Daamid ja härrad, pange telefonid ära, seanss on algamas. Tänavune maailma olulisim filmifestival on nüüd käes, suuri nimesid kamaluga, aga kõige enam ootaks mõne tundmatu välgulööki. 

Napoleon
Napoléon vu par Abel Gance
Abel Gance
Prantsusmaa
Cannes Classics 

Abel Gance'i 1927. aasta "Napoleoni" lugu on olnud sama pikk ja vaevaline kui keisri retk Moskvasse ja tagasi. Võimatu kogu saagat siin lühidalt kokku võtta, aga Gance plaanis Napoleonist teha kuus (!) filmi, aga valmis sai ühe. Filmi viimane stseen on filmitud Polyvision-formaadis ehk kolme kõrvutise kaameraga, kuvasuhtes 1:4 (!), aga sellisena on seda äärmiselt keeruline linastada (kolm projektorit), nii et tavaliselt näidatakse keskmisse paneeli kõrvuti asetatud kolme pildiriba.

Pärast paari erinevat restaureerimist pandi nüüd 15 aasta jooksul tagasi kokku 7,5 tunnine nn grande-versioon sellest filmist. Ilma negatiivi abita, sest film saadeti omal ajal Ameerikasse, lõigati seal kinolevi jaoks jõhkralt lühemaks ja kadunud see algne variant oligi. 1927. aastast peale pole keegi seda tänavu Cannes'is linastunud varianti näinud.

Õigemini poolt sellest, sest linastus esimene osa (3:40). "Napoleon" on tehniliselt uskumatult keeruline. Lisaks mainitud Polyvisionile, mis oli sisuliselt kõigi laiekraanformaatide väga palju varasem eelkäija, teeb kaamera siin igasuguseid imevigureid – POV-võtted, ülelennud jms. Kogu aeg on pilt liikumises, kaadrisse on püütud mahutada meeletud massistseenid, lahingvõtted, tagaajamised. Montaaži ja kokku sulatamisega tehakse samuti täiesti hulle asju.

Sisuliselt on see siin linastunud materjal üsna ebaühtlane – geniaalsele avaosale Napoleonist poisina järgneb dramaturgiliselt nõrk ja staatiline Korsikale naasmise osa. Kui aga on jõudnud kätte Napoleonil aeg Touloni vallutamist juhtida, siis on gaas taas põhjas ja film oma sõiduvees. Esimene osa lõppebki sealse kampaania lõpuga.

Gance'i "Napoleon" on tõeline rahvuslik kangelaseepos rohke märuliga, ja sellisena tuleb seda ka võtta. "Napoleon" mulle emotsionaalselt samapalju korda ei lähe kui mõned kaasaegsed, kasvõi Dreyeri "Vampyr" ja "Jeanne d'Arci kannatused", millega seob siinset filmi näitleja Maurice Schutz di Paoli rollis (Jeanne d'Arci üks kurjadest inkvisiitoritest). Päeva fakt on aga hoopis see, et Jean Marat'd mängib Antonin Artaud!

Mulle väga üldiselt meeldib 1920. aastate tummfilmide viis ausalt ja naiivsete, aga mõjuvate kujundite ning suurte plaanidega lugu edasi anda. Kui filmikunsti ülesanne on "näidata, mitte öelda", siis kus oleks seda parem teha kui tummfilmis? Väga väärikas algus festivalile. Filmikunsti sünnimaa on siiski Prantsusmaa, mitte Ameerika.

8 / 10

Teine vaatus
Le deuxième acte
Quentin Dupieux
Prantsusmaa
Avafilm 

Quentin Dupieux'd eelmisel aastal intervjueerides juhtus väga kõnekas hetk. Kui ma pakkusin, et noh, kas võime pihta hakata, vastas Dupieux: jah, muidugi, millisest filmist räägime?

Igal suvalisel ajahetkel on tal kaks-kolm võimalikku filmi, millest tal võib olla põhjust pressiga rääkida. Hetkel on vist veel kinos tema "Daaaaaaali!", mai lõpus tulemas "Yannick", eelmisest aastast veel võlgu muidu ka siia kinno lubatud "Suitsetamine ajab köhima", ja nüüd juba uus film, mis võtab osalt läbi samasid teemasid, aga kui mitte iga Dupieux' film pole õnnestumine, siis see siin on küll.

Õigemini läheb ta siin tagasi oma karjääri algusse, sest sarnaselt oma poolpikale debüüdile "Nonfilm" (2002) mängitakse siin läbivalt tegelikkuse ja filmireaalsuse segamisega ning näitlejad on tegelaskujud seni, kuni me neid uskuma jääme, et siis taas meid iseendaks kehastudes filmiillusioonist välja raputada.

"Teises vaatuses" pilab Dupieux päris nutikalt filmimaailma, tühistamiskultuuri, iseenda filmitegemise meetodit ja vaataja ootusi. Viited Prantsuse uuele lainele on samuti olemas, aga raske öelda, kas need on aupaklikud või veidi pilklikud, ilmselt mõlemat – paisutatud muusikat laotatakse hingelistele hetkedele taustaks nagu tapeeti (vt Godardi "Vivre sa vie") ja sealsamas on näitlejatel seljas ka Godardi põhivärvides riided.

Neli prantsuse tipptegijat on peaosades lustimas (Léa Seydoux, Vincent Lindon, Raphaël Quenard ja Louis Garrel) ja kuidagi jõuab Dupieux kogu selle absurdi foonil ikkagi veel päris kaalukate järeldusteni. Seydoux ja Garrel vaidlevad, kas reaalsus on reaalsus ja fiktsioon on fiktsioon või vastupidi. "Teine vaatus" suudab näidata, et mõlemal on õigus, filmi lõpetava sentimentaalse eemale sõitva tracking shot'i puhul on näha ka rööpad, kuni lõpuks ongi näha ainult rööpad.

7 / 10