Üks ühele. John ja Yoko
One to One: John & Yoko
Kevin MacDonald
UK
Piece of Magic Entertainment

Pealkiri on hea. Kas tõesti on tunnustatud dokitegija Andrew McDonald lõpuks teinud filmi, kus näidatakse ka Yoko Ono perspektiivi asjadele? Ono on väga intrigeeriv karakter. Ilmselgelt rokiajaloo kõige vihatum naine, kes mõjus igas mõttes nii võõrkehana, et tõmbas masside viha peaaegu üksmeelselt enda peale. Ta kehastas Teist või Võõrast nii mitmel moel, et sellest ei suudetudki läbi närida. Asiaat-kili-pilusilm oli ta ju niikuinii, aga Lennoniga koos jaapanlasena selle filmi alguses New Yorki kolides muutus ta ju lisaks ka Pearl Harbori pommitajate järeltulijaks, rahvavaenlaseks.

Teiseks oli Ono kaasaegne kunstnik, kelle etenduskunsti ja kontseptualismiga ei osanud paariminutiste popplugude peal üles kasvanud biitlite kuulajaskond midagi peale hakata. Ka Biitlite looming läks muidugi kuuekümnendate teises pooles võrdlemisi eksperimentaalseks, aga kui võrdluseks panna kõrvale Ono 1970ndate plaadid, siis need on ikka veel märksa kreisimad ja kompavad jaapani muusikale omaselt avangardiga ikkagi ka kuulatavuse piire.

Kogu Ono tegevus on suunatud mõistusele, Biitlid aga tundmustele ja seda põlist konflikti ei suutnudki keegi ära lahendada, kõige vähem need teised Biitlid, kes Ono kuvandi kujundamisel ilmselt kõige agentsemad olid. Ja kolmandaks oli Ono naine, mis juba on iseenesest probleem, aga lisaks veel selline, kes ei tahtnud omaks võtta talle meeste maailma poolt määratud küljeluu-kohta ja julges oma karjääriga edasi tegelda.

Selle kõige juures oleks siin filmis soovinud Ono maailma rohkem näha, aga seda on siiski päris märkimisväärselt. Lennon lükkab teda kogu aeg fookusesse ja toonitab, et kaks on tegelikult üks ja üks koosneb kahest. Niikuinii on minu jaoks võidus filmid, mis käsitlevad buumiajastu ja kultuurirevolutsiooni-aegset Ameerikat, selle nähtuseid, tulemeid ja tagajärgi. Siin filmis on võrratut arhiivimaterjali nii Lennonist ja lähedastest kui ühiskondlikest sündmustest, kõike seob kokku telekanalite klõpsimisest tekkiv ajastu teadvusvool, kuna sellest on juttu, et Lennon ja Ono vaatasid New Yorgis päevad läbi voodis telekat, kui nad just kuskil maailma ei parandanud.

Nende võitluses on omajagu naivismi, aga ma ütleks, et tublisti vähem kui praegustel võitlejatel. Nad saavad ka aru kontrakultuuri lõksudest ning sarnaselt Dylaniga (keda siin ka mainitakse) ei karda minna populaarse arvamuse vastu ka omade seas kui tarvis. Lisaks on siin salvestisi nende 1972. aasta Madison Square Gardeni legendaarsest heategevuskontserdist.

Päris palju on ajastupõhist viitestikku (Attica mäss, Nixon-valimised-Watergate, Allen Ginsberg ja Jerry Rubin jne), aga eks pärast võib ise valged laigud sisu täis guugeldada. Film pakub eneseharimiseks rohkelt võimalusi, heidab tavapärasest pisut rohkem valgust Yoko Onole ja näitab üht väga sündmusterohket ajastut Ameerika ajaloos. Julge soovitus.

Ja et saaks selgeks veel ühe segaduse. Kevin MacDonald on filmitegija, kes tuntud nii (muusika)dokkide ("Whitney", "Marley") kui mõnede mängukate ("Mauretaanlane", "Šotimaa viimane kuningas") järgi. Tema vend Andrew MacDonald on aga filmimaailmas vaat et veel edukamgi, aga produtsendina – teinud suurema osa Danny Boyle'i filmidest ("Trainspotting", "28 päeva hiljem" ja järjed) ja kõik Alex Garlandi omad ("Ex Machina", "Kodusõda")

4 / 5

Ohtlikud elajad
Dangerous Animals
Sean Byrne
Austraalia-USA-Kanada-UK
Adastra Cinema

Tore näha, et ozploitation ehk Austraalia exploitation on endiselt täies elujõus – kõigepealt "Surfar" Nicolas Cage'iga ja nüüd "Ohtlikud elajad" Jay Courtneyga, kes on selline kolmanda liiga Austraalia baddie. "Ohtliku elajad" miksib kokku haiõuduka ja sarimõrvaritrilleri ja tulemuseks film, kus Courtney saab esimest korda elus ka meeldejääva rolli teha.

Veriste fantaasiate realiseerumisele jääb risti ette aga üks ränikõva tahtejõuga blondiin. Kui nüüd vaadata nende survival-blondide rida, siis on siin selgelt välja kujunemas mingi traditsioon ja tüpaaž. Samas saavad nii Samara Weaving ("Ready or Not", "Azrael"), Jessica Rothe ("Happy Death Day" 1-2), Betty Gilpin ("The Hunt"), kui nüüd nende järel ka Hassie Harrison oma ülesandega väga hästi hakkama – ületada vaataja poolt neile algselt pandud ootusi ja teha kurjusele säru.

"Ohtlikud elajad" pole miski suur kunst (kuigi esilinastus tänavu lausa Cannes'is), aga žanrite selline kombineerimine on päris edukas. Ozploitaton'i parimate traditsioonide järgi retrolikult immutatud värvigammaga film. Brian Wilson võis küll meie seast mõne päeva eest lahkuda, aga surf's up down under.

3 / 5

Kuidas taltsutada lohet
How to Train Your Dragon
Dean DeBlois
USA
Hea Film

Hollywoodi avalikult välja ütlemata ambitsiooniks on ikka olnud teha sama filmi uuesti. Disney tõstis selle mängu muidugi täiesti uuele tasandile, kui seal majas jõuti otsuseni: "Teeme kõik oma filmid uuesti!" Ja nii läkski, sest igast nende animatsioonist on võimalik teha (enamasti alamõõdulisem) mängufilm. Sisuliselt küsitavad filmid saavad küll vahel kriitikat, aga kinokassad annavad enamasti tulemuse. Lõppude lõpuks on see ju Disney – miljardid siin, miljardid seal, the house always wins.

Ja Disney kaitseks tuleb öelda seda, et nad tõesti on monetiseerimise maailmameistrid ja teerajajad, sest nende eeskuju hakkavad järgima ka teised, nende hulgas DreamWorks, kelle esimene pääsuke (või lohe) on nüüd meie ees. Esmapilgul tundub DreamWorksi taktika olevat isegi agressiivsem. Neil pole Disney'ga võrreldavat pikka ajalugu, mistõttu on esimesest "Kuidas taltsutada lohet" animafilmist möödas vaid närused 15 aastat. Minu meelest veidi liiga vähe, et tekiks vajalik distants, aga eks aeg kiireneb pidevalt. Teiseks on nad huvitavalt istutanud live action maailma täpselt samasuguse animeeritud lohe, mis vähendab vahet algupärandiga veelgi ja lihtne on esmapilgul kaht asja segi ajada. Ja kolmandaks on lavastama võetud sama inimene – Dean DeBlois.

Kõik see võib viia kahtluseni, et minnakse tuimalt imiteerima juba olemasolevat edulugu, aga siiski mitte, sest mängufilmiversioon seisab päris edukalt ka ise püsti. Kuigi iseküsimus, kas olemasolevale frantsiisile ka otseselt midagi juurde pakutakse – ilmselt siit uut väärtust ei tule. Viikingipealik Stoikile (äkki ta on filosoof, nii et hoopis Stoikule?) hääle andnud Gerard Butler saab nüüd lisaks häälele ka oma näoga selle rolli ära teha.

"Kuidas taltsutada lohet" on muidugi väga tuttavlikke sisuradu pidi kulgev muinasjutt (lausa äärmiselt sarnane kasvõi alles kinos olnud "Ochi legendile"), aga tegelased on sümpaatsed, isegi need, keda meil alguses keeruline mõista. Ja vahepeal, eriti lõpus, läheb ka korralikuks monster movie'ks, nii et igati vaadatav film, aga ei teagi, kas ühe animafilmi live action uusversiooni õnnestumise üle rõõmustada või mitte. Iga õnnestumine paneb selle põrgumasina veelgi kiiremini tööle ja mida kiirem on remake'ide tootmise ja tulu sisse kasseerimisega, seda rohkem läheb konveierlikuks ka sisu.

3 / 5

Nguyeni köögis
Dans la cuisine des Nguyen
Stéphane Ly-Cuong
Prantsusmaa
Otaku

Selle nädala kahest halvast prantsuse komöödiast jääb peale "Nguyeni köögis", mis on, ütleme, komöödia romantika ja muusikali elementidega. Aga kohutav sellegipoolest. Vietnami-prantsuse päritolu näitlejanna Nguyen (Clotilde Chevalier) üritab läbi lüüa muusikalides, aga põrumise järel tuleb ema juurde tagasi kolida ja hakata appi tema vietnami toidukohas.

Järgneb live, laugh, love-tüüpi väikekodanlik tõdemus elu põhiväärtustest, mille juurde tuleb jõuda mõõdetud sammul ja sügavat pilku iseenese sisse pöörates, kust ei vaata vastu mitte soolikad, vaid eksistentsi tuum. Filmi teises pooles on paar põnevamat momenti artistlike dilemmade ümber, nii et heatahtlikum ja leplikum vaataja jääb ehk rahule, ja mõni võib isegi näha peategelases mõningast sarmi, aga mul on küll juba täiesti le kopp ees. Ajupesu ja etnopesu.

2 / 5

Pereteraapia
Jamais sans mon psy
Arnaud Lemort
Prantsusmaa
Estinfilm

Järjekordne prantsuse jantkomöödia oma harjumuspäraseks kujunenud halbuses... Oo, kus te olete nüüd, kõik suured, kui meil teie abi vaja on? Fernandel, Jacques Tati, Pierre Richard, Louis de Funes. Pole teile järeltulijaid. Ehk on aeg selline, et enam ei saa niimoodi lolli nalja teha nagu tahaks? Või on mingi muu põhjus, miks need uued prantsuse naljafilmid üldse eriti naljakad ei ole? Sel nädalal tuleb lausa kahest end läbi võidelda.

"Pereteraapia" on ebasümpaatsete tegelastega palagan, mille peaosas on rahulolematu äi – psühhiaater, kes avastab, et üks ta neurootiline patsient on hakanud käima ta tütrega. Igati sobiv tänavune eesti suvefilm: nagu vaataks Vana Baskini teatrit ja samal ajal sajab vett krae vahele. Tõsi, film võib olla teraapiline: arusaadav, et komöödias ei ootagi kelleltki usutavaid reaktsioone, aga täielike lollide kõrval võib vaataja end hakata veidi targemana tundma.

1 / 5