Lõpp-punkt. Vereliinid
Final Destination Bloodlines
Zach Lipovsky, Adam B. Stein
USA
ACME

Mingis mõttes on parimad õudukad need, mis pärast filmi lõppemist ekraanil ka tavaelus edasi töötavad. "Lõpp-punkti" sari on väga edukalt seda teha suutnud, sest pärast filmi hakkab ümbritsev maailm tunduma ohtlikuna ja juhused ei paista enam juhustena. Kas tõesti lõi lihtsalt tuul selle ukse lahti või on käivitunud järjekordne surma-ahel? "Lõpp-punkt" suudab teha seda, et võtab vaatajalt usu juhusesse.

Kuigi enne filmi võis tekkida põhjendatud küsimus, kas meil on sama lugu vaja veel üks kord rääkida, on "Lõpp-punkti" toimiva valemi taaskasutus ka lihtsalt väga hea meelelahutus. Suur minevikustseen kõrgel tornis asuvas restoranis filmi alguses on väga hästi kokku pandud ja meeldejääv, sarja fännidele on mitmeid nn pühademunasid: korraks astub episoodilises rollis üles näiteks teise osa algusest legendaarseks saanud ja mõneti kogu sarja iseloomustama hakanud palgiveoauto, pärast mida ilmselt uur osa inimkonnast keeldub sõitmast maanteel palgiauto taga.

Plussina on siin ka päris palju huumorit, miinusena see, et digitaalsed arvutiefektid on kohati ikka väga arvutimaitselised. Aga kindlasti üle ootuste efektiivne järg, spinnina juures veel vereliini teema, et kui surm ei ole mõnda aega suutnud õiglust jalule seada ja talle võlgu jäädud elusid ära korjata, siis hakkab ta seda tagantjärgi tegema vereliini pidi, vanemast nooremaks. Soovitus igal juhul.

3,5 / 5