Lihtsalt üks õnnetus
A Simple Accident
Jafar Panahi
Iraan-Prantsusmaa-Luksemburg
Põhivõistlusprogramm

Jafar Panahi tänavune võistlusfilm on natuke nagu kaja Mohammad Rasoulofi mullusele "Püha viigipuu seemnele", mis Cannes'ist lõpuks kokku viis erinevat auhinda ära tõi. Mõlemad on režiimikriitiliste ja taga kiusatud iraani autorite filmid, kus käsitletakse muuhulgas repressioone nii, et valgustatakse ka vangistajate poolt. Mõlemas näidatakse rahva viha piinajate vastu. Kui Rasoulof püüab mõista nn vaikivate süüdlaste, režiimi tööriistade positsiooni, siis "Lihtsalt ühes õnnetuses" proovitakse tõestada kurjategija süüd, et teda siis omakohtuga karistada. Kas nende poolt kinni nabitud kunstjalaga mees on nende kunagine piinaja hüüdnimega Puujalg või mitte?

Järjest keerulisemaks muutuvas sundolukorras hakkab ilmnema ka koomilisi hetki ja ootamatuid empaatiaoaase.

Kõige huvitavamad "Lihtsalt ühe õnnetusega" seotud küsimused jäävad aga filmitekstist väljapoole. Kuidas on koduaresti mõistetud Panahi jõudnud Iraanist Prantsusmaale? Kuidas ta Iraanis sai sellise filmi teha, kui teda ilmselt kogu aeg jälgitakse? Õnneks avaneb ka võimalus teda intervjueerida, eks ma siis küsin.

8 / 10

Romería
Carla Simón
Hispaania-Saksamaa
Põhivõistlusprogramm

Pärast Berliini Kuldkaru võitu filmiga "Alcarràs" on Carla Simón nüüd jõudnud Cannes'i võistlusse. Dokumentaalses stiilis ja justkui päevikuna peatükkideks liigendatud loos läheb võõrandunud peretütar suguvõsa juurde tagasi, et teatud paberid korda ajada, aga muheda äraolemise taustal hakkab kogemata välja tulema, et kõik, mis ta oma vabameelsetest vanematest teadis, on moonutatud info ja tegelikult üritatakse midagi varjata.

Päris hästi on edasi antud seda ebamugavuse õhustikku, mis peategelannat ümbritseb, aga sealt laiali laotuv teemadering on minu jaoks veidi ebaoluline ja film ise jääb ka tasapaksuks ja veidi tuimaks, et päriselt korda minna.

5 / 10

Heli ajalugu
The History of Sound
Oliver Hermanus
USA-UK-Rootsi
Põhivõistlusprogramm

Tundub, et mehed enam omavahel niisama filmides sõbralikult hobisid jagada ei saa ilma, et armastus vahele tuleks. Millest on kahju. "Heli ajalugu" räägib põneva loo laulude kogumisest vahasilindritele – motiiv, mida oleme ka eesti filmis kohanud, aga millises? Õige vastus: "Taarka".

Muusikaosa, folki ja rahvapärimust on siin aga võrdlemisi napilt ja tühimiku täidab geiromantika kahe peategelase vahel. Paberil on film huvitavam kui kinolinal, sest siin käsitletakse ka üksilduse ja õigete-valede valikute ning elamata jäänud elude teemat, filmis aga tähendab see tihtipeale tempo kaotamist ja asjatuid kordusi. Ja lõpuks ka asjatut üleselgitamist. Ehk et... väärtuslik ja originaalne osa puudutab muusikat, aga see ei osutu lõpuks olevat filmi fookuses.

Kokkuvõttes natuke liiga suvaline ameerika armastusdraama, et olla Cannes'i võistluses.

4 / 10

Sentimentaalne väärtus
Affeksjonsverdi
Joachim Trier
Norra-Taani-Prantsusmaa-Saksamaa-Rootsi-UK
Põhivõistlusprogramm

Kiidukoor on siin saatnud Joachim Trieri uut filmi ja osad julgevad sellele kõrgemaid preemiaid ennustada, aga isiklikult ennast jätab veidi nõutuks... et tore valuline peredraama väikese huumoriga, aga mis selle kõige mõte on? Sakslaste "Dying" näiteks sarnase loona püsis palju paremini koos ja oli kontseptuaalselt tugev.

Siin minnakse nagu mitut pointi korraga tegema ja film ei tule kokku. Renate Reinsve näitlejana muidugi erakordne nagu alati. Tahaks loota, et žürii hindab siiski kinematograafiliselt julgemaid filme, mis ei püüa niivõrd vaatajale meeldida nagu see siin.

Sellega seoses jääb mu Joachim Trieri meelepäraste filmide konto siiski endiselt ühe peale – ainus, mis ta täispikkadest mängukatest mulle meeldinud on, ongi ta tuntuim "Maailma halvim inimene".

5,5 / 10