Lehemaa käe all on viimasel ajal valminud kaks väga eriilmeliselt projekti: ühelt poolt pere noorematele vaatajatele mõeldud "Kadunud sokid", teisalt lühiõudusfilm "Karv". Režissööri sõnul näitab see, millised filmid talle endale meeldivad. "Ma võin vaadata väga vahvaid lastekaid siiamaani täiskasvanud mehena, saada väga toreda emotsiooni ja nutta kinos Pixari filmide peale."

Tema armastus nukufilmitehnika vastu sai aga alguse Wallace'ist ja Gromitist. "Võisin olla viie-kuue aastane, kui nägin kineskooptelekast Wallace'i ja Gromoti esimest seiklust, kus nad lähevad kuu peale, kui järgmised osad on üsna lihvitud, siis see esimene osa on veel konarlik ja natukene hirmus ka, kui peategelasi ajab pliit taga."

Nukufilm "Kadunud sokid" on Oskar Lehemaa sõnul leidnud oma publiku ning tal on õnnestunud sellega ka festivalidel rännata. "Midagi selles filmis õnnestus väga hästi tabada, sest film on saanud paarkümmend publikuauhinda just nendelt mudilastelt, kes seda festivalil vaatavad," ütles ta ja lisas, et tahaks väga veel nukufilme teha. "Praegu ei ole minu sulest ühtki lastefilmi tulemas, pärast "Kadunud sokke" lülitasin tagasi mängu- ja õudusfilmi peale."

End suureks õudusfilmifänniks pidav Lehemaa on aastate jooksul mõistnud, et õudusfilmide ümber olev kogukond on fantastiline. "Just õudusfilmifännid on need, kes tulevad kostüümis kohale, on superentusiastlikud, vaatavad sinu järge ka ning jälgivad su tegemisi," ütles ta ja lisas, et üks hea õudusfilm peab olema õudne. "See on esimene asi, kui mina lähen vaatajana kinno ja keegi ütleb, et on komöödia, siis peab olema naljakas ning kui keegi ütleb õudusfilm, siis peab olema ka õudne."

Hetkel töötab ta oma esimese täispika linalooga "Sünd". "Esimesest kritseldusest, mis ma selle filmi teemal tegin, võib olla kaks-kolm-neli aastat," tõdes ta ja lisas, et ta peab tuleviku jaoks täpselt selle hetke ära fikseerima, millal kõik alguse sai. "Viimane aasta on olnud väga konkreetne tegemine."

Režissööri sõnul räägib film paarikesest, kes on mõnda aega proovinud last saada, aga ei ole õnnestunud rasedaks jääda. "Enne kunstliku viljastamise proovimist teevad ühe pöörase ja natuke veidra katsetuse, nad leiavad ühe viljakusrituaali, mida viib läbi üks ekstsentrilie perekond sügaval-sügaval metsas."

"Kes on näinud vähemalt ühte õudusfilmi elus, need võivad aimata, et asjad lähevad seal halvasti," selgitas ta ja lisas, et see muutub elu ja surma peale võitluseks. "See on ennekõike kehaõudus, aga ma segan sinna sisse ka tubli annuse folkõudust ning kui ma räägime kehaõudusest, siis seal on ka alažanr nagu rasedusõudus, võib öelda, et kehavedelikke hakkab seal voolama igas suunas."

Praegu käib eeltöö filmiga täistuuridel. "Praegu olengi just tegemast storyboard'i ehk piltstsenaariumit, mis minu jaoks on üks lemmikprotsesse filmi juures üldse, samal ajal kõik osakonnad valmistavad oma asju ette, suvel hakkame võttekohti otsima ning praegu koos produtsent Evelin Penttiläga tegeleme sellega, et filmile leida rahastust, mis on üsna komplitseeritud protsess."

Põhjusel, et rahastus on hetkel veel lahtine, ei julge Lehemaa veel lubada, millal film täpselt vaatajate ette jõuab. Oluliseks verstapostiks sel teekonnal on aga Frontiere'i kaastootmisturg Kanadas, mis tema sõnul valideerib nende filmi väärtust rahvusvahelise publiku silmis. "See on maailma juhtiv žanrifilmide turg, ma natukene vaatasin ka, et üle 190 erineva projekti pürgis sinna eri kategooriates ja põhiprogrammi, kuhu meie kuulume, valiti 20 filmi."