Võimatu missioon: lõplik otsus
Mission: Impossible – The Final Reckoning
Christopher McQuarrie
USA
Väljaspool võistlust

Tundub ju igati füüsikaseadustega vastavuses, et ei saa millelegi lõputult õhku sisse pumbata nii, et sealt ei hakka ühel hetkel seda välja visisema. "Võimatu missiooni" sari on märulitrilleri-maailmas üsna pretsendenditu edulugu ennekõike tänu peategelast kehastava doriangrayliku Tom Cruise'i tõttu, kelle füüsiline vorm paneb mõtlema, kas äkki roll "Intervjuus vampiiriga" polnudki pelgalt osatäitmine. Kuna aga elame kapitalistlikus maailmas, kus kõik peab kogu aeg kasvama, siis on kogu aeg kasvanud ka see sari, nii et ei mahu enam normaalsesse ajaraami (kaks tundi ja 45 minutit) ega ei mahu filmi päriselt ära ka selle staar, kelle ees seisab iga osaga kohustus promokampaanias välja hõigata mingi seni veel proovimata kaelamurdmiskatse (nüüd viimasel korral siis lennuki tiival seismine). Samas pole ka tema purunematu – väga stiilselt on lahendatud üks tema kaklusstseen kaadri taga, mida näeme ja kogeme vaid läbi helide ja pealtvaataja tiimikaaslanna näoilmete. Sellele järgnenud koomiline sõnavahetus paneb ka kahtlustama, et ehk on seekord naljadele tavalisest veidi rohkem tähelepanu pööratud, sest ausalt öelda läheb päris mitu huumorikohta hästi pihta, ja ma ei räägi Simon Peggi tegelase tavapärasest veiderdamisest.

Selles filmis on kõik liiga suur. Summad, trikid, rääkimata pagasi taagast. "Final Reckoning" üritab grandioosselt kokku võtta kogu senise sarja tegemised, nii taustalugude ja mängulaualt minema nipsutatud karakterite meenutamise kui visuaalsete tagasivaadetega, mistõttu koosneb filmi esimene tunnike peaaegu tervenisti erinevast ekspositsioonist ehk info edastamisest – nii selle info, mis on olnud, kui selle, mis tulemas. Kõike iseloomustab teatud eleegiline alatoon, mis muudab ilmselgeks, et see on mõeldud sarja viimaseks osaks, suureks lõppakordiks. See eleegilisus muudab filmi fooni pateetiliselt ülevaks, tegelased ütlevad ülima sügavusega kaamerasse tähtsusetult kõiksust hõlmavaid salmikutarkusi. Kogu AI-teema filmis on samuti võrdlemisi naeruväärne, aga eks olegi raske kujutada tehisintelligentsi ilma sellele kurja inimese keha või häält andmata.

Kui lõpuks sellest AI-vikipeedia-mudast film suudetakse välja kangutada ja märuliks läheb, tulevad lavastaja-staaari-duo plussid jälle selgelt esile. Kogu veealune osa filmist (mis ei oma absurdsuses alla parimatele) on korralik küte mitme meeldejääva stseeniga, näiteks tuuma-allveelaevas laiali pudenenud raketid nagu pliiatsid põrandal laiali. Kaalul on loomulikult ei rohkem ega vähem kui kogu maailma saatus. Samas on maailm 30 aastaga niivõrd muutunud, et sisemise usu kohaselt päästaks ilmselt hoopis mingi ekraanivõlur, mitte keskmisest tugevama toonuse ja erioskustega agent. Ja seda teemat, kuidas Ameerika maailma päästma tuleb, peaks tänases olukorras lausa eraldi pikemalt käsitlema.

Kuidas see eesti vanasõna oligi: Hunti võid õpetada küll, aga eks ta vaatab ikka metsa poole. Seetõttu on lõpuni raske uskuda, et viimane osa ka kindlasti viimaseks jääb – olgu siin edastatud tervitused HÕFF-il üle vaadatud filmile "Friday the 13th: The Final Chapter", mis on osutunud tosinkonnast osast neljandaks, või lõputule "Lõpp-punkti" sarjale. Samas astub kõige kiuste mingil hetkel mängu amortisatsioon ja ei saa riskida, et superagendil ühe oma kuulsa jooksustseeni peal korraga jalg alt ära tuleb.

4 / 10

Uhiuus maastik
Brand New Landscape
Danzuka Yuiga
Jaapan
Quinzaine des cinéastes

Esimene juhuslik ajaraiskamisprojekt ka. Ehk olen veidi karm, aga jälle kinnitus, et veel mõne aja eest parim Cannes'i programm on oma momentumi praegu ikka täiesti minetanud ja sörgib teenäitamise asemel sabas.

Sellise tavalise arthouse'i sahtlis peaks valikut olema lademes, miks just see film välja valiti, keeruline öelda. Vaadates mõistan, kuivõrd norraka Dag Johan Haugerudi hiljutine hygge-triloogia "Seks", "Valed", "Armastus" omab ka ühisjooni kaasaegse jaapani filmiga.

Alguses tundvad esteetiliselt puhtad ja minimalistlikud lahendused, huvitav kadreering ja stiilsed linnamaastikud inimtühjalt ja rahvarohkelt päris intrigeerivana, et edasi vaadata, aga kulgedes settisid sisse pettumus ja tüdimus ja lõpuks oligi alles vaid keskmisest veidi stiilsemasse pakendisse pandud lääge piirimail nunnu peredraama, kus keegi justkui päris kohal ei olnud. Välja arvatud külaline teispoolsusest, aga rohkem ei täpsusta.

4 / 10

Toimik 137
Dossier 137
Dominik Moll
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Saksa päritolu prantslane Dominik Moll on paar korda ka varem oma filmidega Cannes'i võistluses olnud ("Harry on siin, et aidata", 2000; "Lemming", 2005), aga 20 aastase pausi järel nüüd tema kohta keskmisest poliitilisema ja päevakajalisema looga.

Kui otsustada Molli eelmise filmi "Ööl vastu 12ndat" ja selle põhjal siis, siis tundub temalgi olevat välja settinud mingi oma rida, mida ta praegu ajab – hardcore protseduurikrimi, kus minnakse detailides ja asjaajamises täpseks ning ühesed lahendused ei tule nii lihtsalt, kui mõnes väljamõeldud krimiloos.

"Toimik 137" räägib Kollaste vestide tänavarahutustest, sellega kaasnenud politseivägivallast ja sisejuurdlusosakonna töötajatest, kes üht juhtumit ekraanil lahendama hakkavad. Üsna põnev ja keerdkäikudega lugu, aga lõpus määritakse õpetlikkusega veidi liiga sisse Oleks eelistanud lahtisemat lähenemist. Korralik žanrivaatamine, esmapilgul mitte midagi erilist, eks näis, kas meelde jääb.

5 / 10

Amrum
Fatih Akin
Saksamaa
Cannes Premiere

Eelmisel aastal kiitsin uut programmi Cannes Premiere, mille esikad olid mitut puhku paremad kui võistlusfilmid. Ja nii ka nüüd. Fatik Akin on võtnud tuntud saksa näitleja-stsenaristi-režissööri Hark Bohmi lapsepõlveloo ja selle ekraanile toonud üsna traditsioonilises, pildilt imekaunis ja toonils väga südamlikus narratiivses draamas.

Bohm oli Saksa uue kino oluline tegija, lavastas ise ja mängis hulgas Fassbinderi filmides näiteks. Kuulu järgi jäi ta ise liiga haigeks, et oma memuaare lavastama hakata, aga Akin võttis selle nii enda peale, et oma tavapärast urbanistlikku türgi asja kuskilt ei paista, aga hoopis järjekordne kahvatu valgusega saksa põhjaranniku lugu nagu neid siin viimasel ajal on tulnud. Saksa filmi kaudu täitsa mingi arusaamine tekkinud sellest seni alakasutatud regioonist (Christian Petzoldi "Leegitsev taevas" või Andreas Dreseni "Armastusega, teie Hilde" näiteks). Tuttav ütles tabavalt kommentaariks, et Akinist on nüüd lõpuks sakslane saanud, et saksa rahva muresid lavastada võtab.

Ja ka fookus muidu liigkasutatud natsiteemale on uudne: leiame end 1945. aastast, kui Hitler sureb ja sõda lõpeb, aga ei kao režiimimeelsete verest ju üleöö indoktrinatsioon, ja kuidas siis kaks maailma omavahel kokku põrkavad. Ei midagi vägivaldset, kui siis pisut. Pigem tragikoomika võtmes. Kindel soovitus. Erinevalt järgnevast Laxe'ist ikka selline rahvafilm.

7 / 10

Sirat
Oliver Laxe
Hispaania-Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Kes nägid Olivier Laxe'i fantastilist filmi "Mimoosid", see teab, mida oodata. Ajast lahti liigendatud kulgemist, mis ei hoia tingimata kindlast narratiivist kinni. Meid viiakse taas üle laiuvate kõrbeväljade Põhja-Aafrikas koos Kambali crustie'de, reivarite või burner'itega, kuidas neid kaasaegseid muusikanomaade eri kümnenditel kutsutud on. Filmi tõukepunkt lasta isal lapsega otsida kaduma läinud tütart, hajub vaikselt tahaplaanile, kuskilt kerkib korra üles relvastatud konflikt Marokos, on uinutavat hüpnootilist argipäeva, kuni hakkab välku lööma, nii otseselt kui kaudselt.

Kuna peale Sergi Lopeze on kõik mitteprofessionaalsed näitlejad, siis on neil minu meelest dramaatiliselt nõulikumate stseenidega kohati raskusi, aga filmi süda ja hing on õige koha peal.

"Sirat" on kujuteldav sild elu ja surma vahel. Peenike kui juuksekarv ja terav nagu nuga. Selliste sõnadega film hakkab ja nende juurde tullakse ka tagasi. Päris kõva elamus. Jälle ikka uhke ja häbenematu avangard, kinematograafia.

7,5 / 10