Plastmasspüstolid
Les pistolets en plastique
Jean-Christophe Meurisse
Prantsusmaa
Directors' Fortnight 

Silmiavavate meistriteoste kõrvalt leiab Directors' Fortnighti programmist ka kõige hullemaid prantsuse rahvakomöödiaid, mis on komöödia kohta erilised selle poolest, et nad pole naljakad. Sellestki poleks veel lugu, aga "Plastmasspüstolid" läheb lõpuosas täiesti põhjendamatult ja maitsetult vägivaldseks paaris stseenis, umbes sel moel, et meelega on need kunstlikult sinna sisse pandud, et šokielementi ekspluateerida. Võtab nõutuks.

Selliste fimilde linastumise põhjus on vist see, et "Režissööride kaksiknädala" nimelise programmi üle on päris suur võim Prantsuse Filmirežissööride Liidul, kes lobistab uusi prantsuse filme programmi. Muud põhjust pole võimalik siin ka surma ähvardusel välja mõelda. Kohutav.

0,5 / 10 

Krahv Monte Cristo
Le Comte de Monte-Cristo
Alexandre de La Patellière, Matthieu Delaporte
Prantsusmaa
Väljaspool võistlust 

"Krahv Monte-Cristot" on vist õigus pidada õhtumaa kõige suuremaks kättemaksuromaaniks. Või on mõni parem kandidaat sellele tiitlile? Siin on kõik olemas: kannatanu põgeneb vangist ja saab püstirikkaks, ja vandenõulased saavad üksteise järel oma aeglase palga. 200 aastaga on aga maailm meie ümber nii palju muutunud, et kättemaksust on saanud pigem odavamate žanride filmide ja raamatute kütus. Meie kultuuris pole enam viisakas kättemaksu ihuda ja pigem kõlavad kulumiseni korratuna sellised fraasid nagu "kättemaks ei tee kedagi õnnelikuks" või "kättemaks ei lõpe iial".

Mis aga on üks kättemaksufilm ilma kättemaksuta? Seda peaks küsima uue "Krahv Monte-Cristo" tegijatelt, sest odavat rahuldust omakohtuõigusest siin filmis senisel moel ei pakuta. Esialgu kulgetakse küll üsna biit biidis raamatuga ja näha, et neil on olnud vahendeid teha suurt filmi suurele ekraanile. Siis aga irdutakse tasahilju kirjasõnast ja tuuakse muidu üsna sirgjoonelisse lukku järjest juurde moraali halle varjundeid, mis ei tule ausalt öelda loole kasuks.

Mul on pisut raske ka alla neelata nn Zorro efekti, ehk et Zorrol piisab vaid väikese maskikese asetamisest silmile, et tundmatuseni muutuda (vt ka prillidega Clark Kent vs prillideta Superman). Monte-Cristo kasutab siin maskeerumiseks mingeid peeneid maske, aga probleem on selles, et kui ta on maski näkku pannud, on nägu ikka samasugune.

Ühesõnaga, seiklus- ja kättemaksuraamatust on tehtud seikluslik romantiline draama, mis on algmaterjalist selle fookusenihke tõttu ikkagi tunduvalt lahjem.

5,5 / 10 

Suur ringreis
Grand Tour
Miguel Gomes
Portugal
Põhivõistlus 

Portugali suur avangardist Migel Gomes üllatab taas, aga seekord on ta minust kogu aeg sammu ees ja ma ei süngi filmiga ära. Pealkiri on viide Eurooa kultuuritraditsioonist tuttavale suurele ringreisile, ehk noorte hakkajate meeste kombele reisida mingite aastate jooksul läbi Eurooopa kultuurikeskused ja õppida elu kohta. Omamoodi rännuaastad.

Siin aga on ringreisijaks kihlatu eest põgenev mees, kes pageb Rangoonist päev enne pulmi, ja naine tema kannul; sündmuspaigaks erinevad Kagu-Aasia tõmbekeskused. Tundub, et "Suur ringreis" ongi Gomesi armastuskiri Kagu-Aasiale kogu oma veidruses.

Rohkem narratiivne põgenemislugu tundub stiili järgi toimuvat mingis minevikus, näiteks 20. sajandi esimesel poolel, sellele sekundeerivad aga pigem kaasaegsed dokumentaallõigud erinevate linnade ja asulate kihavast tänavaelust: Bangkok, Singapur, Shanghai.

See on nüüd tänavune sedasorti film, mida on raske hinnata ja ilmselt punktid tõusevad teistkordsel vaatamisel, kui peab loo tükkidest kokkupanemisega vähem tegelema. Vaatame, kas avaneb selleks veel võimalus. Selles mõttes tõeline "tõsiste kriitikute" film.

7,5 / 10

Tuksuvad südamed
L'amour ouf
Gilles Lellouche
Prantsusmaa
Põhivõistlus 

Pealkiri annab vast viite kätte, et tegu on armastusdraamaga, aga lisaks sellele veel ka krimilooga. Pätt poiss ja korralik tüdruk ei lase mõttes teineteisest lahti ka siis, kui tormised elumere lained neid laiali pillutavad! Ei peata surmad ega vanglamüürid seda kallimale tuksuvat südant! Olgu-olgu.

Gilles Lellouche on muidu tunnustatud näitleja, kes tõestab siinse režiiga, et materjal käib tal sirgelt üle jõu. Ta pole justkui julgenud olla lõpuni naeruväärne, vaid ainult pooleldi ja tulemuseks on piinlik koperdamine iga takti ja rütmiga. Sisse loobitud "kunstilised" elemendid nagu paar moderntantsustseeni jms ei anna tervikule midagi juurde. Pätid pole usutavad, aga mis siin üldse usutav on? Või ei peagi olema, sest see on fantaasia? Äkki ka seda, aga totaalne klišee on see igal juhul, sest kõike siin filmis oleme me juba sada korda näinud ja selles on meil võimalik veenduda peaaegu kolm tundi.

Netflixi logo järgi otsustades on Netflix selle maotuse juba oma riiulile organiseerinud, aga see on isegi nende madalate standardite juures üsna mage lugu. Ja lausa põhivõistluses! Miks? Ja kuidas see võimalik on? Mingi osa Netflixi ja Cannes'i filmifestivali rahupiibu-kokkuleppest?

1,5 / 10

Ela, sure, sünni uuesti
Vivre, mourir, renaître
Gaël Morel
Prantsusmaa
Cannes Premiere 

See on nüüd prantslastele nii omane kolmese sõpruskonna film, kus armastus nende kolme vahel elavhõbedana ringi liigub – mõõdupuuks ilmselt alati François Truffaut' "Jules ja Jim" (mille tema aga vist omakorda hoopis inglastelt varastas, vaata ka Michael Powelli ja Emeric Pressburgeri "Kolonel Blimpi elu ja surm" umbes 15 aastat varem). Siin on kolmnurk küll esiteks selle erinevusega, et sees on geielement, ja teiseks teeb siin oma korrektuure HIV.

Mulle meenutavad siinsed sinised toonid ja HIV-teema Christophe Honoré'd, kes seda viirust, mis tema kasvuaastatel geimehena just parasjagu laastamistööd tegi, ka korduvalt on kujutanud ("Kõik Leo vastu", "Sorry Angel"), ja igati sobivalt on Honoré ka saalis külalisena kohal ning tema deidiks on ta enda võistlusprogrammi filmi "Marcello mio" üks peaosaline Catherine Deneuve.

Kui genealoogia selge, vaataks filmile otsa. Selliste teoste puhul on tihti küsimus, kui palju melodraamal lastakse peale tungida, ja geifilmide puhul on see tahk tihti keskmisest rõhutatum. Siin on seda omajagu, aga surmav viirus lükkab balansi paika tagasi ja annab sündmustele tublisti kaalukust juurde. Tegelaste otsuste üle ei moraliseerita liialt, mis on üsna värskendav ja otsitakse lahendust mõistmisest ja andestamisest. Korralik arthouse-armastusdraama.

7 / 10

Kõik, mida me valgusena kujutame
All We Imagine As Light
Payal Kapadia
India
Põhivõistlus 

Seda tuleb ikka ette, et kui dokumentalistid vahetavad hobuseid ja proovivad mängufilmi teha üldjoontes üsna sarnase filmikeele ja vahenditega, siis nad päris samaväärset efekti enam siiski ei saavutada, kuna mängufilm on tihti töö näitlejatega ja stseenid jäävad lihtsalt kunstlikuks.

Ehk oli mõnel õnne näha mõni aasta tagasi DocPoindil india dokumentalisti Payal Kapadia suurepärast filmi "Teadmatuse öö". "Kõik, mis me valgusena ette kujutame" on Kapadia mängufilmidebüüt, mis kasutab üsna samu vahendeid – lähedal asuv, dokumentaalne ja vaatlev kaamera ja realistlik pilt –, aga üldefekt dokinäiteni ikka ei küüni.

Siin püüavad kolm erinevas vanuses india naist navigeerida keerulises armastuse, abielu ja seksiga seotud kombestikudžunglis nii, et ise ka inimeseks jääda. Nende katsumusi meile siis näidataksegi. Film kulgeb omasoodu edasi ja otseselt igavaks ei lähe, aga pole ka toonis ega emotsioonis erilisi kõikumisi.

Raske midagi lisada, korralik film ja hindudele suur saavutus, sest neil pole põhivõistluses olnud filmi 30 aastat (viimati "Shawam", 1994), aga oleks mõnevõrra üllatav, kui see midagi võidaks.

6,5 / 10