoskuse vastu. Kõige levinum on see müüt loomulikult seoses bluusimehe Robert Johnsoniga. Noort Samueli, kes mängib kitarri nii, et uudistama tulevad ka kutsumata külalised kaugemalt, mängib vanemas eas aga legendaarne Buddy Guy.

Kaksikvennad-elukunstnikud Smoke ja Stack (mõlemat mängib Michael B. Jordan) naasevad Chicagost hämaratel asjaoludel kodukülla, et püsti panna oma lõbustusasutus. Kuigi käes on juba 1930. aastad, ei soosi keskkond noorte mustade meeste ettevõtlikkust ning võim, jõud ja raha on ainsad asjad, mis maksavad. Coogler maalib päris huvitava ajastupildi rassisuhetest ning kui alguses tundub tempo mitu korda kinni kiiluvat just nende Spike Lee'd meenutavate Black History Month-stiilis vahepalade tõttu, siis filmi lõpuks suudetakse välja hääldada paar päris meeldejäävat point'i mustanahaliste vabadustest Ameerikas, või nende puudumisest.

Filmile annab lisahoogu pidev bluusi-soundtrack, mida on muditud üsna erakordse helikujunduse käigus meeldejäävaks ja filmi tõstvaks vooks. "Patused" on justkui ühevõrra kaalukalt võlgu kahele Tarantinoga seotud filmile korraga ja kordamööda – "Vabastatud Django" päeval ja "Ehast koiduni" öösel –, aga on kokkuvõttes siiski originaalkäsikirjal põhinev algupärand. Coogler läheb julgelt oma juurte juurde ja kuigi ma pole tulemusest ehk nii vaimustunud kui mõni teine, on mul siiski ka "Patustele" ebatavaline reaktsioon – päev pärast linastust on tunne, et peaks uuesti vaatama. Ilmselt sai bluus mu ikkagi kätte. Või hoopis kutsuvad mind olendid teiselt poolt öö piiri kinosaali pimedusse tagasi.

3,5 / 5

Siit ta tuleb, Roosi
Margit Lillak
Eesti-Saksamaa
Tiny Desk Production

Alustuseks on "Siit ta tuleb, Roosi" üks klassikaline spin-off. Margit Lillaku 2019. aasta dokfilmist "Südamering" lapsena autorile silma paistnud Roosi – armukolmnurka kinni jäänud vanemate laps – on nüüd saanud oma filmi. Elu pärast. Roosi on saanud 17 (ja saab filmis ka 18), järgib suuremas osas oma ökokogukonna-kasvatusest tulenevaid tõekspidamisi, aga on selle kõrvale välja arendamas ka oma maailmapilti, mis ta reljeefse ema omaga tihtipeale ei pruugi kokku sobituda.

Põlvkondade vahe manifesteerib end päris huvitaval kujul, kuna tütre Roosiga võrreldes võtab ema Liina vaidlustes mitmes punktis tütrest konservatiivsema seisukoha. "Südameringiga" võrreldes on Roosi muutunud ekraanil enesest teadlikumaks ja jääb mulje, et kaamera kohalolek talle alati mugavustunnet ei tekita. Filmis on julgelt kasutatud ka tema enda filmitud materjale, mille üles võtmisel on näha ka Roosi esteetilist taju ja see tuleb filmile kasuks.

Kahe filmiva autori materjal sobib kokku, lisaks sisuainena vahel ka animeeritud ja kollaažistiilis kepsakad vaheklipid. Iseenesest on need muutunud eesti filmis juba mõnevõrra tuttavlikuks, märksa väiksemas mahus kasutati sama lähenemist hiljuti ka näiteks "Kikilipsuga mässajas", aga klipid hoiavad tempot üleval ja sobivad filmi hipiliku-boheemlasliku vaibiga kokku. Originaalmuusika on teinud saksa kaastootja poolt pardale tulnud helilooja Nils Kacirek, kes on suutnud viimase aasta jooksul oma kontole lisada lausa kaks Eesti filmi – lisaks Roosile tegi ta mullu ka "Emalõvi" muusika.

Kui "Südameringi" kogukonna loominguline lähenemine haridusele, spirituaalsusele ja maaharimisele tekitas läbivalt rohkelt ebamugavust vaatajale, kes kaasaegse tsivilisatsiooni standarditega rohkem harjunud, siis on tore tõdeda, et kohati liiga uisapäiselt revolutsioonilisest Roosist on siiski saanud võitlev, aga ka mõtlev inimene. Keegi, kellel on julgust oma arvamust avaldada ja arvamusega vajadusel ka foonist erineda. Osade mõtete ebaküpsust saab emaga poolvõitlustlikult arutada ja selge see, et marksism, kapitalism ja kommunism on suured teemad, millele on NSV Liiduna tuntud koleeksperimendi kogemuse puudumisel raske küüsi taha saada.

Roosi seiklused šveitsi raudteel süsteemiga võideldes on ühed filmi meeleolukamad ja siit kumab justkui läbi ka autori enda perspektiivi. Muus osas on Lillak jäänud võrdlemisi neutraalseks ja laseb pigem rääkida oma peategelasel, mistõttu jääb pisut õhku ka küsimus, mida tegelikult filmiga öelda taheti või mis oli siin autori kavatsus. Kõige lihtsamal kujul on see referatiivne pilguheit maailma pärast muretseva uue põlvkonna siseilma, kust samas vaatavad vastu juba tuttavad ja korralikult korratud mured. Muredest tuleb muidugi rääkida ning hea, et vahelduseks saavad sõna sekka öelda ka nooremad, aga maailmapäästmisega on kahjuks meie klikijanulises maailmas nii nagu ka iga teise olulise teemaga. Kui uudisväärtust ehk midagi uut pole lauda käia, siis hajub tähelepanu mujale.

3,5 / 5

Rõdutüdrukud
Les Balconettes
Noémie Merlant
Prantsusmaa
A-One

Suurepärane avastseen koos meedejääva surmaga lubab tõelist pingekruvimist, aga mida ei järgne, on pinge. Näitlejanna Noémie Merlant'i teine täispikk lavastajatöö seob kolm naissõpra kokku ühele rõdule ja siis kauni kunsti-himbo kõrvalkorterisse, kus aset leidvad traagilised sündmused kipuvad sõbrannade elu jäädavalt muutma.

Sisu mõttes on "Rõdutüdrukud" enamuses üks palaganlik segapuder, mis enamasti mõjub pigem tüütult kui intrigeerivalt. Küll aga tuleb selle kaitseks öelda, et kui ma üldse olen näinud feministlikku filmi, siis "Rõdutüdrukute" puhul saab igaüks aru, milline üks feministlik film olla saab.

Esiteks kõigi osalejate täiesti pingevaba suhtumine oma kehadesse ja seksuaalsusega seonduvasse. Naine võib filmis vabalt keha näidata ka ilma, et seda seksualiseeritaks – täitsa hirmus, kui revolutsioonilisena selline tõdemus mõjub! Merlant on ilmselt üks kõige rahulikumalt end siin filmis eksponeerivaid filmilavastajaid, teine tüdruk tegeleb vabal ajal mingi pornograafilise livesteam'iga ja see kõik on justkui elu osa, mis on tekstiili kõrval lahti riietatud ka sellest nn mehelikust pilgust.

Teiseks on dramaatilise sisupöörde järgsed teod ja mõtted meeste aadressil võitluslikult ja groteskselt naisi võimestavad. Kokkuvõttes on "Rõdutüdrukute" vaatamine kohati paras katsumus, aga pärast filmi jääb sisse mulje sellest, et autor on vähemalt üritanud midagi teha ja öelda, mis tuleb hingest ja on päriselt temalik. Seda tuleb hinnata. Äkki saab meie hulgast juba lahkunud Chantal Akermani asemel hoopis Merlant'ist naislavastaja, kellega feministlikku filmikunsti esimesena seostatakse.

3 / 5

Madin lennukis
Fight or Flight
James Madigan
USA-UK-Ungari
Adastra Cinema

Vaatama hakates tundub peatselt, et olen midagi sarnast juba näinud.... Suletud, ülehelikiirusel kihutav transpordivahend, mis on täis tapjaid... Õige! "Bullet Train", mis jooksis eesti kinodes siililegi selge pealkirjaga "Killerite kiirrong". Toda ma ei kannatanud küll silmaotsaski. Kas on lood pisut paremad, kui sisu on laias laastus täpselt sama, aga rongi asemel on lennuk? Noh, ehk jah, pisut. Õige hinne on pigem 2 ja 2,5 vahepeal ja ega see kokkuvõttes nüüd väga kõrge ei ole.

Ka siin on jaburat huumorit, aga seda on veidi maitsekamalt käsitletud, aadrilaskmise vinti keeratakse vaikselt peale, kuni jõutakse absurdini, ja mingi hetk saab selgeks, et ekraanil toimuvat tulebki võtta teadliku liialdusena. Ja sellel on oma võlu. Selline straight to video kraam, ja meel sai mingil määral lahutatud, aga pigem kangastub korraks hirmutav tulevikunägemus, et selline saabki psühhoklouni valitsusajal olema ameerika filmi standard. Täpselt selline videomängulik verepulm, mis jääb järgi siis, kui kõik muu ja sisukam ära keelatakse.

2,5 / 5

Veepidu
Lany Poniedziałek
Justyna Mytnik
Poola-Tšehhi-Eesti
ACME

Poola "Veepeo" kõige huvitavam aspekt on ehk see, et on Eestiga kaastoodetud, eestipoolseks partneriks Marianne Ostrat ja Alexandra Film ja lisaks produtsendile on märkimist väärt ehk veel ka helilooja Erki Pärnoja.

Film ise on lugu allasurutud traumast, kui peategelane Klara satub 15aastaselt vägistamise ohvriks, aga mälu surub õudse kogemuse tahaplaanile, kuni aasta hiljem lihavõtete paiku hakkavad painajad alateadvusest jälle välja pressima. Filmi formaat on noortefilm ja teema on loomulikult oluline, eriti, kui arvesse võtta seda, kuidas traditsioonilises Poolas tihti naisi koheldakse, aga teatud unenäolisusest hoolimata jääb film kokkuvõttes siiski skemaatiliseks ja juba mõne aja pärast on veidi keeruline meenutada, mis seal siis täpselt juhtus.

Kokkuvõttes jääb mulje, et mõõdukalt huvitavat lähtepunkti pole loo käigus siiski suudetud päris ära realiseerida, aga ma ütleks, et iga poola film meie kinolevis on teretulnud katse meie kesist kinogeograafiat veidi laiendada.

2,5 / 5

Tappev kohting
Drop
Christopher Landon
USA
Hea Film

Blumhouse goes digital. Ameerika moodsaima horror'i-tootja uus teos sukeldub julgelt kaasaegse digiühiskonna ilmingutesse, kui esmakohtingul olev noor naine hakkab saama Airdrop'iga ähvardavaid sõnumeid, kust ilmneb, et jälgitakse teda ennast ja ning jälgitakse ka tema kodu (ohus on kodus olev poeg). Üsna kiirelt pannakse paika ka nn kinnise keskkonna piirid, kui saab selgeks, et saatja peab leviulatuse tõttu viibima samas restoranis ning lisaks keelab ähvardaja naisel restoranist lahkumise. Mis tal aga plaanis on ja kas ta kohtingupartner on puhas poiss?

"Tappev kohting" paneb endale üsna kitsad raamid ning üritab siis lubatud ala piires sibeledes kuidagi pooleteise tunni jooksul põnevust ülal hoida, aga ei saa just öelda, et õnnestunult – ingliskeelne pealkiri "Drop" võiks ka kirjeldada mu tähelepanu, kui film üritab sõnumisuhtluse (kui ühe kinematograafiliselt kõige passiivsema ekspositsioonikanali) abil põnevust üleval hoida. Kuigi sõnumid on kuvatud mingi väreleva spioonitrillerite stiilis kirjatüübiga üle kogu ekraani, on mul siiski raskusi harjuda mõttega, et ma neid lugedes peaksin tundma mingit adrenaliinitulva. Mõjub siiski kuidagi ebaisikuliselt ja tehniliselt, et kaasata emotsioone. Kuigi panused on reaalsed ja oht näiliselt samuti.

Kinnist keskkonda ei õnnestu hermeetilisena ka kuni lõpuni hoida ja loogika rebeneb lõpupoole õmblustest lahti. Võib pead patsutada katse eest püüda teha õudusžanris midagi kaasaegsemat, aga telefonidega jahmerdamine pole kahjuks ei seksikas, õudne ega põnev ja film kokkuvõttes mulle ikkagi ei tööta.

1, 5 / 5