"Siit ta tuleb, Roosi" vaatleb ökokogukonnas aktivisti lapsena üles kasvanud Roosit kümne aasta jooksul alates tema kaheksandast eluaastast. See on noore tüdruku eneseleidmise lugu kliimakatastroofi taustal. "Temaga käis alati mingit sorti spektaakel kaasas. Ta tegi iga asja hästi dramaatiliseks ja vaatemänguliseks. See oli väga köitev," meenutas režissöör Klassikaraadio saates "Delta" väikest Roosit.

"Südamering", kus Roosi samuti oli, esilinastus 2019. aastal. Idee Roosist oma film teha sündis režissööril 2021. aastal.

"Tegelikult arendasime koos Roosi emaga telesarja, aga see jooksis kuidagi liiva. Ja siis oli meie viimane kokkusaamine, kus arutasime, mida siis teeme. Roosi oli alati tagaplaanil, aga ta ei suhelnud minuga enam nii sõnakalt. Hängisime nende elutoas ja jutt läks juhuslikult selle peale, kuidas ta 15-aastasena praegust aega ja lapsepõlve seal kogukonnas näeb. /---/ See, kuivõrd teadlik ta oli ja kuidas oskas analüüsida seda, mis seal täiskasvanute vahel juhtus, kuidas ta lapsena seda koges ja kuidas ta praegust maailma kogeb, kogu seda kliimaärevust, sütitas mind," rääkis Lillak.

Filmi üks keskne teema on see, kuidas peategelane läheb välismaale õppima. Seda, et Roosi plaanib Saksamaale õppima minna, Lillak filmi tegemist alustades ei teadnud. Esialgu see talle suurt rõõmu ei pakkunud.

"Ma olin tükk aega pigem päris masendunud, sest ta ju kadus mu silmapiirilt. Ma käisin seal paar korda. Tegemist oli siiski 16-aastase noorukiga ja mis silmist see meelest. Väga raske oli uuesti seda sidet taastada ja hoida sealt distantsilt. Sul peabki olema kannatust, et sellised lootusetud hetked ära kannatada. Mul oli ikkagi hetki, mil mõtlesin, et ma ei saa siit seda lugu kokku, sest ta on ära," tunnistas režissöör.

Lõpuks käivitas Roosi välismaal olemine Lillakus hoopis uued loovusehoovad. "Ma sain aru, et sellisel klassikalisel jälgival viisil seda lugu jutustada ei saa ja ma pean leidlikum olema. Lõpuks annab see loomulikult tema arengukaarele väga palju juurde. See on meeletu. Ma ei tea väga palju inimesi, kes kolme aasta jooksul nii suure muutuse läbi teevad. See on igasuguse filmi puhul boonuseks."

Kui režissöör ise Saksamaal kohal olla ei saanud, filmis Roosi talle ise materjali. "Minu ootused ja suunised olid hoopis teistsugused, aga see on siis see, millega sa pead leppima ja olema tänulik, et ta sedagi tegi," muigas Lillak.

Tagantjärele on režissöör mõelnud, et võib-olla ei olnud vaja noorel Roosil pidevalt kaameraga järel käia. "Aga mingis mõttes ta püüdis alati oma piire kehtestada, ta oli selles väga jõuline. Teistpidi kujunes sellest meievaheline sõprus ja kaamera oli alati nagu üks kommunikatsioonivahend. Eks seal oli erinevaid momente. Mingil hetkel ta väga tahtis ja järgmine hetk ütles, et mida sa filmid, midagi nagunii ei juhtu," rääkis ta.

Lillak tõdes, et filmi tehes hakkas ta Roosi põlvkonna ees piinlikkust tundma. "On mingi süütunne, et me ei ole midagi teinud, et muuta ühiskonna alustalasid niimoodi, et asjad kuidagigi peatuksid sellel teel sinna kataklüsmide poole," nentis ta, kuid lisas, et on otsustanud pidevas süütundes mitte elada. "See on ebatervislik. Meile on antud elu ja õigus rõõmus olla ning nautida seda elu. Sellest ei muutu midagi halvemaks, muutub ainult sinu ja su lähedaste vaimne tervis halvemaks."