Haagissuvila
Karavan
Zuzana Kirchnerová
Tšehhi-Slovakkia-Itaalia
Un certain regard

Nii tore, kui pärast pikka kõrgema profiiliga pettumuste jada tulevad lõpuks tšehhid kuskilt vasakust nurgast väga tugeva filmiga. Kõik tundub väga lihtne, et tahaks hüüatada, miks ei võiks meiegi sellist järgi teha, aga samas pole siin lihtsat midagi. Elus pettunud üksikema varastab haagisuvila ja läheb sildu põletavale puhkusetripile koos pojaga. Mängu muudab täiesti teiseks see, et poeg on Down'i sündroomiga ja kohati kontrollimatu.

Täitsa uskumatu, kuidas see Downiga poiss on nii mängima saadud. Ta ei lausu filmi jooksul mitte ühtki sõna, aga lavastaja on osanud tema mõtted ja tunded väga selgelt ekraanile joonistada ka ilma sõnadeta. Ilusa pildiga üles võetud retk räpakas Itaalias veeretab paari teele erinevat laadi kohtumisi, mille käigus saame teada nii neist kui elust. Tahaks kohe kellelegi veel soovitada. Tšehhid, proosit, väga tore tulemus.

7 / 10

Naine ja laps
Woman and Child
Saeed Roustaee
Iraan-Prantsusmaa
Võistlusprogramm

Imelikul kombel tuletab iraani "Naine ja laps" mulle meelde siin paar aastat tagasi võistluses olnud filmi "Leila vennad", mis mulle väga meeldis ja täitsa teenimatult varju jäi ning hiljem kuskile ei jõudnud. See vääriks küll laiemat tutvustamist. Seda siin kirjutades avan režissööri filmograafia ja oh seda üllatust – sama lavastaja!

"Naine ja laps" küll ei küüni "Leila vendade" tasemele, enamasti sellepärast, et valdava osa filmist panevad tegelaste reaktsioonid mind pead sügama. Jah, tõsi, ma pole iraanlane, aga sama küsimust mul teiste hinnatud režissööride tööde puhul ei teki. Kompromisside vahel keerukat balanssi otsides forsseerib Saeed Roustaee kohati minu meelest seisukohti ja vaateid sündmustele sel määral, et need muutuvad ebaloomulikuks.

Tuleb öelda, et Roustae ei võta ka nii võitluslikku režiimi- või ühiskonnavastast liini kui Jafar Panahi või Mohammad Rasoulof, aga temagi üritab murendada teatud kivistunud põhimõtteid, ja selle filmiga minu meelest eriti patriarhaati. Tema naised kannavad küll rätte ja mehed teevad nende maailmas endiselt otsuseid, aga vaikselt tüüritakse perekonnasisese naiste solidaarsusavalduse suunas.

Peategelannat Kahnazi tabanud tragöödia ajab ta peast segi ja meie põhjamaisele kainusele esitab ta selgelt liiga ebasobivalt jõulisi süüavaldusi. Legendaarne Payman Maadi mängib täielikku kaabakat (vähemalt minu silmis) ja leiab liialt mõistmist – pool filmi loodan, et temast ikka läbi nähakse.

Kui ma "Leila vendade" puhul olin absoluutselt kindel, et film kuulub Cannes'i võistlusse, siis "Naise ja lapse" puhul kumab pigem plaanimajandus ja / või võistluses varem olnud nime tagasikutsumine. Mitte nii meeldejääv, kui võinuks olla, aga mitte ka ajaraisk, seda juba nende kummastavate kultuuriliste eripärade tõttu

6 / 10

Niiditõmbaja
The Mastermind
Kelly Reichardt
USA
Põhivõistlusprogramm

Alustame peamisest. Kelly Reichardt on juba välja teeninud koha kõige olulisemate naislavastajate hulgas. Alustades põhifilmidest nagu "Meek's Cutoff" ja "Certain Women" ja lõpetades ta eelmise, ka suurepärase filmiga "Showing Up".

Nüüd.. kogu selle pagasi juures tundub ta uus, 1970ndatel toimuv ebaõnnestunud kunstiröövi lugu veidi pealiskaudsena ning õhku jääb suurelt püsima küsimus, miks.

Selge see, et Reichardti taust annab talle sellise filmi tegemiseks õigustust enam kui veel – ta isa oli kriminaaluurija, ema undercover narkoagent ja võõrasisa FBI agent (!). Reichardti sõnul tahtis ta taas uurida oma lemmikteemat, kuidas isik ühiskonnaga vastuollu läheb. Ja tõesti, läheb ka siin, aga kogu lugu on nii väikesel skaalal, et märki ei jää. Samas võib tema puhul minimalism olla plahvatuslik – võiks ju argumenteerida, et "Certain Women'is" ei toimugi üldse midagi. Aga siin ei suuda ma näha põhjendust, miks see kunstiröövi teema. Ja seetõttu jääb ka kogu asi mulle kunstlikuks ja kaugeks.

Josh O'Connor sel aastal aga võistluses lausa kahe filmiga, "Heli ajalugu" ja "Niiditõmbaja".

5 / 10

Flamingo müstiline pilk
La misteriosa mirada del flamenco
Diego Céspedes
Tšiili-Prantsusmaa-Hispaania-Saksamaa-Belgia
Un certain regard

Un certain regard'i alamprogrammi võitjaks kuulutati tseremoonial just see tšiili film 1980. aastate AIDSi-pandeemiast ühe kaevuriküla transkogukonna rakursist? Kummaline? Kahtlemata. Film uitab tavapäratuid radu, aga ei saa ka otseselt öelda, et siht paistaks kogu aeg silme ees olema. Drag-motiivide või teemade puhul filmides on vahel seda näha, et jäädakse nn hetke ilulema ja unustatakse lugu ära, natuke nii ka siin.

Sümpaatsed tegelased, veider ja kummaline maailm, 80ndate alguse metsikud teooriad selle kohta, mis see haigus siis on (needus, nagu seda siin kutsutakse), mismoodi see nakkab ja siit maailmast ära viib. Drag-teemas võiks kuskil ju seda näidata küll.

5,5 / 10