Kullapalavik
The Gold Rush
Charles Chaplin
USA
Cannes Classics

Nagu Cannes'sis viimastel aastatel tavaks saanud, juhatab festivalilinastuste laviini sisse seekord sobivalt väga lumine film – Charlie Chaplini "Kullapalavik" on 100 aastat pärast esilinastumist 1925. aasta juunis Los Angelese Egyptian Theatre'is nüüd taas vaatajateni toodud – ja täiesti 4K restaureeritud ja laiendatud kujul?

Mis tähendab laiendatud? "Kullapalavik" on äärmiselt keerulise saatusega film, sest Chaplin otsustas algversiooni 1942. aastal ise remiksida ja helindada ning nägi üsna palju vaeva, et algversioon üldse kaoks. See õnnestus tal päris hästi, sest nüüd tuli algse versiooni taastamiseks info ja materjal väga mitmest allikast kokku korjata ja segada. Selle tulemusena on film algsega võrreldes ka mitu minutit pikem, sest Chaplin oli eemaldanud ühe terve kõrvalliini (Hulguse ja tema ihaldatu Georgia vahel oleva suli mehkeldamine kirja vale adressaadiga – kui näete, siis teate märgata).

Film ise on Chaplini kohta väga ambitsioonikas. Esiteks puhttehniliselt oli see kalleim ja pikim komöödia, mis seni tehtud, Chaplini lapselaps Spencer Chaplin teadis esilinastuse eel rääkida, et butafoorsest lumisest mäeahelikust sai Hollywoodis korralik vaatamisväärsus, kui selline täismõõdus stuudioalale üles ehitati. Teiseks ka sisuline ambitsioon, mis võib paeluda, aga mõjuda ka pisut laialivalguvana. Ühest küljest on siin slapstick-meistri Chaplini hiilgava ajastusega kehakoomikat endiselt omajagu ja täiesti unustamatud stseenid sama jõulised kui kunagi varem – elusuurune kanakostüüm on täielik rokenroll ning Chaplin näitab väikeste žestide ja miimikaga ikkagi paiguti üles täielikku geniaalsust.

Teiseks on siin tugev kiht puhast melodramaatilist armastuslugu, kui õnnetu Hulgus oma südamedaami tähelepanu järgi õhkab, aga seda välja ei näita, nagu talle filmides ikka kombeks. Ja kolmandaks on siin tugev ühiskondlik kommentaar kullapalaviku traagilisele poolele, mis päädis paljudele külmumise või näljasurmaga ning – kana juurde tagasi tulles – nii mõnelegi ära söödud saamisega. Chaplin uskus, et pole koomikat ilma traagikata ja vastupidi ning siin filmis katsetab ta seda kooslust esimesel korral väga julgelt, hiljem veel edukalt ka näiteks "Suures diktaatoris".

Väga meeldejääv Chaplini teos. Isiklikult valiksin võib-olla mõne lihtsama nagu "Äärelinna tuled" või "Väikemehe" esimese valikuna, aga "Kullapalavik" näitab ikka täitsa selgelt, et õiget talenti aeg juba parnassilt ei kanguta. Uusversiooni on tänaseks müüdud juba umbes 70 erinevale territooriumile näitamiseks, aga Eestit selle nimekirjas ma ei märka. Miks?

9 / 10

Lahkuda ühel päeval
Partir un jour
Amélie Bonnin
Prantsusmaa
Avafilm – Väljaspool võistlust

Tüüpiline avafilm, kuigi kultuuriliselt üllatavalt prantsusekeskne nii rahvusvahelise ürituse kohta. Mõtlen siin pigem viitestikkku, eks inimlik draama ja komöödia on laiemalt mõistetav ja mindud on siin seda teed, et seda teist poolt oleks ikka tuntavalt.

Kahtlen, kas meie väikeses vabariigis on peale minu veel kedagi, kes on sattunud vaatama Amélie Bonnini 2021. aasta samanimelist lühifilmi, seega on ehk hea taustaks öelda, et toonase 25-minutise lühifilmi lugu ja näitlejaskond on suuresti sama, aga toimunud on sugude äravahetamine – kui lühifilmis oli kodlinnakesest tõmbekeskusse põgenenud mees Raphaël (Bastien Bouillon) see, kes pidi juurte juurde olude sunnil tagasi tulema ja nii oma vanemate kui kunagise armastusega hakkama vedelema jäänud otsi kokku lappima, siis siin on lahkujaks ja naasejaks hoopis naine Cécile (Juliette Armanet).

Tavaliselt ei ole lühikese filmi pikaks venitamine kuigi hea idee, kui midagi ei muuda. Siin on tehtud julge samm panna sisse muusikalielement, milles pole pärast "Emilia Perezi" edu ka midagi imestada. Lausa imetabane on aga see, kuivõrd on tänaseks muusikalide puhul lahti lahtud igasugusest tehnilisest standardist – ei ole enam ootust, et keegi peaks oskama tantsida või laulda, olema tantsija või laulja. Tavalised inimesed võtavad köögilaua taga joru ülesse ja kärab küll. Mõneti vabastav... aga mõistan ka, miks mitmed muusikalifännid käsitlevad seda lähenemist žanri allakäiguna. Selline logisev vabadus justkui devalveeriks nende panuse, kes enne neid on päriselt vaeva näinud, olgu siis kasvõi Jacques Demy' muusikalid.

Sisult on "Lahkuda ühel päeval" mitmeti sarnane hittsarjaga "The Bear", sest Cécile'ist on linnas saanud tippkokk, aga kodus tuleb hakata pidama vanemate peetavad rekkajuhtide teeääre-sööklat. Samuti vanad haavad vanemate ja kallimatega, kaua kärinud saladused ja kõik sinna juurde.

Avafilmi kohta üsna kobe, kinolevis leiaks ka oma koha.

6 / 10