Horizon. Ameerika saaga, 1. osa
Horizon: An American Saga – Chapter 1
Kevin Costner
USA
Väljaspool võistlust

Kui küsida, kas tänases filmimaailmas tegutseb veel mõni Hollywoodi klassikaline strong silent type, siis piisab vaid pilgust Kevin Costneri suunas, kes on selliste rollidega ennast väga edukalt kehtestanud. Costneri mehed on pealt kõvad ja seest pehmed, vähese jutu ja sirgete tegudega – sellised, kelle õlale tahaks oma pea toetada iga koduperenaine ja ilmselt ka mõni peremees. Teda on tõepoolest ikka hea ja kindel vaadata.

Ilmselt "Yellowstone'i" sarja suure edu pealt on ta nüüd oma vanas armsas keskkonnas tagasi, nimelt vesternimaailmas, seekord suurel linal ja lausa kaheosalise filmiga, millest esimene pool väljas. Ja selles viimases lauses seisneb kohe ka probleem, sest "Horizon 1" rullib end lahti just niimoodi mõõdukalt ja aeglaselt, nagu oleks tegu seriaaliga.

Costnerile on alati sobinud ka vanamoelisus, tema väärtushinnangud on pärit eelmisest, vanast maailmast. Kahjuks aga on üsna vanamoeline ka siinne film ja ma ei pea silmas seda, et tagasi on muuhulgas ka pahad indiaanlased, apatšid (mis on iseenesest päris värskendav vahelduseks), vaid seda, et lüürilises ja ülevas toonis uute horisontide asustamise film on natuke nagu "Väike maja preerias" täiskasvanutele.

Digitaalse taevalaotuse all ratsutatakse telesarja-vesterni muusika saatel. Nagu inglased ütlevad: "pardid said ritta" alles umbes kolmetunnise filmi poole peal, äkki peaks terviku hindamiseks ikkagi ka teise osa appi võtma, aga praegu ei tulnud siit vanadele troopidele piisavalt juurde midagi uut ja see vanagi oli lahendatud veidi vanamoeliselt, et mõjuda piisavalt mõttekana siin Cannes'is nüüd ja praegu.

5 / 10

Aine
The Substance
Coralie Fargeat
Prantsusmaa-UK
Põhivõistlus

WTF dude... See oli mu esimene reaktsioon kinosaalist välja tulles, ja sellele järgnes kohe hämmaris küsimus iseendale: MIDA ma just vaatasin?

Kehalisemat filmi on raske ette kujutada kui "Aine". Selle ulmeõuduka esimene pool tuleb puritaanidel kuidagi ära kannatada rohkelt alasti Demi Moore'i ja Margaret Qualley'd, ja kui neil ka midagi seljas on, on see napp, väljakutsuv ja teadlikult maksimaalselt keha seksualiseeriv. Natuke meenub "Väljakutsujate" ekspluatatiivne viis keha kujutada. Aegluup, suurendus, hämaratesse õõnsustesse suunatud kaamera. Milleks? Aga ilmselt selleks, et kontrast filmi teise poolega oleks võimalikult terav, kui nendesamade kehadega hakkab juhtuma midagi ekstreemselt vastupidist.

"Aine" on film Hollywoodi kesksest teemast, igavesest ja põletavast nooruseihalusest ja kehakultusest. Täisrespekt Demi Moore'ile, kes võttis siin vastu nii julge ja sisuliselt enda pihta käiva rolli, sest ta mängib vananevat näitlejannat, kes ei suuda oma vanusega leppida ja skoorib põrandaalust ainet nimega "The Substance", mille õige manustamise puhul saab ajapikendust üsna võikal moel.

Loomulikult tuleb rõhutada sõna "õigel", sest selge see, et asjad lähevad lappama ja tagajärjed on hirmsad, šokeerivad, rabavad, hüsteeriliselt naljakad ja jahmatama panevad. Kas päriselt ka on sellised filmid nüüd Cannes'i võistluses?

Väga võimas tripp, palun tooge kinno, aitäh. Coralie Fargeat' esimene film, võrratu "Kättemaks" oli ju ka PÖFFil. Eesti rahvas väärib seda.

8 / 10

Kuldne aupalmioks Ghibli stuudiole
Palme d'or d'honneur au Studio Ghibli
Erilinastus 

Kui nn kogu karjääri eest antavat aupalmioksa on seni traditsiooniliselt saanud lavastajad ja näitlejad, siis olid ka tänavu mõlemad grupid esindatud – George Lucas ja Meryl Streep –, aga lisaks anti esimest korda üks selline välja ka institutsioonile, jaapani Ghibli animastuudiole.

Selliseid ovatsioone olen mina siin harva kuulnud, mis tervitasid Ghibli praegust tegevdirektorit, Hayao Miyazaki poega Gorō Miyazakit. Gorō hoidis oma samurainärviga näolihaseid paigal, aga silmist oli lugeda mantrat iseendale: Must... not... cry.... Väga napilt see tal ka õnnestus.

Palmioksa vastuvõttes ütles ta muuhulgas naljaga, et kui nad tänavu aasta alguses said "Poisi ja haigru" eest Oscari, siis tuli välja, et sellel polegi karpi ja nad pidid hotellist näppama ühe käterätiku, mille sisse mähituna Oscar lõpuks turvaliselt Jaapanisse jõudis. Cannes'i palmioks antakse aga karbi sees ja seetõttu ootab ees märksa rahulikum kodutee.

Kõned on ka muidugi toredad, aga tõeline gurmee oli sellele järgnenud linastus, neli Hayao Miyazaki lühifilmi, mis tehtud spetsiaalselt Ghibli muuseumi jaoks ja millest kolm polnud tänaseni üldse kunagi väljaspool Jaapanit linastunud.

Ahjaa, oma videotervituse tegid ka Hayao Miyazaki ja Toshio Suzuki, kaks Ghibli asutajaliikmetest, mis oli sügavalt humoorikas ettevõtmine, kuna Miyazaki teeskles pahurat vanameest, kes üldse aru ei saa, mis toimub. Kui ta kuulis, et ta poeg Gorō on sõitnud Prantsusmaale auhinda vastu võtma, ühmas ta vaid: "Vaene mees". Eks ta hakkas ikka ise ka mingi hetk naerma, nii et päris lõpuni ei kandnud rolli välja.

Fimidest meeldisid mulle eriti "Majajaht" ja "Röövik Boro", sest neis oli kogu heliriba tehtud suuga häälitsedes peale ja see tekitas väga laheda vaba ja kohati ülinaljaka efekti. Püüdlikult tehti suuga järgi nii vihma kui kriuksuvat ratast ning "Majajahis" oli ekstra veel need häälitsused ka jaapani keelemärkidega ekraanil visualiseeritud.

Kõige populaarsem ja kõige korralikumalt tehtud ning siledam tükk oli aga muidugi "Mei ja kassbuss", kus asutsid üles Totorost tuttava kassbussi väike poeg ja tüdruk Mei. Nägi ka Totorot ennast ja kassbussirahva vanaisa, elamusuurust sõiduvahendit. Lisaks ka kassronge ja muid elukaid. Relvitukstegev lugu liikidevahelisest sõprusest, puhas Miyazaki energia.

Neljas film "Hr. Tainas ja munaprintsess" rääkis nõia juures elavate nimitegelaste armastusest, mis võitis isegi kurja nõia, kes sarnanes väga "Vaimudest viidud" nõiale, aga selle vahega, et tal olid ka võimsad kihvad. Arigato!

10 / 10

Surilinad
The Shrouds
David Cronenberg
Kanada-Prantsusmaa
Põhivõistlus 

Uus Cronenberg liidab ja lahutab juba varasemast tuttavaid motiive nagu kaksikud ("Dead Ringers"), küborglus ("eXistenz"), rahvusvahelised spiooniparanoiad ("Naked Lunch") või mutilatsiooni-erootika ("Crash"). Lisaks paar päris intrigeerivat teooriat surnukehade menetlemisviiside ja nende uurimise kohta, kui peategelane Karsh (Vincent Cassel) on leiutanud surilina, millesse mässides saab hauakivil olevale ekraanile kuvada 3D kujutise lagunevast laibast, kui ei raatsi lähedastega päevapealt hüvasti jätta.

Film on kuulu järgi inspireeritud Cronenbergi enda abikaasa surmast ja sesmõttes väga temalik viis niimoodi morbiidselt selle teemaga tegelda. Küll aga on filmi kirjeldus märksa huvitavam kui see kahetunnine film ise, sest "Surilinu" iseloomustab tohutu dialoogimass, mistõttu enamasti ei toimu ekraanil mitte midagi, ning jaburalt piinlik dialoog tekitab huvitavat võõristust ning ebamugavust.

Võib-olla oleks see lugu toiminud paremini raamatuna? Natuke meenub Coppola "Megalopolis", sest siin tundub probleem olevat sama – ulmelised ja grandioossed ideed võivad olla paberil ja kirjeldades küll intrigeerivad, aga need on valatud sellisesse kohmakasse filmivormi, et filmi laguneb kiiremini laiali kui mõni Karshi surnuaia klient. Ja me ju teame, mis filme Cronenberg varem teinud on, ehk et ta suudab vajadusel seda lõputut külma ja steriilset ballardlikku ebamugavust ka väga hästi suunata.

Kui eelmine film "Tuleviku kuriteod" navigeeris võõristust veel väga edukalt, siis "Surilinade" olemusele ma pihta ei saanud. Suur osa filmist oli lihtsalt veidi igav.

4 / 10