Viimaste põlvkondade puhul öeldakse mõnikord, et telefonikaamerate ja ühismeedia tõttu on nad veetnud terve oma elu avalikkuse ees. Nüüdseks hilisteismeline Roosi on olnud üle poole oma elust sõna otseses mõttes kaamera ees ja kinolinal: esmalt dokumentaalfilmis "Südamering"¹ ja nüüd selle mõttelises jätkus, portreefilmis "Siit ta tuleb, Roosi".

Mõlema autor Margit Lillak on isegi dokumentalistiameti juurde kuuluvat muljetavaldavat järjepidevust arvestades panustanud oma tegelaste vaatlemisse jahmatavalt pika ajavahemiku. 2014. aastal asus ta jälgima seltskonda, kes otsustas luua Eesti esimese ökokogukonna. Selle tulemusena sai valmis Jaan Tootseni "Uue maailma" (2011) hingesugulane, ideaalide mõranemist ja utoopilise algatuse tõusu ja langust ning valiku eest makstud hinda jälgiv "Südamering".

Tosina täiskasvanu kõrval jäid suurepärases "Südameringis" tagaplaanile lapsed, kelle seast kõlas filmi kõige meeldejäävam ja muhedam tõdemus just toona kaheksa-aastaselt koduõppele jäetud Roosi Järvistelt: "Koolis olid tunnid, rutiin, distsipliin – kõik head asjad."

"Siit ta tuleb, Roosi" algabki tiitritega, et kogukonda jälgides jäi autorile toona silma üks eriti sõnakas ja lahtine plikatirts. Ärge muretsege, et pole "Südameringi" näinud, sest materjalist sõidab Lillak ka ses filmis uuesti läbi ning annab aimu kõigest, mis võiks Roosi loole vajalikku konteksti pakkuda.

Nüüd kohtub vaataja Roosi ja tema emaga pärast nende kogukonnast lahkumist ja uuele teele asumist. Roosi pealehakkamine, häälekus ja avatus pole seejuures grammigi kahanenud: juba filmi alguses võib näha teda kliimastreikidel ja muudel avalikel protestidel. Kes soovib siinsete noorte aktivistide heitlusest rohkem teada, neil tasub lugeda või kuulata Henri Kõivu mõne aasta tagust mahukat käsitlust "Musta laega Eesti kliimamure" Levilas.

Küllap võinuks nii mõndagi filmi­tegijat peibutada mõte portreteerida Eesti oma Greta Thunbergi – Rootsi eeskujust indu saanud võitlejat, kellest kujuneb põlvkonna hääl. Paraku väljendub ses ootuses sageli pigem täiskasvanute vaimuvaesus ise midagi muuta või teha ja justkui oma laiskuse kompenseerimine lootuse (ja vastutuse) järgmisele põlvkonna kanda veeretamisega. Sama sedastavad näiteks Tartu Uue teatri lavastuse "Hymn" tarbeks intervjueeritud noored: ärge vaadake kogu aeg meie otsa, meie ei keeranud maailma tuksi, meie tahame teie tekitatud probleemide lahendamise kõrval ka oma elu elada, noorust nautida.

"Siit ta tuleb, Roosi" näitab, kuivõrd palju muid küsimusi aastate jooksul ühe noore inimese teele satub, kuivõrd keeruline on neis orienteeruda, neist ühese suuna või moraaliga narratiivi vormida, ja kui raske inimest üleüldse mõnda mugavalt ootuspärasesse kasti suruda. Ühe hetke unistustega põrkub järgmise reaalsus, tulevikku puudutavate kalkulatsioonidega parasjagu käsil valikud, varem sõnastatud ideaalidega praktilised soovid.

Kõige põnevamaks kujunevad Roosi vestlused emaga, kes ilmutab nii mõnelgi juhul isegi suuremat põhimõttekindlust – neutraalses, mitte tingimata heas ega halvas mõttes – ja maailmamuutmise tuhinat. Kui tavapärane vastandus võiks kujuneda hetkes olemist nautiva noore ja head haridust omandama manitseva täiskasvanu vahel, siis äraspidiselt on hoopis ema see, kes seab kahtluse alla tippülikoolide toimeloogika, kõrghariduse kaubastamise ja süsteemis osalemiseks kuluvad ressursid. Tütar tahab lõpuks aga lihtsalt saada hea hariduse välismaal.

Noorusea mässamised ja ettearvamatused on seejuures ehedalt pilti püütud ja siin tuleb eriti selgelt mängu Lillaku pühendumus ja panustatud aeg. Vaevalt oleks filmitegija lubatud niivõrd lähedale isiklikele hetkedele ja avameelsetele vestlustele, kui temast ei oleks juba ammu saanud tegelaste elu orgaaniline osa. Sama orgaaniliselt on Lillak ringi käinud oma kohalolu jäädvustamisega: esitab küsimusi seal, kus vaja, ega varja hetki, mil temast saab loo osa, ent ei tiku ka michaelmoore'likult sündmuste keskmesse.

Vahetust rõhutab veelgi tõik, et osa filmis nähtust on üles filminud Roosi ise nii Lillaku kaamera kui ka omaenda telefoniga. Mõnikord ilmneb enim isikupära just neis kaadrites. Kui nutisõltuvusest on saanud globaalne mure, siis nõndanimetatud digitaalsetest pärismaalastest põlvkond on omandanud ka oskuse rääkida oma keeles ja lihtsal moel lugusid oma elust ja seisunditest. Vahest kõige võluvamaks kujunevad hetked, mil Roosi väljendab vabanemist muust maailmast tantsides.

Sotsiaalmeedia – ennekõike Tiktok ja Snapchat, vähemal määral ka teised suhtlusplatvormid – sümboliseerivad üha süvenevat digilõhet. Mitte enam üksnes nutieelse põlvkonnaga, vaid ka nendega, kes kunagi näiteks Facebooki ja Instagrami asustasid. Ses tähelepanuvõidujooksus on tavameedia juba kaotamas ning üksnes meediakanalite veebiportaalidesse pidama jäämine võib luua eksitava mulje, mis parasjagu kõneainet pakub või üleüldse ümberringi toimub, eriti noorte elus.

Seda olulisem on muutuva maailma infoliikumisega kohaneda ja seda lõhet vähendada. Sellised filmid nagu "Fränk"², telesarjad nagu "Nooruspõlv"³ ja teatrilavastused nagu "Hymn" heidavad teretulnud valgusvihu digipiiri taha jäävasse noorte maailma – ja mitte manitsedes või moraalitsedes, vaid pigem seda uudistades, hinnanguvabalt kajastades.

"Sellest võiks lahti saada, et lapsi alahinnatakse. Võiks väärtustada nagu teist täiskasvanut, kes su vastas istub," ütleb üks "Fränki" peaosalistest Eesti Ekspressis ilmunud intervjuus. Roosi ja tema ema suhe on selles plaanis hea eeskuju. Ka Lillak paistab oma noort peategelast väärtustavat ja ennekõike temast, mitte oma eeldustest või ootustest lähtuvat. Seetõttu on film ka äärmiselt inimlik, ehe ning kaasahaarav.

Õnneks on poiste lugude kõrval jõudnud parasjagu ekraanile mitmed üles­kasvamist tüdrukute vaatevinklist vaatlevad teosed. Näiteks just praegu leiab kinodest ka Poola-Eesti koostööfilmi "Veepidu"⁴. "Siit ta tuleb, Roosi" keskmes pole küll soorollid, kuid seal näeb samasugust kaost, ebakindlust ja oma koha otsimist maailmas, mis näib olevat olnud aegade algusest peale – ja on seda küllap aegade lõpuni – suur, määramatu ja keeruline. Kliimakriisi tõttu lisaks veel ohtlik ja ebapüsiv.

Ju aitavadki ebakindluse, üksinduse ja kadunud olemise tunde vastu lõpuks niivõrd lihtlabasena kõlavad lahendused nagu rääkimine, kuulamine, enda avamine, empaatia, teineteisega arvestamine, iseendale piiride seadmine ja endast laiemalt mõtlemine. Roosi rokib selles plaanis juba praegu ägeda eeskujuna, ükskõik, kuhu ta ka edasi läheb.

¹ "Südamering", Margit Lillak, 2019.

² "Fränk", Tõnis Pill, 2025.

³ "Adolescence", Philip Barantini, 2025.

⁴ "Lany Poniedziałek", Justyna Mytnik, 2024.