Põhjaekspress
Nord Express
Kārlis Lesiņš
Läti-Eesti-Poola-Saksamaa
Allfilm

"Põhjaekspress" on uuriva ajakirjandise stiilis dokfilm Rail Balticust. Päris pika aja jooksul – aastatel 2018-2024 –, on jälgitud Rail Balticuga seotud arenguid ning peab tunnistama, et filmist jääb mulje, nagu oleks kogu selle perioodi vältel pimeduses kobatud. Tööd ei tehta, riigid ei suuda kokku mängida. 

Õnneks ei jääda paugutamisega nn Nursipalu tasandile, vaid süüvitakse erinevatesse aspektidesse ka sügavamalt. Pärast 2022. aastat kasvab vene mõju käsitleva materjali maht ja öeldaks ka välja paljudele siiani hämaraks joonud tõsiasi, et meil on seda raudteed siin eraldatud maailmanurgas juba strateegiliselt olulise objektina vaja, sest inimeste ja masinate kiireks liigutamiseks on raudtee senini parim vahend. Seega ütleb film olulised punktid välja, aga õhku jääb siiski tugev kahtlus, kas selle projektiga määratud 2030. aastaks valmis saadakse. Vastasel juhul tuleb hakata Euroopa Liidule miljardeid tagasi maksma. 

Filmi autor seab ennast sündmuste keskele ja sõidab vapralt vanaaegse punase Opel Kadetiga ühel objektil teisele. Ta on endale appi võtnud uuriva ajakirjaniku Inese Braže, kelle abiga üritatakse arvude ja lepingupunktide rägastikus selgust saada. Tuleb filmi tunnustuseks öelda, et natuke nagu saab üldpilt selgemaks küll.

Mäletan, et ka Eestis plaaniti mingit Rail Balticu dokki, milles pidi osaline olema produtsent Ivo Felt. Nüüd on siis lätlased selle filmi ära teinud, kaastootjaks teine Allfilmi produtsent Pille Rünk. Läti peatootja tõttu on filmis ehk Eesti osakaalu meie maitse jaoks pisut vähevõitu, aga kogu suurem probleemistik on mõistetav ka eestlasele. Seda enam, et filmi põhiline etteheide Rail Balticu projektile on see, et ükski riik ei suuda üle olla oma huvide esilplaanile seadmiset ning ei suudeta näha suurt pilti. 

3,5 / 5

Kõuenooled*
Thunderbolts*
Jake Schreier
USA
Hea Film

Kui arvesse võtta seda tärni nime taga, siis peaks tegemist olema Marveli uue suure tulemisega. Selliseid epiteete ma küll kasutada ei julge, aga kuna nende latt on viimasel ajal olnud nii madalal, siis tundub "Kõuenooled*" sel foonil isegi päris vaadatav. 

Film võtab eeskuju paroodilistest superkangelasfilmidest, kus tiimi kõik liikmed on justkui mujalt välja praagitud ülejäägid, aga töötavad oma ometi tiimina päris hästi kokku. Spektri krõbedamas otsas kasutab sama valemit "The Boys", mille kõrval "Kõuenooled*" on on marvellikult süütu ja ontlik koguperemeelelahutus. 

Florence Pugh suudab endiselt ja nagu alati teha keskpärasest materjalist midagi sügavamat, aga näitlejaauhind lähen siiski Olga Kurylenkole, kes peaks olema uue Kõuenoolte tiimi liige, aga keda oli filmis näha umbes täpselt üks sekund Kõuenoolte olulises esimeses möllustseenis. Jääb vaid küsida, mis juhtus montaažiruumis? Ja huvitav, palju ta selle sekundise ekraaniaja eest honorari sai?

Eetilise küsimuse tekitab – spoiler – kurja juure arvamine meeskonda pärast pingete lahtumist. Aga ega see ei pruugi ka mingi kindel allianss edasiseks olla, eks aeg näitab. Mõningase leige huviga olen nõus vaatama, mis neist edasi saab. Ilmselt mitte just see reaktsioon, mida Marvel minult oleks oodanud. 

3 / 5

Ochi legend
The Legend of Ochi
Isaiah Saxon
USA-Soome
Adastra Cinema

Suure mõttena järgib "Ochi legend" sadade eelkäijate sisse tallatud rada – mõistmatud inimesed kardavad teistsugust tundmatut (siin siis metsaolendid ochid) ning üritavad neid demoniseerida ja hävitada. Inimeste leeris leidub aga agent ("System Crasheri" Helena Zengel), kelle silmad avavad Ochide erilisusele ja kelle tegevus viib konflikti uuele tasemele, aga toob loodetavasti ka mingi lepituse. Samast räägib ju ka pragune hittfilm "Fränk". 

Üldine moraal on muidugi heakskiitu väärt hoolimata tuttavlikkusele, sümboliseerigu ochid siis seksuaalvähemusi, transsoolisi või mõnd muud ühiskonna äärealale trügitavat iningruppi. Mõistmist tuleb harjutada juba varasest, kuigi mul tundub, et lastel selle mõistmisega nii palju probleeme polekski, kui nende kitsarinnalised vanemad nende väärtusi koduseinte vahel ei töötleks.

Samuti on "Ochi" plussiks kohati päris originaalne kunstnikutöö ja asuvkohavalik – Karpaatia küla, kus varateismelised slaavi jorsid kuulavad hevimetalit ja maadlevad mudas. Mingit naljakat teatraalset ja kunstlikku arthouse-lavastsusstiili on siin näha, mis on huvitav ja koomiline. Samuti on kõikjale jõudva Willem Dafoe osalemine alati pluss.

Samas ei saa film päris tempot käima ja naiivsusekvoot on minu jaoks siiski veidi kõrge, eriti filmi finaalis. Aga vaadatav fantaasia-lastekas kokkuvõttes. 

3 / 5

Variüksus
Shadow Force
Joe Carnahan
USA
ACME

"Variüksus" on täpselt selline film, nagu oleks USA üritanud järgi teha Luc Bessoni Europacorpi keskmist pulp-põnevikku, võtnud ühte peaossa lausa prantsuse tegelase Omar Sy ja kokkuvõttes suutnud tabada päris hästi sedasama krõbisevat meelelahutuslikku tühjust, mida sealt majast ikka pakutakse. 

Siin on olemas kõik klišeed – eriüksus, relvad, reetmine, imetabaste oskustega übermenschlikud killerid... aga ka armastust! Sest kaks peategelast, Sy ja Kerry Washington, on valinud armastuse üle missiooni ja see ei mahu kuidagi hinge salaoperatsioonide niiditõmbajale, keda kehastavale Mark Strongile on see juba une pealt mängitav osa.

Meid üritatakse veenda, et Sy ja Washington on nn valguse poolel, aga kuna nad kuulavad ühe eriti ebaõnnestunud product placement'i tulemusena kogu filmi vältel andunult Lionel Ritchiet ja on sellesse kuritegelikult nakatanud ka oma poja, siis ei usu ma enam tahes-tahtmata nende võltsi neratust.

Sellise maitselagedusega inimesed saavad olla vaid kurjuse teenrid ja lapse rikkumise eest vääriksid kõrgeimat karistust põrgu kümnendas ringis – eeslinna eramajas koos igavate naabrite ja koeeraga, kes oskab noa ja kahvliga süüa. 

2 / 5

Õnne tarkus
Wisdom of Happiness
Philip Delaquis, Barbara Miller
USA-Šveits
BestFilm

Ilmselt on peale hiina ametnike keeruline leida maailmast inimest, kes mõtleks Dalai Laamast halba. Igasuguste gurude ja vaimsete liidrite ülekülluse ajastul on spirituaalsed suunamudijad kogu valdkonna ära rikkunud, aga Dalai Laama puhul valitseb siiski mõistmine, et ta seisab veidi kõrgemal. 

Film Dalai Laamast, "Õnne tarkus", on aga nagu Dalai Laama TED Talk – inspiratsiooniline eneseabivideo, mis libiseb läbi budismi põhitõdedest. Sel filmil on oluline funktsioon seista vastu hiina okupatsioonile ja ka võimalikule ekspansioonile, aga sellise relvaga nagu see film küll kedagi eemale ei peleta, aga ma kardan, et ka mõtlema ei pane.

Dalai Laama teksti taustaks on reastatud illustratiivset visuaalmaterjali, mis on laias laastus mittemidagiütlev, ka muusikaline kujundus on rubriigist "Siri, mängi midagi spirituaalset". Muusika väsitab nii ära mingi hetk, et edasi vaatamine muutub tõeliseks katsumuseks. Filmi alguses on huvitav esimees Mao ja Dalai Laama suhte puudutamine, aga seda on vaid korraks. Sel teemal soovitan vaadata Martin Scorsese märksa paremat teost "Kundun". 

Filmi põhiline moraal tundub olevat: kõige olulisem siin elus on olla õnnelik. Ma siiski vaidleksin siin vastu: õnnest ja heaolust on harva sündinud maailmamuutvat kunsti. Tundub, et ka selle filmi autorid on väga õnnelikud inimesed, sest hoolimata uuritava ja teemade tähendusrikkusest ei ole neil õnnestunud midagi sügavalt hingeminevat siin luua. Aga äkki olen kalestunud. 

Dalai Laamat on väga oluline täna kuulata, seda enam, et tema vaikne mõistuse hääl ei pääse tänapäeval Tate'ide, Trumpide ja muude psühhopaatidega võrreldes üldse meediaruumi. Paraku on eelnimetatute materjalid sellest filmist jõulisemad. Dalai Laama vääriks ka paremat. 

2 / 5