Vabariigi kotkad
Eagles of the Republic
Tarik Saleh
Rootsi
Põhivõistlusprogramm

Pooleldi Egiptuse päritolu rootsi lavastaja Tarik Saleh on Egiptust kritiseerivate žanrifilmidega jõudnud välja triloogiani. Kairo-triloogia filmide "Nile Hiltoni juhtum" ja "Poiss taevasse" järel võtab "Vabariigi kotkad" lausa nimeliselt ette praeguse riigipea Abdel Fattah el-Sisi ja kujutletavas riigipöördekatses osutub üheks võtmemängijaks riigi esinäitleja George Fahmy (Fares Fares), keda tuntakse ka "Kinolina vaaraona". Fahmy on edev ja libe sell, kes püüab pead liiva alla peites mängida kuskil kunstilise eneseväärikuse ja režiimimeelsuse vahepeal, aga äkitselt kiirenevas sündmustikus leiab ta end järjest väga keeruliste valikute ees. Film küsib igihalja küsimuse: kui kõrge on kompromissi hind?

"Vabariigi kotkad" on eelmistest osadest sirgjoonelisem narratiivne põnevik juba tuntud teemadel. Värskuse annab see, et kujutatakse Egiptust, millest me ehk täna keskmisest vähem teame. Saleh pole seal vast eriline lemmik, 2015. aastal kästi tal riigivastaste seisukohtade levitamise eest maalt lahkuda ja sellest peale on ta neid levitanud Rootsist.

Autentselt kujutatakse siin seda, kuidas režiimi käsi kõigi kõride ümber vaikselt pinguldub, ja seda, kuidas retoorika muutub samaks jah-meeste lipitsemiseks, mis ka NSV Liidu ajal meile võõras polnud. Film konkureerib omas vallas edukalt sarnaste Ameerika filmidega, psühholoogiliselt isegi grammi intrigeerivam, aga Cannes'i võistlusprogrammist jäävad ikka pigem kõlama need filmid, mis üritavad teha midagi uut- ja teistmoodi.

5,5 / 10

Lilletüdruku mõrvajuhtum
Girl on Edge
Zhou Jinghao
Hiina
Quinzaine des cinéastes

Kuna oli vaba aega ja paduvihm, siis katsetasin suvalise hiina filmiga. Pärast linastust tühistasin ära kõik ette broneeritud Quinzaine'i programmi filmid, sest kui tase selline on, siis võib see karavan ilma minuta edasi liikuda. Kohutav, kui kõrgelt on kukutud ja kui põhja...

See film siin on "Black Swan" või "Mina, Tonya" hiina versioon, aga niivõrd ebanormaalse moraalse kompassiga, et hoian sõna otseses mõttes vahepeal kinos peast kinni. Spoilerdan: Noor, stressis iluuisutaja murdub pinge all, kui talle tekib sõbranna-rivaal – andekas uisutaja –, kelle ta ema-treener ka oma šefluse alla võtab ja nende omavahelist vaenu rõhutab.

Hiljem selgub, et sõber on fiktsioon, tüdrukul on lõhestunud isiksus, mida siis ema omalt poolt tagant õhutab, sest uus skisofreeniaulmas tütar uisutab paremini kui enne. Film annab hea põhjenduse hiina imele. Embrace schizophrenia, win the Olympics.

2 / 10

Sélection La Cinef - Programme 1
La Cinef

Ma pole aastate jooksul vist mitte kordagi sattunud ühelegi La Cinef kõrvalprogrammi linastusele, sest ei mahu kuidagi see koolitööde alasektsioon olulisemate asjade kõrvale ajakavasse ära, aga nüüd on põhjust see viga parandada, kuna muude tööde kõrval linastub siin programmis tänavu ka ainus Eesti film, Natalja Mirzojani lühianima "Lumi saadab meid".

Kokku võistleb auhindadele tänavu 16 filmi, selles nähtud plokis neist neli ja selle veerandiku põhjal võiks öelda, et võiks ju võita küll üks tore Eesti-Armeenia koostööanimatsioon Eestile Cannes'ist kõigi aegade esimese auhinna. Žüriis on ka vähemalt kaks väga nimekat filmitegijat, sakslanna Maren Ade ja ameeriklane Reinaldo Marcus Green.

Piksevarras (Matalapaine), Helmi Donner, Soome

Autor Helmi Donner ütleb enne filmi, et ta film opereerib vaikusega, kuigi on justkui õuduka sugemetega. Midagi väga rahustavat selles tõesti on, sest magan mingid tükid maha. Ühesõnaga, hakkas tööle küll, aga mitte nii nagu ta soovis. Filmina ei suuda küll kuidagi ise selle ree peal püsida.

Selline film, millest "koolitöö" veidi liiga palju välja paistab, aga jõudu sommidele.

3 / 10

Bimo, Oumnia Harader, Prantsusmaa

Kuna Cannes'is pidi olema tänavu mingikujuline Põhja-Aafrika fookus, mis end siin-seal manifesteerib, siis sobib "Bimo" sellesse kontseptsiooni väga hästi. Maroko tüdruk töötab Prantsusmaal, kuni talle tuleb järgi ka vend, kes hakkab sigatsema ja keerab tulevikuplaanid pea peale. Häda.

Skemaatiline lugu ja igituttav käsitlus paadipõgenikest, venna ja õe läbikäimine kohati päris tore, aga vend aja närvi ka. Kokkuvõttes korralik, aga ununev.

4,5 / 10

Lumi saadab meid, Natalja Mirzojan, Eesti-Armeenia

Eesti osalusel valminud lühianima räägib tekstiilinukufilmi tehnikas loo kahest venemaa sõjapõgenikust, kelle elu Ukraina sõja algusega tundmatuseni muutub. Kuigi lugu sarnaneb väga Mirzojani enda omale, on siinseteks prototüüpideks ta tuttavad.

Väga huvitavalt on materjaliga ümber käidud, kujundlikult lahendatud stseenides emotsioonid. Selles mõttes tõeline filmikunst, et antakse visuaalselt lugu ja mõtet edasi. Tegelasi jälitab kõikjale minnes lumepiir, nii jutustuses kui pildis, emotsionaalsed plahvatused toimuvad tegelaste sees, sõjakaja rullib üle nahapinna.

Väga ilus, kurb, visuaalselt paeluva lahendusega töö. Lõpp on ehk veidi äkiline ja oleks võinud ühe kena üldistava kujundi ka finaaliks jätta, praegu saab film lihtsalt ootamatult ühel hetkel otsa.

Intervjuud Mirzojaniga filmi taustaloost saab lugeda siit, ühe ploki lõikes ma ise küll annaks auhinna. Aplaus oli igatahes kõva.

7,5 / 10

Kolm (Tres), Juan Ignacio Ceballos, Argentiina

Noor argentiina kutt on ekraniseerinud kellegi Antonela Scattolini Rossi näidendi, nii kvartett-kammerdraama osav tekst kui ka süžeearendused tuleb ehk näitekirjaniku kontole kirjutada, samas saab lavastuslikult väga hästi ka hakkama näiteks sellega, kuidas viidata vägivallale ilma seda otseselt kujutamata.

Pinge hoiab, parasjagu jäetakse ütlemata. Korralik film.

7 / 10

Välja
Fuori
Mario Martone
Itaalia

Nüüd, kui põhivõistlusest jäänud näidata veel umbes kolmandik, suudetakse saavutada uued madalad... Ma saan aru, miks on Wes Anderson või Lynne Ramsay oma minu meelest nõrkade filmidega võistluses, eks nad kuuluvad sinna juba oma nimega. Aga Mario Martone? Tõsi: oli ka oma eelmisega "Nostalgia" põhivõistluses ja esimest korda lausa 1995. aastal Elena Ferrante ekraniseeringuga "Rahutu armastus". Olen ka varem mõelnud, et itaalia vanakesed saavad miskipärast liiga lihtsalt oma kesiste filmidega siia konkurentsi. Mõneti kiidetud "Nostalgia" minult ka rohkem ei saanud kui 4/10.

Ja mitte lihtsalt kesiste. "Välja" pole lihtsalt loodusõnnetus, vaid lausa eepiline katastroof. Kolme eksvangist naise padjaklubi on väikekodanlik õudusunenägu. Raske otsustada, kes mängib kehvemini, kas staar Valeria Golino või noor manic pixie dream lesbian Matilda De Angelis. Naiste igavese sõpruse kinnituseks määritakse uduseks nii mõnigi lääts ja taustal tiksub vabadusvõitluse motiiv, mille kangelasteks kaudselt – ausõna – Punased brigaadid.

Täiesti väljakannatamatu härjaila, kriminaalne film, need naised tuleks kohe vangi tagasi saata süüdistatuna surmigavuse epideemilises külvamises.

0,5 / 10