Lõunamaa kroonikad
Pietinia Kronikas
Ignas Miškinis
Leedu
ACME Film

Kahetsusväärselt harva jõuavad balti filmid meie kinolevisse, seda enam, kui tase on selline nagu "Lõunamaa kroonikatel", aga suurim rõõm, et seda aeg-ajalt siiski juhtub. Leedul oli ikka metsik 2024 - nagu eelmisel aastal veel "Mürgisest" ja "Kuivast uppumisest" vähe oleks, ei jää "Lõunamaa kroonikad" nendele tippfilmidele küll kuidagi alla. Tõsi, fookus on veidi teine.

Arthouse'i asemel žanritruum ajastu-suurekssaamisfilm, mis leiab aset meilegi olulisel ja tuttaval üleminekuajal 1990ndatel. Film põhineb leedu kirjaniku ja luuletaja Rimantas Kmita samanimelisel autobiograafilisel romaanil ja eks siin on filmi sisse pandud ka tõesti ühe korraliku raamatu jagu sisu, aga pole vaja karta, et tulemus on kuiv ja igav, vaid lausa vastupidi – reivid, skeemid, dressid, Hi-NRG, vaesus ja materialistlikud ihalused.

Lugu on väga kohaspetsiifiline, tegevus toimub Šiauliais, raamat on kirjutatud sealses murdes ja ilmselt ka filmis oma kõnepruuk, kuigi eestlasena võimatu seda tuvastada. Aga kõik siin elab, pulbitseb ja ajab üle ääre. Ja mis kõige olulisem, on aus ja oma tegelaste reaktsioonides ja käitumises adekvaatne. Ei ole ilusaid stsenaarseid šlehve, läikima silutud elukonarusi. Dilemmad on reaalsed, lihtsaid lahendusi pole.

"Lõunamaa kroonikad" on natuke nagu balti sugulane meie "Pikkadele paberitele". Smita kui kasvava noore ees on mitmed valikud. Plaan A, ideaalne asjade käik, ei pruugi töötada nii nagu peab. Plaan B on ka plaan, aga ei rahulda vajadusi või unistusi. Mis jääb üle? Võimalik on ka Plaan C – lihtsalt mängust välja astuda. Mitte midagi teha. Valima peab, aga otsusekindlusetuses mööduvad päevad; elu läheb vaikselt mööda. Mida siis ikkagi üldse teha oma eluga?

Kmita on minust umbes täpselt aasta noorem, nii et kõik ajastupõhised arengud täpselt minu põlvkonnale tuttavad. Tänaseks on defineeritud nn Ksenniaalide mikropõlvkond (sünd. 1977-1983), kes jagavad nii X-generatsiooni kui milleniaalide jooni, aga ei sobi päris kummagi alla. Ksenniaalid kasvasid üles analoogmaailmas, aga said suureks umbes-täpselt digirevolutsiooni toimumise aegu.

Meie regioonis lisandub ksenniaalide kasvuperioodi lisaks interneti tulekule veel teine plahvatuslik sündmus, NSV Liidu lagunemine, mis jagab elukogemuse selgelt kaheks – sündmusteks "enne" ja "pärast" kolossi kokkuvarisemist. "Lõunamaa kroonikad" laob oma vundamendi sellele rikkalikule pinnasele, aga ei tee seda pelgalt ajastu tingmärke ridamisi maha vuristades, vaid minnakse rääkima kihilist ja rikkalikku isikliku arengu lugu, mis on kokkuvõttes väga hingeminev. Tegelased ehedad ja ägedad, isegi kui nad on ebameeldivad.

"Lõunamaa kroonikad" on tõeline teekonnafilm läbi aja ja ühe inimese arenguaastate. Šiauliai massive.

4 / 5

Lilo & Stitch
Dean Fleischer Camp
USA
Hea Film

Olin selliste tegelaste nagu Lilo ja Stitch olemasolust küll teadlik, aga ei osanud isegi pakkuda, mis kujul või mis meediumis nad varem figureerinud on, ja mille edasiarendus on nüüd see täispikk film. Tuli välja, et Disney täispikk animatsioon aastast 2002, 65-osaline animasari (2003-2006) ja siis veel kolm otse videosse/telesse tehtud järjefilmi, lühifilm, jaapani anime, hiina animasari, mitmed videomängud, koomiksid, raamatud... Nagu ikka, peadpööritav tootelaviin, nüüd siis segaformaadis mängufilm, kus nn pärismaailmas seiklevad koos ühes aegruumis näitlejad ja arvutigraafilised tulnukrassidest olendid eesotsas Eksperiment 626'ga, kes saab maal endale nimeks Stitch.

Stitchi võlu on selles, et kuigi ta näeb mingi karvase kaisulooma moodi välja, on ta täielik siga. Meie kontrollimatu alateadvuse peegeldus, kes käitub nii metskult ja sundimatult nagu me võib-olla ka ise sooviksime käituda, kui meid ei piiraks erinevad ühiskondlikud konventsioonid. Stitchi põhiomadus on kohe instinktiivselt tegutseda, ilma mingi filtrita, sisuliselt informatsioon ei läbi üldse aju, vaid paneb läheb otse liikmetesse. Motoorika võidukäik üle ratsionaalsuse. Selles mõttes on Stitch tõeline Trumpi-ajastu laps – olend väljastpoolt ökosüsteemi, kes usub, et kõik olemasolev tuleb lammutada ja kes ei saa aru sõnadest "ei tohi", "ei maksa", "ära tee" jne.

Tüdruk Lilo on seevastu eksootilise ja siin tugevalt fetišeeritud väikese havai rahva ja kultuuri esindaja. Havailikkus on igal sammul iseloomulikult, vaata et karikatuurselt välja toodud, ja vaid temal õnnestub Trump-Stitchile päitsed pähe panna ja lõpuks ta lausa inimkeeles end väljendama panna.

Meenutagem, et Havai on USA 50. osariik, suure pere kõige noorem liige. Siin filmis õpetatakse isegi tulnukas Stitchile selgeks sõna family ja oleme hetketi ohtlikult lähedal "Kiirete ja vihaste" lõputule perekonnateemalisele ringrajale. Ergo: Havai peab Stitchi ehk aia taha läinud geneetilise Eksperimendi 626 laamendamise peatama ja talle elementaarset käitumist õpetama. Aloha!

2,5 / 5

Võimatu missioon. Lõplik otsus
Mission: Impossible – The Final Reckoning
Christopher McQuarrie
USA
Hea Film

Kümmekond päeva tagasi sai just sellest filmist pikemalt kirjutatud Cannes'i päevikus. Kuna arvamus pole vahepeal muutunud, siis panen selle siia uuesti. Kokkuvõttes tundub, et eeldatavas viimases osas sai Ethan Huntile ette antud liiga kõva vastane, et sisu välja veaks, kuna nähtamatu vaenlase jaoks on liiga vähe kujutlusvõimet nii lavastajal, Huntil kui nende filmide keskmisel vaatajal.

–

Tundub ju igati füüsikaseadustega vastavuses, et ei saa millelegi lõputult õhku sisse pumbata nii, et sealt ei hakka ühel hetkel seda välja visisema. "Võimatu missiooni" sari on märulitrilleri-maailmas üsna pretsendenditu edulugu ennekõike tänu peategelast kehastava doriangrayliku Tom Cruise'i tõttu, kelle füüsiline vorm paneb mõtlema, kas äkki roll "Intervjuus vampiiriga" polnudki pelgalt osatäitmine. Kuna aga elame kapitalistlikus maailmas, kus kõik peab kogu aeg kasvama, siis on kogu aeg kasvanud ka see sari, nii et ei mahu enam normaalsesse ajaraami (kaks tundi ja 45 minutit) ega ei mahu filmi päriselt ära ka selle staar, kelle ees seisab iga osaga kohustus promokampaanias välja hõigata mingi seni veel proovimata kaelamurdmiskatse (nüüd viimasel korral siis lennuki tiival seismine). Samas pole ka tema purunematu – väga stiilselt on lahendatud üks tema kaklusstseen kaadri taga, mida näeme ja kogeme vaid läbi helide ja pealtvaataja tiimikaaslanna näoilmete. Sellele järgnenud koomiline sõnavahetus paneb ka kahtlustama, et ehk on seekord naljadele tavalisest veidi rohkem tähelepanu pööratud, sest ausalt öelda läheb päris mitu huumorikohta hästi pihta, ja ma ei räägi Simon Peggi tegelase tavapärasest veiderdamisest.

Selles filmis on kõik liiga suur. Summad, trikid, rääkimata pagasi taagast. "Final Reckoning" üritab grandioosselt kokku võtta kogu senise sarja tegemised, nii taustalugude ja mängulaualt minema nipsutatud karakterite meenutamise kui visuaalsete tagasivaadetega, mistõttu koosneb filmi esimene tunnike peaaegu tervenisti erinevast ekspositsioonist ehk info edastamisest – nii selle info, mis on olnud, kui selle, mis tulemas. Kõike iseloomustab teatud eleegiline alatoon, mis muudab ilmselgeks, et see on mõeldud sarja viimaseks osaks, suureks lõppakordiks. See eleegilisus muudab filmi fooni pateetiliselt ülevaks, tegelased ütlevad ülima sügavusega kaamerasse tähtsusetult kõiksust hõlmavaid salmikutarkusi. Kogu AI-teema filmis on samuti võrdlemisi naeruväärne, aga eks olegi raske kujutada tehisintelligentsi ilma sellele kurja inimese keha või häält andmata.

Kui lõpuks sellest AI-vikipeedia-mudast film suudetakse välja kangutada ja märuliks läheb, tulevad lavastaja-staaari-duo plussid jälle selgelt esile. Kogu veealune osa filmist (mis ei oma absurdsuses alla parimatele) on korralik küte mitme meeldejääva stseeniga, näiteks tuuma-allveelaevas laiali pudenenud raketid nagu pliiatsid põrandal laiali. Kaalul on loomulikult ei rohkem ega vähem kui kogu maailma saatus. Samas on maailm 30 aastaga niivõrd muutunud, et sisemise usu kohaselt päästaks ilmselt hoopis mingi ekraanivõlur, mitte keskmisest tugevama toonuse ja erioskustega agent. Ja seda teemat, kuidas Ameerika maailma päästma tuleb, peaks tänases olukorras lausa eraldi pikemalt käsitlema.

Kuidas see eesti vanasõna oligi: Hunti võid õpetada küll, aga eks ta vaatab ikka metsa poole. Seetõttu on lõpuni raske uskuda, et viimane osa ka kindlasti viimaseks jääb – olgu siin edastatud tervitused HÕFF-il üle vaadatud filmile "Friday the 13th: The Final Chapter", mis on osutunud tosinkonnast osast neljandaks, või lõputule "Lõpp-punkti" sarjale. Samas astub kõige kiuste mingil hetkel mängu amortisatsioon ja ei saa riskida, et superagendil ühe oma kuulsa jooksustseeni peal korraga jalg alt ära tuleb.

2,5 / 5

June ja John
June and John
Luc Besson
Prantsusmaa
Adastra Cinema

Me oleme nüüd lõpuks pärale jõudnud. Hoolimata tihedast rebimisest võib aasta halvima filmi tiheda konkurentsi juba mai lõpuks lõpetatatuks kuulutada, sest "June'i ja Johni" ületada ei saa kerge olema kellelgi. Luc Bessoni uus mobiiliga üles võetud armastusdraama "June ja John" paistab ekraanilt nagu mingi kaotatud kihlvedu.

Kujutage endale ette filmikoolis kolmandat aastat istuma jäänud Tommy Wiseaud, kes on just parasjagu kõrvuni armunud ning saanud tõeseerumi üledoosi. Lisaks hakkavad tal ilmnema puukentsefaliidi esimesed sümptomid. Ka selliste õnnetuste ja pärssivate asjaolude kokkulangemisel ei suudaks endale ette kujutada, mis paganat on juhtunud Luc Bessoniga siin...

Tema filmide meeldimine, mittemeeldimine või lausa ebameeldimine on sügavalt isiklik küsimus ja filmide kvaliteet võib tal küll olla kõikuv, aga seni oleme vähemalt olnud arusaamisel, et räägime kõik "filmist". "June ja John" aga ei olegi enam nagu päris film, vaid kiirkorras kokku visatud kõigi klišeede kogum, mis on täiesti juhuslikult üles filmitud ja kokku monteeritud, halvas mõttes moblakvaliteediga (mitte nagu Sean Bakeri "Tangerine" näiteks) aia taha läinud koolifilm, kus näitlema oleks justkui pandud kellegi onupoeg ja filmile kakssada dollarit annetanud erainvestor ehk täiesti suvalised inimesed, kes teevad oma näitlejatööd sellise innukusega, et vaatajana jääb vaid üle õuduses silmad katta.

See on nagu hoiatusfilm teismelistele – kui iganes halvasti teil elus võib minna, armastusest palun püüdke küll hoiduda, või teie elu muutub selliseks nagu siin filmis.

0,5 / 5