Mida aasta ja film edasi, seda kindlamaks saab Wes Andersoni polaarsus. Tema ilmeksimatult äratuntav visuaalne keel, nihkes huumor ja superstaar-näitlejate armaada on vaid nende põhjuste veepealne osa, miks paljud on valmis ka kinnisilmi tema uue filmi poole jooksma, aga suuresti samadel põhjustel on teine kildkond sinefiile Andersoni suhtes jäägitult tõrksad.

Õigupoolest liiguvad vaatajad tihti ühest grupist teise: alustad noore filmi­huvilisena oma teekonda Andersoni käevangus, aga kui helendava ekraani saladused on sulle end juba rohkem avanud, pöörad talle ülbelt selja, sest kõik tundub kuidagi liiga … lihtne. Autori­filmi ning arthouse'i suletud ukse on sel sajandil avanud paljudele kindlasti just Wes Anderson ning sõltumata sümpaatiast või jälestusest on seda tõsiasja raske eirata.

Mina jään kuskile kahe äärmuse vahele: lähenen küll avatud meelega, aga õrna skepsisekübemega. Mõneti on mul küll pärast Andersoni kogu filmograafia läbinärimist keeruline teda kaine pilguga vaadata, sest osalt on ta tõepoolest alati üht ja sama filmi teinud, mudelit iga järgmise korraga rohkem läikima poleerinud, rütmi täpsemaks timminud ning katsetanud milligrammi täpsusega retsepti eri žanrites.

Kahtlemata on ka "Foiniiklaste skeem" Wes Andersoni film, sest kuigi ta eksleb esimest korda spioonikomöödia vallas, ei hakka ta hetkekski jalgratast leiutama. Mõni optimistlikum ütleks, et jalgrattale tõmmati ikkagi uus värvikiht peale, aga mina arvan, et heal juhul pandi keti vahele veidi õli juurde. Ehk siis jälle seesama film, ja kui te olete sellest tüdinud, võite kinno minemata jätta. Kui teile sellest teadmisest piisab, võite ka arvustuse lugemise nüüd pooleli jätta.

Panen nüüd küüniku endas mõneks ajaks ketti ja püüan end hoopis mõelda tagasi teismelise kingadesse. Kujutan ette olukorda, kus ma ei tea veel midagi düsfunktsionaalsest Tenenbaumide perekonnast või ekstsentrilisest mereteadlasest Steve Zissoust, vaid esimene suutäis Wes Andersoni oleks just nimelt värske "Foiniiklaste skeem".

Ühest küljest ei ole see parim alguspunkt temaga esmatutvuse tegemiseks, sest vahele jäetakse nii lastebassein kui ka turvaline ujula, kus varbad veel napilt põhja ulatuvad, ning vaataja visatakse sekundi pealt otse avamerele. Sissejuhatust ei tehta, katkematu tekstilaviin rullub käima esimese sekundiga ning sisu mosaiikrägastikku tuleb ise hakata lahti muukima. See on sümptomaatiline: Wes Anderson on viimasel ajal oma filmidest mingil arusaamatul põhjusel õhu välja imenud ja tekitanud neisse ebamugava vaakumi, kus vaatajat põrgatatakse ilma pausita kui pingpongipalli edasi-tagasi-edasi-tagasi.

Teisalt aga võib seda kontsentreeritust mõista Andersoni omamoodi vastumürgina Hollywoodi popkornifilmide üha laastavama arulageduse vastu. Liiga tihti võib kaks tundi kinos nii mööda saata, et ajus ei teki ühtki sünapsi ning arengu asemel võtab võimust laastav kärbumine. Seega, kui ma nüüd oleksin see õhinal põhikooliealine, kes näeb pärast kümnendat lolli uusversiooni ja sisutühja koomiksifilmi sellist ambitsioonikat ja katkematut udjamist, ahmiksin ilmselt kinost välja astudes mõnda aega õhku ning nihutaksin selle raudkindlalt oma elu tippkümne hulka.

Andersoni roll on lahjema kassarämpsu kõrval oma pisut kohitsetud omanäolisusega hoida filmihuviliste vereringet pidevas liikumises, tuues juurde üha uusi vaatajaid, kes avastavad: ohoo, nii saab ka filme teha või? Küll aga toob ta mulle meelde Denis Villeneuve'i hiljutises intervjuus öeldud mõtte, et dialoog on filmides ebavajalik, kõnelema peab hoopis kõik muu. Mõistan teie imestust, kui küsite: misasja, Wes Andersoni filmides ei ole tekst oluline? Aga mõelge korra tagasi tema linateostele ning vaevalt on tegelaste omavaheline jutlemine see, mis teile esimesena meenub, esmalt tuleb silme ette ikka tema maalikunstniku täpsusega paika seatud kaader, ergas koloriit ja nullpoosis kaamerasse jõllitavad näitlejad.

Kõik need tugevused on olemas ka "Foiniiklaste skeemis" – vähemalt teoreetiliselt –, aga oma peaaegu 30 aastase karjääri jooksul pole Anderson endiselt õppinud oma vaatajat usaldama: ta otsekui peab meid kõiki kogenematuteks vaatajateks, kes rammusalt kassahitidieedilt esimest korda tema maailma oma nina pistavad. Temas pole grammigi usku, et vaatajad suudavad intuitiivselt tema filmireaalsust tunnetada ning vajalikud otsad ise kokku viia, otse vastupidi, tal on vaja täita iga ekraani­sekund nii tihedalt, et suurem osa tema loodud maailmast läheb lihtsalt kaduma. Või noh, see on seal olemas küll, aga kui galopeerida tuhatnelja päikese­loojangusse, on vaevalt aega jälgida, mis ümberringi toimub.

Kui seni on saadud sellest tihedusest ajuti mööda vaadata, sest Andersoni lood ei liigu mitte lineaarses siksakis, vaid piruetitavad tihti kohapeal ja viskavad narratiivseid aksleid lihtsalt moe pärast, siis "Foiniiklaste skeemi" sisu on tüütult suurejooneline. Tema viimased filmid on koosnenud väikestest vinjettidest, mis tihti omavahel liiga tugevalt põimitud polegi. Sel korral kujutab ta ette, et joonistab ekraanil lahti tõeliselt suure, pöörete ja käändudega trilleri, kus iga nurga tagant paljastub uus saladus. Rõhk ühendtegusõnal "kujutab ette", sest siin saab tema usaldamatus oma vaataja suhtes talle jäädavalt saatuslikuks: korraga saab kõike liiga palju ning pärast esimest veerandtundi libiseb sisu peatelg mul minema, sealt edasi naudin lihtsalt mängu ilu.

Õnneks pakub film piisavalt meeldivalt ogaraid hetki, nii et see sõit ei ole ikkagi asjata. Võtame näiteks korvpallimatši Tom Hanksi ja Bryan Cranstoniga, mis võinuks vabalt olla ka lihtsalt mõnusalt napakas eraldi lühifilm. Või siis Michael Cera soolohetked, kui ta oma logiseva norra aktsendiga sõbrapäeviku tasemel tarkusi pillub. Ka otsekui "Püha Tõnu kiusamisest"¹ inspireeritud unenäolised stseenid taevaväravate vahel olid ootamatult liigutavad. Need on sundimatud hetked, mis näitavad, et Wes Anderson on parim siis, kui ta on täiskasvanu endas maha surunud ja laseb vabalt lennata lapselikul naivismil.

Hetk hiljem varjutab need sähvatused umbluu-finantsvangerdamine, mis toob lähiajast uuesti valusalt meelde Nolani "Teneti"². Mäletab keegi üldse enam täpselt, mis seal toimus ja millega see kõik lõppes? Jajah, ajas edasi ja tagasi, aga kui te endale valetamise lõpetate, siis olete ilmselt minuga nõus, et midagi koherentset te peale linnahallis ja Laagna teel üles võetud stseenide meelde tuletada ei suuda. "Foiniiklaste skeemiga" on sama asi, erinevus seisneb ainult selles, et ühest filmist on möödas mõni päev, teisest viis aastat.

Ehk võiks Wes Anderson hoopis lühifilmidele keskenduda? Tema mõne aasta tagused Netflixile tehtud Roald Dahli lugudel põhinevad filmikesed on tema viimase aja loomingu tipptase. Seal julges ta vaatajale aega ja ruumi anda, praegu vigurdab nii palju, et tõmbab viimase vembuga hoopis endal ise vaiba jalge alt.

¹ "Püha Tõnu kiusamine", Veiko Õunpuu, 2009.

² "Tenet", Christopher Nolan, 2020.