Elio
Domee Shi, Madeline Sharafian, Adrian Molina
USA
Hea Film

Olen Pixarisse nõus usku investeerima rohkem kui võib-olla arukas oleks. Hoolimata mõnest möödalasust ("Luca", "Lightyear") suudan ma siiski enamasti end lasta kaasa kiskuda sellest samast loost, mida nad erinevas võtmes ikka ja jälle räägivad (nagu tegelikult ka teised animastuudiod) – lõputud variatsioonid teemal "märka ja hinda enda kõrval teistsugust, sest erinevus rikastab".

Siin tahab noor ja nendele filmidele täiesti reeglipäraselt ühiskonda mitte kõige paremini sobituv Elio, et tulnukad teda ära rööviksid ja nii ka läheb. Kosmoses aga selgub, et võib-olla pahad on hoopis head ja vastupidi. Mõistmist sinna jagades, kuhu seda esialgu pakkuda ei oska, avanevad uued maailmad ja tegelane areneb ning saavutab ühiskondliku respekti oma isikuomaduste tõttu. See ei ole ju spoiler, sest täpselt nii enamasti ongi.

"Elios" suudab Pixar aga taas pakkuda vaimukaid tegelasi ja puudutada hingekeeli nii, et kinost väljudes on ülendatud, kergelt eksalteeritud tunne, aga selle lahtudes on nädal hiljem mälestus filmist endast ka juba natuke hägustumas. Kinost välja tulles panin peas neli punkti täis, nüüdseks on see vaikselt kolmele ja poolele taandunud. Aga kokkuvõttes väga heas vormis on Pixar ikka ja aeg-ajalt välgatavad ka geniaalsused.

3,5 / 5

F1
Joseph Kosinski
USA
ACME

Kõigepealt: milline Tom Cruise'i film see kõige rohkem on? Kas "Top Gun" autodega, sest režissööriks on Joseph Kosinski? Või hoopis "Days of Thunder", sest ralli ja produtsendiks Jerry Bruckheimer? Õnneks rohkem esimese moodi.. aga Brad Pitti peaossa asetamine ja underdog'i positsioonis alustav kangelane Sonny Hayes toovad võrdlusena pigem pähe hoopis "Moneyballi". Sarnasusi on veelgi – nii "F1s" kui "Moneyballis" tuleb protagonist päästma kõige kehvemat spordimeeskonda, kasutades osavalt ära statistikat ja erinevaid ebatraditsioonilisi nippe, et iga väikene detail panna enda kasuks tööle. Ja kellele ei meeldiks "Moneyball", eks.

"F1" on üks huvitavat karva kommertstoode. Vormel 1 sarjalt on saadud ametlik luba teha film, kasutades nende visuaalset atribuutikat ja saades ilmselt üsna vaba juurdepääs rallisarja tsirkuse telgitagustesse. Sellised diilid on alati lepingud kuradiga, kuna tuleb eeldada, et muusika tellijal on õigus ka n-ö lugu valida, mida mängitakse. Tahes tahtmata toimub siin vormelisarja teatud idealiseerimine ja seda tuleb tunnistada. Aga tunnistada tuleb alustuseks ka seda, et kineetika, jõu ja kiiruse vastu ei saa – vormeliküte näeb ekraanil väga haarav välja, sisus on pöördeid samapalju kui kurve rajal ja meeldib ka tehnilise spetsiifilisuse aste, et ka minusugusel autokaugel pede-strianil on põnev mingit mutridraamat vaadata.

Pitt mängib tegelast 20. sajandist, lausa nii vanamoodsat, et raske seda tänapäeval uskuda – vaikset ja väärikat isepäi kõndijat, kellel on müstiline põnev minevik ja kes jääb ka kiusatuslike dilemmade ees seistes iseendaks, näidates mõttelise keskmise sõrme asemel ühes võtmestseenis lausa telefonisõnumis (küll mitte päris ise), et meile ikka point puust ja punasena kohale jõuaks.

Selle kõige juures on intrigeeriv, kuidas F1 sarja on siin üritatud näidata palju pungima ja inimlikumana, kui see ilmselt tegelikult on. Pärissarjas ei tuleks näiteks kõne allagi, et juht eirab tiimijuhi raja kõrvalt tulnud juhiseid ja võtab enda peale teistsuguse otsuse tegemise. Minu jaoks on veidi probleemne ikkagi ka see, et ilmselgelt toimib selline film inspiratsioonina vaatajale. Aga mis laadi inspiratsioonina? Peategelase tegutsemisviisiks on ohtlik sõidustiil, avariide provotseerimine, tegutsemine riski piiril. Adrenaliin ja bensiiniaurud on siin praktiliselt füüsiliselt tunda igaühele ja selge see, et tahaks pärast veidi kiiremini vajutada. Kes ei riski, see šampust ei joo võiks vabalt ju olla rallispordist välja kasvanud vanasõna.

Huvitav ka väikese nihke tõttu tööstuses. See on Apple'i esimene suurhitt, mille nad on toonud kinno ja mitte oma platvormile. Kuidas edasi? Kuulu järgi plaanitakse "F1'le" juba järge.

3,5 / 5

Magnetmees
De magneet man
Gust van der Berghe
Belgia-Prantsusmaa-Luksemburg-Holland
Filmstop

Tundub, et Gust van der Berghe on sisenenud oma loominguga uude etappi, kus on küll alles talle omane maagiline realism, aga sürrealism ja absurd on asendunud elujaatavama krutskilikkusega, mis mulle, tuleb tunnistada, filmides enamasti närvidele käib. See tõlkimatu asi, mida inglise keeles märgitakse sõnaga whimsy. Selline armastusväärne veiderdamine, mis paneb meid mõtlema elu imelisuse üle või miskit sellist. Ometi ei suuda van der Berghe taoline tegija ka kelmikusega filmi päris ära rikkuda, kuigi kõik elemendid on olemas. Tsirkus, või peategelase imetabane võime (siin siis magnetiseeritus).

"Magnetmees" on seega üks tubli samm tagasi ta maksimaalseid punkte väärt meistriteostest nagu "Lutsifer" või "Sinilind", aga film on siiski tähelepanu väärt. Kuna nägin filmi juba mõnda aega tagasi, siis on sisupunkte keeruline meenutada, aga samas on visuaalne stiil päris hästi meeles, nii et midagi siin on. Kindlasti tasuks ise järele proovida, kas film meeltmööda on, sest kahtlemata on "Magnetmees" tarbijasõbralikum van der Berghe tavastandardist ja kelmikuse valulävi on ka ilmselt isikuti üsna erinev.

3 / 5

28 aastat hiljem
28 Years Later
Danny Boyle
UK
ACME

Ühel nädalal siis nüüd kaks järge kultuurinähtuse staatusesse tõusnud õudusfilmidele. Tuntum neist kahest muidugi teine jätkufilm Danny Boyle'i legendaarsele 2002. aasta teosele "28 päeva hiljem", mis muutis kogu zombi-allžanri väikese muudatusega, lubades elavatel surnutel koperdamise asemel täiskiirusel joosta. Jah, jooksjad pole tehniliselt võttes küll surnud, vaid viirusesse nakatunud, aga zombifilmide uue ärkamise tõi see kaasa nii ehk teisiti: otseseks järgijaks on Zac Snyderi kaks aastat hiljem kiirete zombide idee Ameerikasse viinud "Surnute koidiku" uusversioon (2004) või zombid terveks kümnendiks telepurki tirinud sari "The Walking Dead" (2003 alustanud ja 11 hooaega kestnud, aga erinevate spin-off'idena tänaseni käigus).

Uus film seisab väljakutse ees mängu mingil moel muuta, et paarikümne aasta kanti ulatuv ootamine end õigustaks. Tuleb tunnistada, et inimeste ja zombide maailma kokku sulatamine on arendust väärt idee, aga kuna neid uusi 28-filme on plaanitud kokku kolm tükki, siis jätabki siinne lihtsalt sissejuhatuse mulje – tutvustatakse tegelasi ja nende maailma, mõned tuuakse sisse lausa lõpustseenis, et meile järgmine osa juba ette maha müüa. Mis tekitab ka kohe küsimuse, milline on selle filmi enda väärtus. Ideid on palju, liine mitmeid, mitte kõik ei saa piisavalt tähelepanu ega lähe omavahel kokku. Võttekohad on osalt lummavad, teisal jällegi ülepingutatud. Huvitava paralleelina võib siin võrrelda karantiinis Briti saari praeguse Brexiti-aegse Suurbritanniaga, mis on muust Euroopast samuti eraldunud.

Vaatasin kohusetundlikult enne ka kaks eelmist läbi ja peab tunnistama, et meeldisid mõlemad märksa rohkem kui see uus osa. Nii Boyle'i kultusstaatuses originaal kui hoopis kellegi Juan Carlos Fresnadillo tehtud ja tihti alaväärseks peetav "28 nädalat hiljem" täidavad oma ülesande väga edukalt ära. Need filmid on kõhnad, kiired ja näljased nagu nende raevunud, punasilmsed peategelased. "28 aastat hiljem" on aga seevastu veidi suureks paisutatud avaepisood pikemale sarjale, millele teeb omajagu liiga ka Danny Boyle'i filme aeg-ajalt kimbutav sentimentaalne muusikavalik (vt ka "Sunshine", "Trance").

Tuleb öelda, et sarja järgmist osa ootan juba veidi vähem kui ootasin seda siin.

3 / 5

M3gan 2.0
Gerard Johnstone
USA
Hea Film

Algne Megani-film, pealtnäha tavaline inimroboti õudukas, on oma sünnist saati, viimase kolme aasta jooksul, suutnud päris kaugele üle oma varju hüpata. Meganist on saanud tähendusrikas ja veidi kurjakuulutav nimi ning killer tüdrukrobot teeb ilma nii folklooris kui sotsmeedias. Teine osa oli väga oodatud, aga astub alustuseks samasse ämbrisse kui teine tänavune ämber "Audiitor 2".

Mõlemad järjefilmid asuvad oma esimeses osas selgelt kurjasid peategelasi rehabiliteerima ja puhtaks pesema. Autistlik audiitor asub oma palgamõrvarist vennaga FBI palvel (!) otsima kaduma läinud tüdrukut (aww), tapjarobot Meganist saab aga truu tööriist veelgi kurjema inimroboti ohjamisel. Selleks, et asi nii lihtne välja ei paistaks nähakse kurja vaeva sisupööritamisega, mille tulemusena toimub kogu aeg mingi selgitamine ja informatsioon muudkui kuhjub sorteerimatutesse hunnikutesse kuni lõpuks ajab lausa vihale, et miks ma seda kõike pean püüdma jälgida.

Paraku ei oskaks ma sisu kohta seetõttu isegi parema tahtmise juures midagi lisada. Kõik see iseennast üle kavaldav jauramine ei allu lõpuks lühikesele sisukokkuvõttele. Ja see ei ole kompliment.

2 / 5