"Sinefiil" kasutab oma vabadust kajastada muud kui levi, sest tundub, et levifilmidest seekord millelegi päriselt alla ei kirjutakski. Tõsi, mu valulävi n-ö pehmete formaatidega võib varem kätte jõuda, kui mõnel teisel, aga sellegipoolest on "Roosid" mõnedest headest naljadest ja andekatest peaosalistest hoolimata kahvatum ja moraliseerivam kui selle nihilistlikum eelkäija "Rooside sõda" (1989) Michael Douglase ja Kathleen Turneriga, ja itaalia "Hullumoodi" on nagu Vana Baskini Teatris lavastatud Pixari "Pahupidi".

Kunagise hittõuduka "Kurja kutsumine" ("The Conjuring") neljas osa on küll pisut parem kui vahepealne kolmas käkerdis, aga esimese kahe suurepärase filmi järel lavastajatoolilt lahkunud James Wani ei suuda järgmiste autor Michael Chaves siiski järgi teha, kuidas ka ei püüaks (Wani võib korra näha filmi lõpus pulmakülalisena).

"Mis juhtus Diana Klasiga?"

Uue nädala filmisoovitus on seekord veidi ootamatu. Urmas Eero Liiv on saanud valmis tunnise teledoki Diana Klasi ja Kerdo Möldri armastusloost, mille pealkiri on üsna ekslik, sest keskmes on siiski nende kahe suhe. Kroonika kommentaari kogemata lugema juhtununa näen nende põlglikku suhtumist, et "me kajastasime filmis nähtut juba kolm aastat tagasi", Kroonikast eristab seda filmi aga autorsus, sest Liiv on vilunud dokumentalist, kelle "Palju õnne!" (2004) või "Teine Arnold" (2002) jätsid aastatuhande alguse Eesti dokfilmimaastikule päris sügava jälje.

Liiv on alati olnud üsna isepäi kõndija, kes ei põlanud nn Iho poisina ehk Arvo Iho käe all Tallinna Pedagoogikaülikoolis filmilavastaja paberid saanud režissöörina liikuda hoopis üldiselt alamõõdulisemaks peetavasse telesektorisse. Alamõõdulisemaks just ennekõike seetõttu, et telesisu loogika kohaselt on autor enamasti ebaoluline ning toode formaadi reeglitele, mitte autori nägemusele kohandatud. Liiv aga suudab need kaks seekord päris hästi ühendada. Kollase vahu laineharjal.

Mida me siis näeme: kas salmikust juhuslikult välja rebitud ja lauaservale unustatud üliisiklikku pihtimust või kõrgema taseme meediamanipulatsiooni? Kindlasti mõlemat, mis annab filmile intrigeeriva topeltmängu maigu. Filmis küsib Liiv otse, miks kõnealune paar oma isiklikku elu nii altilt kollasele meediale ette söödab, kui selleks otseselt põhjust pole, ning nad ei oskagi sellele vastata. Ja kui Mölder kaadris nutab, on selles võrdväärselt nii siirust kui kalkulatsiooni. Pisarad on loomulikud, aga nende väärtus on teada nii nutjale kui selle üles filmijale.

Kõige silmiavavam on "Mis juhtus Diana Klasiga?" aga eelarvamuste paljastajana. Diana Klas ütleb filmis, et kaotas nende armastuse tõttu kõik oma sõbrad ja selles lauses on peidus suur klassikonflikt: staardirigendi kuulsusest tütar Klas kuulub nn kõrgklassi, kus tegeldakse kõrgkultuuriga (võeh), keerulisest perest pärit ja mitmes mõttes sotsiaalsest kaotusseisust välja murdma pidanud Mölder on aga justkui teise Eesti musternäidis – Eesti väikekohtades meeletult menuka süldibändi Respekt laulja, kes on nüüd ootamatult õukonna parketile ohtlikult lähedale jõudnud ja seetõttu tuleks paljude arvates ära blokkida nii Mölder kui see kahetsusväärne suhe.

Pean tunnistama, et mu automaatreaktsioon oli kaua täpselt samasugune, aga "Mis juhtus Diana Klasiga?" andis mulle (ja annaks vaatamise korral ilmselt veel paljudele) võimaluse oma eelarvamust korrigeerida. Miks peaks kolmas inimene üldse omama õigust arvata midagi teise kahe isiklike asjade ja valikute üle? Kas armastus pole kõigest ülevam? Ilmselt on nii, et paljud, kes manitsevad sallivusele ja kaasamisele etnilisi gruppe või soolist kuuluvust pidi, ei suuda klassivahest siiski üle näha. Olgu see neile (või meile) kõigile üheks järgmiseks barjääriks, mida ületada.

Arvo Pärt 90

Juubeldame Eesti kultuuri suurkuju Arvo Pärdi 90. juubeli puhul ka meie. Pärt saab 11. septembril 90 aastat vanaks. Sel puhul on Pärdi originaalmuusikat sisaldavate vanade filmide eriprogrammi "Arvo Pärt 90" kokku pannud VOD-platvorm Arkaader, kus võimalik näha nii anima-, dokumentaal- kui mängufilme. Nii et kui ei juhtunud külastama Arvo Pärdi keskuses augustis toimunud üritust "Pärt & Film", kus kolmel õhtul suur osa neist ka suurel linal ette kanti, siis nüüd saab oma kodus ise veenduda selles, et see Pärdi loomingus pigem varju jäänud osa – enne välismaale lahkumist Tallinnfilmis filmiheliloojana tehtud töö – on äärmiselt mitmekesine, rohkete erinevate mõjudega ja tihti värskendavalt n-ö ebapärdilik.

Valikut on raske teha, sest vaatamisväärset on siin palju: mängufilmidest nagu "Värvilised unenäod", "Ukuaru" või "Navigaator Pirx", Andres Söödi loodusdokkidest "Enderby valge maa" või "Jääriik" ja Eesti nukufilmiklassikast nagu "Aatomik", "Hiirejaht", Operaator Kõpsi sari jpt peaks jaguma vähemalt nädalaks. Kasutage seda nädalat targasti, need filmid on vaatamist väärt.

"Värvilised unenäod"

Arvo Pärdi juubeliga seonduvalt on juba homme kell 18:00 võimalik "Värvilisi unenägusid" ühe korra näha ka suurel ekraanil, BFMi Supernoova saalis. Eesti filmiajaloo üks erakordsemaid ja tähelepanuväärsemaid filme, Jaan Toominga ja Virve Aruoja ühistöö aastast 1974, ühendab kaks lavastajanägemust, Rein Marani eksperimentaalse kaameratöö, Arvo Pärdi sama otsingulise filmimuusika, helimees Enn Säde kohati üsna avangardse heliriba (topelthelindused, eriefektid), monteerijate Eevi Säde ja Leili Karpa aegruumilist järjepidevust painutava pildirea.

Üks väga ilus film lapsepõlve süütusest ja suurekssaamise paratamatusest. Mullu 50. juubelit tähistanud filmi saamisloost on pikemalt juttu siin.

"Värvilised unenäod" linastub toimub 9. septembril BFMi Supernova kinos.

Paul Thomas Anderson

Üritustesarja "Püha Sõprus" raames toob Sõpruse kino septembris linale neli Paul Thomas Andersoni filmi, kuna kinno jõuab septembri lõpus ka tema uus film "Üks lahing teise järel".

Paul Thomas Anderson on USA tänapäeva filmikunsti üks tähelepanuväärsemaid ja selgelt oma näoga autoreid, kelle teosed on ameerika indie-traditsioonile toetuvad, aga samas väga mastaapse produktsiooniga filmid, tihti ansamblifilmid, mis näitavad üldinimlikkust oma nihestatud nurga alt, tegelaste nõrkusi ja veidrusi tõstetakse esile ja nende omavahelised suhted on harva sirgjoonelised või üheselt mõistetavad.

Esimene sarja linastus on küll juba ära olnud, aga tulemas veel "Magnoolia", "Armastusest joobunud" ja "Veri hakkab voolama". Neist esimene ja viimane on eluolulised Andersoni filmid, romantiline komöödia "Armastusest joobunud" pigem kompletistidele üle vaatamiseks.

Mul on Andersoniga oma isiklik suhe, sest tema retrospektiiv "PTA" oli mu esimene suur retrokas Sõpruses 2022. aastal, kui kuidagi üritati pärast koroonat rahvast uuesti kinno saada. Selline tundlik ja habras aeg, ja kuigi saalid olid toona pigem pooleldi täis (viirus!), oli iga seal kohatud inimene väga erilise kaaluga. Kahju ainult, et ei näidata uuesti ta üht parimat ja seni endiselt vaid korra "PTA" raames Eestis linastunud filmi "Meister".

"Magnoolia" linastub 14. septembril, "Armastusest joobunud" 21. septembril ja "Veri hakkab voolama" 28. septembril, kõik linastub toimuvad kinos Sõprus.

"Sherlock Jr."

Kuna Eestis pole elu ainult Tallinnas (päriselt!), siis on homme ja 14. septembril võimalik Tartus Elektriteatris näha elava muusikaga Buster Keatoni 1924. aasta suurepärast filmi "Sherlock Jr." See on jätk mullusele filmi 100. juubeli tähistamisele ja hea näide Elektriteatri julgest ja kunstilise nägemuse kesksest programmipoliitikast. Helilooja Katrin Alleri originaalmuusikat esitab kvartett kooseisus Anu Jaagosild, Riste Kaaret, Kaarel Nõmmela ja Hanna-Ingrid Tominga.

"Sherlock Jr." on ka teemalt Elektriteatriga väga sobiv, sest Keaton kehastab kinoprojektsionist, kes hakkab detektiiviks. Siin jõuavad Keatonile omased kaskadööritrikid ja silmamoondused uuele keerukustasemele, eriti kohvrisse hüppamise trikk, mille oli välja mõelnud ta isa ja mille saladust Keaton kaua ei reetnud. Ainuüksi selle stseeni tõttu olid Keatoni sõnul kõik Hollywoodi kaameramehed filmi käinud mitu korda vaatamas, et aru saada, kuidas see tehtud on.

"Sherlock Jr's" on ka ühe unenäoepisoodi raames ühe varasema näitena kasutatud nn. film filmis võtet.

Buster Keaton on veidi teenimatult märgilise Charlie Chaplini varju jäänud tummfilmikoomik, kelle komöödias on sarnaselt Chaplinile alati ka tõsisem, tundlikum või melanhoolsem noot, mistõttu nende kunst ongi aegade möödumisele nii hästi vastu pidanud. Kui teil enne polnud põhjust Tartusse minna, siis nüüd tasuks ümber mõelda. Juhtum ootab lahendamist.

"Sherlock, Jr." linastub Tartu Elektriteatris 9. ja 14. septembril.