Väike õde
Little Sister / La Petite Dernière
Hafsia Herzi
Prantsusmaa-Saksamaa
Põhivõistlusprogramm

"Väike õde" on pealtnäha traditsioonilist nuppude seisu lauale paigutav film – islami perekonnast tütar saab järsku aru, et teda tõmbab hoopis naiste poole. Selle konflikti peale ehitatud filme on ju arthouse-skenes olnud ridamisi, kus vabalt valitud konservatiivses ususüsteemis tärkav keelatud armastus viib konflikti ja kahe maailma kokkupõrkeni. Ometigi on "Väikeses ões" rõhuasetus pisut teine ja see on mulle sümpaatne. Selle asemel, et konfliktiolukorda teravdades ja kiirendades liikuda plahvatuslike emotsioonide suunas, keskendutakse siin pigem armastusele. Näidatakse rahulikult (ja ilmselt mõnes arvates kohati liiga põhjalikult) noore tüdruku seksuaalse eneseleidmise rada, armumist, armastust, armatsemist.

Kuigi mind ei seo peategelasega mitte ükski sooline, rassiline ega muu mõõde, ei ole mul keeruline talle mõistmist pakkuda. Tõepoolest: keeruline olukord ja kuidagi peab sellega ju rahu tegema. Võimatu dilemma. Tuuakse küll sisse ka seesama eelmainitud konflikt, aga mitte toorelt ega jõuliselt, vaid rohkem sellises küsivas stiilis – püüdega mõista.

Film viitab ilmselgelt sellele, et islami religioosse institutsiooni ja omasooarmastuse vahel mingit leppimist tulla ilmselt ei saa, need maailmad jäävadki üksteisest tõukuma. Samas tuuakse ühes vestlusstseenis peategelase Fatima ja kohaliku imaami vahel välja huvitav seaduseauk – kas tõesti on nii, et koraan mainib mehe armastuse keeldu teise mehe vastu, aga naistest samasuguses olukorras pole sõnagi?

Peategelast kehastav Nadia Melliti on oma vaikse olekuga ekraani keskel, pealtnäha ilma mingi vaevata vaatajat kütkestav oma loomulikkuse ja adekvaatsete reaktsioonidega. Tegelikult üldse mitte näitleja, vaid sporditüdruk, tänavalt filmi tõmmatud. Enesekindluse fassaadi tagant kumab ebakindlus, täpselt nii nagu peab. Aga ta teeb oma otsuseid sirge seljaga ja instintki pealt, vabandamata enda ega teiste ees. Mis ei tähenda, et teda ei piinaks sisemised dilemmad, piinavad muidugi, aga ta kannab neid väärikalt. Väga värskendavalt pole siin teda ei ohvristatud ega radikaliseeritud. Ta otsib tasakaalu oma usu ja sättumuse vahel. Kas see ka päriselt võimalik on?

Ja kõige lõpuks on see üks korralik lesbifilm ilma nunnutamiseta, Peod ja klubid ja musid püksi. Selliseid pole meie kinolevis just ülearu tihti, "Väikest õde" peaks kodumail aga näha saama küll.

6,5 / 10

Peeglid nr. 3
Miroirs no. 3 / Mirrors No. 3
Christian Petzold
Saksamaa
Quinzaine des cineastes

Üks saksa film päevas hoiab kurja eemal. Sakslased on siin tänavu ikka päris tugevatl esindatud, aga Christian Petzoldi viimane üllitis ei küüni kahjuks ei Mascha Schilinski, Fatih Akini ega ka ta enda paremate töödeni. "Peeglid nr. 3" kutsub paratamatult välja võrdluse Petzoldi eelmise väga muljetavaldava, Berliini auhinnatud "Leegitseva taevaga". Näitlejaskonnast kattub nii peategelane, tänaseks Petzoldiga juba neli tolle viimast filmi koos teinud, ja 12-aastasena hoopis Eestis "Polli päevikutega" alustanud Paula Beer kui ka siinsed isa-poega Enno Trebs ja Matthias Brandt. Ka keskkond on sarnane – kasin ja võrdlemisi suletud, et esile saaks tõusta tegelastevaheline draama.

Petzold ise ütleb, et ta filmid muutuvad järjest lihtsamaks, aga seetõttu ka järjest keerulisemaks, sest vähesega tuleb suuta palju ära öelda. Ma pole kindel, kas siin on suutnud: olen mitut Christian Petzoldi filmi kõrgelt hinnanud, aga kui esimene pool tundi sellest müstilisevõitu draamast on ümber saanud, ei ole ma veel leidnud vastust küsimusele, milleks mind ette valmistatakse. Ja kuigi seejärel tuleb teine käik, siis põhilist vastust, miks seda filmi teha, ma ikkagi ei saa.

Petzoldi vaimukuse juures on siin filmis küll häid kohti, aga ma lihtsalt ei saa aru, mida ma pean siit kaasa võtma. See film eksisteeriks justkui asjana iseeneses ja iseenda jaoks – ainsaks siia ilma tuleku põhjuseks tõdemus, et ollakse olemas. Sellest antud juhul ei piisa.

5 / 10

Uus laine
Nouvelle vague
Richard Linklater
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Kui arvesse võtta, kui oluline on mulle olnud Prantsuse uus laine, siis oleks väga keeruline mitte lasta ennast sellest filmist kaasa kanda. "Uus laine" on Linklateri südameprojekt – ajastulugu sellest, kuidas Jean-Luc Godard otsustas sõprade-kritikute eeskujul ka filmitegijaks hakata ja asus tegema oma esimest, kogu maailma muutnud mängufilmi "Viimsel hingetõmbel".

"Uus laine" on üles võetud samas stiilis kui "Viimsel hingetõmbel" – mustvalge pilt, käsikaamera, katkendlik montaaž jne. Kõik näitlejad on uued näod, ainult Jean Sebergi kehastav Zoey Deutsch ei ole uustulnuk, aga ka mitte laiadele massidele teada. Siin on rohkelt kordusi ja point on juba ammu enne lõppu selge, aga mina võtaks seda ennekõike illustratiivse õppematerjalina, kuidas seda filmi toona tehti, ja filmikoolides võiks seda küll kohustuslikult näidata. Selge see, et saja hullu hulgas on üks geenius, aga kuidas muidu teada saada, kes, kui neile sajale võimalust ei anna.

Austusavaldus filmiajaloo olulisele filmile ja selle valmimise loole. Enamat polegi vaja. Film tutvustab laiemalt seltskonda juhtfiguuride ümber (operaatorit Raoul Coutardi on näiteks väga lahedalt kujutatud) ning ajalooliselt võiks mõned asjad vaidlustada – kuulu järgi oli see Jean-Pierre Melville, kes Godardile mängumuutvat montaažinõu andis, mitte ei tulnud Godard ise selle peale –, aga tuleb arvesse võtta ka seda emotsiooni, mis film kinost lahkudes sisse jättis, ja selle pealt, isiklikule toetudes, tres bien.

Juba ootan kodus eesseisvat "Viimsel hingetõmbel" korduslinastust ja äkki peaks Hazanaviciuse "Le Redoutable'i" ka veel korra üle vaatama.

7,5 / 10

Sure, mu armas
Die, My Love
Lynne Ramsay
USA
Põhivõistlusprogramm

Olen siin paaril hetkel tänavu maininud, et olen üldiselt leebes meeleolus, panen kolleegidest kõrgemaid punkte, püüan mõista filmitegijat ja tema kavatsusi... kuni lõpuks lendan mingi orgi otsa, mis kogu selle filosoofia siiski peast välja pühib. Lynne Ramsay uus film oli mulle ületamatu katsumus, millega ei leidnud mingit kontakti ja üldiselt ei oska seda pidada muuks kui ajaraiskamiseks. Veidrus on ju filmides iseenesest hea, aga kui ma ei näe selle juures või sees südant, siis on keeruline veiderdamist põhjendada. Siin ei näe ei südant ega hinge.

"Sure, mu armas" on pidevalt hüsteeria piiril (või üle selle) toimetav paarisuhtedraama. Helitugevus on keeratud 11 peale, tugevate helikontrastidega ehmatatakse vaesed kinosaalis pärast südaööd tukkuvad kriitikud korduvalt üles. Ramsay enda sõnul on "Sure, mu armas" komöödia, mida ma oma suureks üllatuseks alles pärast filmi lugesin. Mulle pigem draama, sest ajas ikka nutma küll, kui tüütu see kõik oli.

Jennifer Lawrence'il on ju olnud küll ka häid päevi ja rolle (kuigi ta avangut "Winter's Bone" ei ülesta siiani miski), aga tihti satubki ta mängima maailma kõige tüütumaid tegelasi, kasvõi siis mõnes oma vabalt valitud David O. Russelli filmis. See siin on justkui Lawrence'i ja Darren Aronofsky "Ema!" poolearuline väikevend, kellega ma ei oska lihtsalt mitte midagi peale hakata. Kuhu ma ta panen? Miks ta juba vait ei jää?

Kindlasti loen pärast selle tüki kirjutamist järgmise päeva hommikul, et tegemist on geniaalse teosega ja tuleb läbistada häbistavate pilkude kadalipp. Aga no andke andeks: ma ju saan aru, et film räägib tegelikult rasedusjärgsest depressioonist ja ma tõesti ei saa seda ise elus parimagi tahtmise järel kogema, aga ka sel teemal on tehtud mitmeid-mitmeid paremaid töid. Ramsay heades kavatsustes ma ei kahtle, aga see ameerika näitlejatega üles võetud punnitav ülemängimine on mu sisemisele stiiliradarile ikka liiga suur koormus.

1 / 10