Tänane ümmarguse järjekorranumbriga 100. Kinosilm oli algselt justkui tähtpäevana mõeldud, aga see pole siiski võimalik. Kahjuks juhtus nii, et kallis kamraad ja kaunishing Jörgen Liik jättis meid nädalavahetusel igaveseks omapead. Selles valguses tundub täiesti mõttetu arutada, kas uus Superman on hea või halb, sest tegelik superman oli ikkagi Jörgen.

Vahel on loll rutiin kõige parem vahend leinast jagusaamiseks. Selle vabandusega püüame seda atra nüüd veel edasi lükata. Küll – viimast korda. Sajas Kinosilm võtab selle avantüüri kokku. Kahe ja poole aasta jooksul kirjutatud sajas rubriigis on ilmus kokku 464 lühiarvustust levifilmidele. Sügisest on plaanis jätkata uue iganädalase rubriigiga, siis juba sarnasel, aga veidi teistsugusel kujul.

Tänan kõiki lugemast ja tagasisidet jagamast. Kino peab jätkuma. Olgu lõpp millegi uue algus.

Chucki elu
The Life of Chuck
Mike Flanagan
USA
Adastra Cinema

Stephen Kingil on maailma tuntuima õuduskirjaniku ameti kõrval olnud ka teine mina, mis – sarnaselt ta romaani "The Dark Half" kahele vastandlikule peategelasele – on küll sarnased, aga samas ka erinevad. Kurja Kingi kõrval on ka teine vend, kes kirjutab täitsa tavalisi raamatuid. Ja kuigi empaatia ja nostalgia pole Kingi teostest puudu ka siis, kui käsil kõige jubedamad sündmused, on ta tavaromaanides need omadused just need, mis eriti esile tõusevad. Mulle on õuduslugude kõrval tema teostest meelde jäänud mitmed fantaasiad, nagu Peter Straubiga kahasse kirjutatud "Talisman" või "Dark Toweri" seeria. Filmikunst on tihti leidnud inspiratsiooni ta lühijuttudest, millest õnnestunumate ekraniseeringutena meenuvad "Stand by Me" (ilmselt üldse parim Kingi ainetel tehtud film pärast "The Shiningut"), terve eraldi mikro-alamžanri loonud "Maisi lapsed" või Osgood Perkinsi äsjane "The Monkey".

Üheks selliseks on ka "Chucki elu", kuid mis veel ära mainimist väärt, see on ka tuntud õuduslavastaja Mike Flanagani harv mitteõudukas. Flanagan on Kingi tõlgendanud ka varem ("Gerald's Game", "Doctor Sleep"), aga nüüd kohtuvad õuduskirjanik ja õuduslavastaja väljaspool horror-žanri turvatsooni. Ja eks vist osatus sellelt filmilt midagi suurt oodata, sest mullune Toronto filmifestivali publikupreemia tuli üllatusena ja andis signaali, et ehk on see film enamat kui lihtsalt üks järjekordne Kingi ekraniseering, üks mitmest tosinast. Ja seda ta on.

Kolmest osast koosnev ja ajaliinil hüplevat lugu on peaaegu võimatu kirjeldada ilma filmikogemust kahjustamata. Olgu öeldud, et maailmalõpueelses Ameerikas, keset ökokatastroofi edasi elavad inimesed hakkavad ühtäkki nähema kõikjal plakateid ja reklaame kellegi Chuckiga, keda tänatakse 39-aastase koostöö eest ja soovitakse edu edasiseks. Chuck (Tom Hiddleston) on oma muretu olekuga otsekui helguse saareke keset õmblustest lahti rebenevat maakera, justkui ta ei näekski, mis tema ümber toimub. Ja kes ta üldse on? Sellele küsimusele ei näi keegi vastust teadvat.

"Chucki elu" suudab kestuse jooksul pööretega mitu korda üllatada ja pakub paar unustamatut tantsustseeni. Rohkem ma ei ütle mitte midagi.

3,5 / 5

Ela natuke
Leva lite
Fanny Ovesen
Rootsi-Norra-Taani
Estinfilm

Kolme Skandinaavia riigi ühistoodangus valminud film. Asja ajab veelgi segasemaks see, et lavastaja on rootslane, kes elab ja töötab Norras.

Kaks rootsi neiut lähevad rongiga reisile läbi Euroopa, aga juba esimeses peatuspaigas Poolas juhtub üheöösuhe, mille puhul pole lõplikult selge, kui paljuga tüdruk nõus oli. Edasise reisi vältel on kujutatud tema teekonda, kui ta püüab juhtunuga oma peas tegelda. Ta on selgelt traumeeritud ja katsub nii eitamise kui olukordade vägivaldse forsseerimisega seisu selgemaks saada.

Teema on hea, sest suur osa seksuaalvägivallast ongi sellist laadi, et pole must ega valge, vaid mõni hall varjund. "Ründaja" tundub süütuke, mälestuspiltides võis ju olla algatajaks hoopis tüdruk, aga ei pruukinud. Tõsi, et nõusolek algab sõnast jah, aga lisama peaks selle, et jah-sõna andja peaks seda ka ise mäletama.

Aga kuigi uuritavat teemat on kujutatud ebamäärase ja laialivalguvana, ei tohiks selline olla seda kujutav film. Kuna suur osa filmist üritab meile visualiseerida seda, kuidas isegi peategelane kahtleb, kas üldse midagi juhtus, siis on selle kujutamiseks vaja mingit veidi intensiivsemat pildikeelt, kui siin pakutakse. Et probleem on, käsikiri samuti, aga filmikunstiliselt jääb poolele teele pidama.

Lõpplahendus on hea näide: meisterlikuma lavastaja käes oleks sellest saanud väga meeldejääv allegooriline episood, aga praegu pigem ei jää niivõrd tunne, et asjad jäävad lahtiseks, vaid pigem, et jäid poolikuks.

3 / 5

Superman
James Gunn
USA
ACME

Nagu mina võhikuna aru saan, on "Supermani" esmane funktsioon proovida pakkuda DC-le sedasama, mida Marvel juba mõnda aega nautinud on – toimivat lugude universumit, mis iseennast taastoidaks ja mille suuremas raamistikus üksikud täispikad mängufilmid taanduksid porgandikuubikuteks ühes hiiglaslikus aegadeüleses turunduslikus ühepajatoidus, kus ühe osakese maitsest arusaamiseks tuleks kokkade märgades unenägudes vaatajal sisse ahmida kogu pada.

DC varasemad katsed mingit universumit tekitada on olnud üsna haledad, neist kõige naeruväärsem on ehk niinimetatud Snyderverse, mille moodustavad totaalselt andetu Zack Snyderi tehtud koomiksifilmid, mis võivad moodustada kokku küll terve pajatäie, aga mingit maitset seal küll ei ole. Väidan, et Snyder pole oma karjääri jooksul – vähemalt DC heaks – teinud ühtki head filmi, ega isegi lavastanud ühtki kobedat stseeni. Ehk kvalifitseerub heaks tema üks remake, "Dawn of the Dead".

Marvelist toodi DC-sse üle Twitteri-skandaali sattunud James Gunn, kelle tviitide ajaloost leiti väga kahtlase huumoriga postitusi pedofiilia teemadel. Gunn pidi siis taaskäivitama DC kraavi läinud maailmavallutusplaanid ja kelle muuga seda ikka alustada, kui mitte üle aegade kõige suurema ja võimsama superkangelase Supermaniga.

Supermani häda on läbi aegade olnud see, et ta on praktiliselt võitmatu. Seetõttu on talle väga raske vastu panna usutavaid katsumusi, kus vaatajal natukenegi tekiks tunne, et midagi kaalul on. Sellest murest on teadlik ka Gunn, kes alustab filmi avatekstist, et Superman on just esimest korda võitluse kaotanud.

Edasine on gunnilikult lustakas, pigem komöödia kui draama võtmes koomiksifilm, mis on paljuski koomiksilikum kui nii mõnigi teine. Aga seda on muidugi ka Superman ise oma 50-ndate stiilis Hollywoodi oimuloki ja carygrantiliku vanakooli džentelmenlikkusega. Tegelasele antakse võimalusi saada haiget ja tunda armastust, aga kokkuvõttes tuleb tõdeda, et seda all-american headuse verstaposti on filmides paju edukamalt saanud nüüd kehastama tema Marveli kloon, Kapten Ameerika Chris Evansi esituses.

Uuel Supermanil on võimalus astuda üles Snyderi senise ilmetu halli ja sünge maailma asemel niisiis reipamas maailmas. Kõikjal kohal olev Nicholas Hoult suudab Lex Luthorile ka täiesti oma nägemuse külge kleepida väga vähesega, üksikute näoilmetega, mida ma pole teda näitlejana varem kunagi tegemas näinud. Arusaamatu niinimetatud koomilise kergendusena on Supermanile kaaslaseks antud superkoer Krüpto, mis viib kogu spektaakli tugevalt sinna lastefilmide valdkonna suunas triivima. Peab tunnistama, et see koer on küll lihtsalt üks läbinisti tüütu lisandus, aga eks nunnumeetrit on vaja poputada.

Uus "Superman" on heatahtlik ja elujaatav koomiksifilm, kus lastakse fantaasia valla, aga põhilised setpiece'id on ikka needsamad paukuvad ja praksuvad ülevindi-CGI moodustised, mida me sellistes filmides sada korda juba näinud oleme. Kui Marveli "uut ajastut" tähistas tänavune "Thunderbolts", mille lõpus saime teada, et ideede ja kassaedu puudumise tõttu viimasel ajal on need tegelikult taas ellu äratatud Avengerid, siis taas ellu äratatud Superman on umbes täpselt sama turvaline meelelahutus. Uue ideena võib siin ära tuua selle, et Supermani vanemate Kryptonilt kaasa pandud audiosõnumil oli ka teine pool, millesse spoilerdamise kartuses praegu ei süüviks.

3 / 5