Renoir
Chie Hayakawa
Jaapan
Põhivõistlusprogramm

Kell on küll hommikul pool üheksa, aga korralikult maganud (suhteline, kuid siiski), silmad lahti, esimeses reas, kohv sees, viiemees. Aga sellest kõigest pole ikka kasu, sest põrnitsen seda jaapani "Renoiri", mis ma põrnitsen – kõik jookseb maha nagu sake mööda hane selga.

Film on jällegi igati eeskujulik näide jaapani kaasaegsest stiliseeritud ja vaiksest filmikunstist, kust siis nunnuduse foonilt hakkab paistma karmimaid elutõdesid. Pereisal on vähk, emal probleeme oma emotsioonide kontrollimisega. Kuskil telefonis tegutseb kahtlane maniakk. Kõige keskel on 11-aastane tüdruk, kes püüab selles tema ümber muutuvas maailmas navigeerida.

Mulle võiks see teoreetiliselt väga meeldida ja seda enam ajab närvi, et lihtsalt ei leia kontakti üles. Film ei haara. Ja mis kõige õudsem: kuskilt taamalt hakkab kangastuma arusaam, et eks tuleb ilmselt mingi hetk korra uuesti vaadata...

Seekord ütlen küll, et madalates punktides olen oma rumalusest ilmselt ise süüdi.

3 / 10

Päikesekuningas
Le Roi Soleil
Vincent Maël Cardona
Prantsusmaa
Midnight Screenings

Jätan tõlkimata, kuna "Päikesekuningas" on siin ühe urkabaari nimi, kuhu jätised ühelt ja teiselt poolt seadusejoont varasel hommikutunnil kokku valguvad. Sündmused käivitab ühe külalise avastus, et on loteriiga võitnud summakese 300 miljonit. Kired põrkuvad ja järgneb 1990ndate post-Tarantino stiilis verine kavaldamismäng kinnises keskkonnas. Kaasaegse krimiloo ümber on seotud Versaille'd ja kaasaegse loterii leiutajat Casanovat hõlmav lõdva raam, mis aga filmile kaalukust või tähendusrikkust märkimisväärselt juurde ei anna.

Üldjoontes on "Päikesekuningas" toonilt täitsa mööda, teiseks on mul täielik allergia prantsuse jantkomöödiate vastu, mille sisaldus on siin ka päris korralik, ja kolmandaks ei kooru kogu asjast ei midagi uut ega üllatavat. Mõtlesin natuke aega, kas film just päris üht punkti väärt on. Samas ei tulnud pingutades ka ühegi põhuse peale, miks peaks rohkem andma. Kui, siis ehk filmi avastseenis tehtud kiirülevaade prantsuse klassiühiskonnast ühe kokaiinis suli esituses.

Tuttavamatest nägudest Pio Marmaï ja, igati sobivalt Maria de Medeiros ehk Tarantino "Pulp Fictioni" Fabienne.

1 / 10

Foiniiklaste skeem
The Phoenician Scheme
Wes Anderson
USA
Põhisvõistlusprogramm

Eile kajastatud "Uues laines" ütleb Roberto Rossellini ühe väga ilusa mõtte välja. Sõnad nagu "liikumine" või "vool" viitavad mingi liikumise, muutuse olemasolule. Ometi peab üks (kinematograafiline) liikumine end liikumisena defineerimiseks seisma jääma, kristalliseeruma mingisse poosi. Kui siit edasi mõelda, siis tulenebki ju nii, et selleks, et liikumisest saaks liikumine, tuleb tal kõigepealt peatuda ja mingi kuju võtta, aga siis lakkab ka liikumine ise...

Sellepärast ongi meeldejäävamate liikumiste kõvemad tegijad vaid selles definitsioonis korraks peatumas ja hinge tõmbamas, et sealt mingis, juba teises suunas edasi minna. Vaevu jõudis Dogme 95 oma reeglid kirja panna, kui Thomas Vinterberg avaldas meedias juba nõretava vabanduskirja, et on oma seatud reeglite vastu rängalt eksinud. Godard on end pärast uue laine esmase trikipagasi läbimängimist vähemalt kolm korda veel ümber mõelnud, peaaegu kõigi arvates küll enam mitte nii edukalt.

Aga Wes Anderson? Anderson on kindlasti "liikumine" – tema kiiluvees püüavad samas suunas ujuda sajad plagieerijad ning tema detailsele kunstnikutööle, värvigammale ja kangele rollilahendusele toetuvad tuhanded kirjutajad, kellel viitestikust nappima jääb. Ikka loen, kuidas üks või teine asi on "wesandersonilik" ja ilmselt olen seda ka ise kasutanud. Aga kuidas on siis liikumise ehk motion'iga? Teemaks ju motion pictures... Tuleb tõdeda, et tänavuseks filmiks on seni järjest aeglustuvas tempos edasi liikunud Anderson nüüd lõplikult seisma jäänud. Tardunud iseenda elutusse poosi. Dialoog langeb suust otse põrandale, stseenid krigisevad vaevu edasi. Anderson on hakanud tähistama iseennast ja seeläbi iseenda ka tühistanud. Poosi kristalliseerunud.

Sisust ma ei oska midagi eriti rääkida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda jälgida – pealkiri viitas mingile finantspetuskeemile, mida ekraanil üritati käiku lükata. Mul on Andersoniga olnud kannatust viimaselgi ajal keskmisest rohkem – Netflixi lühifilmid olid ju väga head, aga põhinesid ka Roald Dahli lugudel. "Prantsuse lähetus" oli kohutav tüütus, aga vähemalt inspireeris seda pigem austusavaldus New Yorkerile kui mingi isiklik rakurss. "Asteroid City" toimis mulle kuidagi kontseptuaalkunstiteosena päris hästi. "Foiniiklaste skeem" tundub aga kokkuvõttes täielikult ja totaalselt tühi. Vaata, mis nurga alt soovid – ainult skeem ongi.

1 / 10

Armastus, mis jääb
The Love That Remains / Ástin sem eftir er
Hlynur Pálmason
Island-Taani-Soome-Prantsusmaa-Rootsi
Cannes Première

Kui eile oli jaapani filmi "Uhiuus maastik" all põhjust mainida Dag Johan Haugerudi, siis... nüüd tahaks seda jälle teha. Kas me oleme sisenemas mingisse uus-hygge filmide voolu?

Pálmasoni uus on tema "Jumalamaast" midagi täiesti erinevat. Meeleolu meenutab suuresti tõesti Haugerudi triloogiat, aga urbanistlikud vistad on asendunud maaeluga kuni tõelise loodusloo-maalilisuseni nagu robinal korvi langevad mustikad ja näppude vahel aeglaselt tükkideks lõigatavad seened.

Põhjustest, miks pereisa ja -ema on lahku läinud, siin ei räägita. Küll aga näidatakse, mismoodi paar ise ja nende lapsed püüavad elumuutusega toime tulla. Seda on tehtud soojalt, kohati ehk natuke liigagi. On omajagu nalja ja päris värskeid koomilisi kohti. Tasahilju hakkab aga loosse siginema metafüüsilist – avapäeva "Kullapalavikust" ja saja aasta tagusest ajast teeb taasilmumise lausa elusuurune suleline (siin küll kukk ja mitte kana). On need veidrad vahepalad unenäod? Traumade manifesteerumine? Ängistuse väljendus? Kõike seda ja midagi veel.

Keskmisest tavalisemana tunduv film osutub keskmisest kummalisemaks. Sellised saavad ajas tavaliselt ka punkte juurde. Ja ilmselt on selgunud ka tänavuse parima koeresituse auhinna Palme Dog'i laureaat.

7 / 10