Cannes'i päevik #8: Paolo Sorrentino "Parthenope" variseb oma tühjuse raskuse all kokku
Festivali kaheksanda päeva kavas olid mitme olulise režissööri uued filmid, alates Ali Abbasist ja Sean Bakerist lõpetades Paolo Sorrentinoga.
Mantlipärija
The Apprentice
Ali Abbasi
Kanada-Taani-Iirimaa-USA
Põhivõistlus
"Mantlipärija" on nagu "Limonovi" kuri kaksikvend – ameeriklaste antisuperkangelase origin story, kuidas Donald Trumpist sai Donald Trump. Olgu öeldud, et kuna Trump ei ole päriselus väga huvitav, siis pole ta seda ka filmis. Märksa põnevam tegelane on reptiilne jurist Roy Cohn, kes ta järjele aitab ja nende dünaamiline duo vahepeal isegi toimib, aga kui Cohn kustub, siis kaob ka pinge ja tema saapad jäävad Ivanale ja teistele ikka veidi suureks.
Sebastian Stan teeb nimitegelase rollis, mis suudab, aga minu küsimus on siiski suunatud muidu päris naksaka lavastaja Ali Abbasi suunas. MIKS sa sellise filmi tegid? Eriti veel valimisaastal? Paratamatult annab selline filmike Trumpile lihtsalt lisatähelepanu. Ega ta ka loll ei ole, ta ju teab seda: tänase seisuga on Trump filmi vastu juba laimamissüüdistuse esitanud ja loodab ilmselt, et tuleb palju leheruumi pakkuv skandaal.
Trumpi väga äkilist muutumist südametuks värdjaks ei põhjendata filmis tegelikult kuidagi konkreetselt, see lihtsalt juhtub üks hetk. Võiks vähemalt mingi hüpoteesi püstitada, aga nii julge mees see Abbasi vist ikka pole, et ta siia mõne oma mõtte lisaks. Siit tuleb ennekõike välja see, et Cohn oli Trumpi fenomeni loomisel võtmetähtsusega ja filmist kasu nõndapalju, et ma seda Cohni nüüd guugeldama hakkan.
3 / 10
Anora
Sean Baker
USA
Põhivõistlus
Päeva parim film on Sean Bakeri lugu ühet sekstöötajast, kes hakkab vene oligarhi pojaga liini ajama, aga satub loomulikult ta perekonnaga konflikti põhjustel, mida siinkohal ei avaks. Bakerlikult värviline ja pulseeriva muusikaga maalitud lugu näitab erootikaäri põrandaaluseid klubisid ja uusrikaste arutult luksuslikku elu.
Ootamatult on film üldiselt komöödia. Lausa slapstick, kui tahtmatult tekkinud koomilised-kaootilised olukorrad kohati tõesti ilma naeruta ära ei lase. Aga selle kõige juures on "Anora" mõneti pealiskaudne ja tühine ning võib-olla isegi muidu arutult kõva tasemega Bakeri kõige nõrgem film neist, mida õnnestunud näha.
Eraldi küsimus – mul on täna vist mingi tühistamise päev –, et kas ma saan ja tahan slapstick'i võtmes kaasa elada mingi vene oligarhi võsukesele, kes on Ameerikasse maapakku jooksnud. Ja sealt läheb ka piir siin filmis – eksiili põhjustest pole mitte poolt sõnagi, kuigi võiks ju arvata, et Ukraina sõda see põhjus siiski on. Nii et poliitilise relevantsuse asemel valib Baker puhta komöödia ja see tundub selles kontekstis – venelaste loo rääkimise puhul – lihtsalt küündimatu.
Aga taas: on naiste ja heade naisrollide aasta, ja sellega seotult on kindlasti ka alastuse aasta. Mikey Madison nimirollis pakub jällegi heldelt mõlemat.
6 / 10
Maria
Jessica Palud
Prantsusmaa
Cannes Premiere
Vanessa Schneider on kirjutanud oma nõbust, näitlejanna Maria Schneiderist raamatu "Sa olid Maria Schneider", ja nüüd on prantsuse moodne naislavastaja Jessica Palud selle ära ekraniseerinud.
Schneider on viimastel aastatel – ilmselt tegelikult raamatu ilmumisest saadik 2018. aastal –olnud uuesti meedia tähelepanu fookuses just ennekõike oma rolliga Bernardo Bertolucci 1972. aasta filmis "Viimane tango Pariisis" ja eraldi just seoses ühe toona väga plahvatusliku seksistseeniga, mille puhul Schneider on väitnud, et sisuliselt ta vägistati Bertolucci ja ekraanipartneri Marlon Brando poolt, kuna temaga tehti vägivaldselt ja eelnevalt kokku leppimata seal stseenis midagi sellist, millele ta polnud nõusolekut andnud.
Film räägibki Schneideri poole sellest loost ja kui see tõesti kõik nii aset leidis, ei ole sellele loomulikult mingit vabandust. "Viimast tangot Pariisis" ma juba ei kujuta ette ühegi retroprogrammi raames, sest filmil on ikka selge märk küljes.
Kahjuks on "Maria" aga filmina üsna kohmakas ja kandiline ning läheb lõpupoole ka korralikult venima. Samas, ei kahetse vaatamist, sest huvitava, aga veidi hirmsa sissevaate filmiajaloo telgitagustesse see pakub küll.
5 / 10
Parthenope
Paolo Sorrentino
Itaalia-Prantsusmaa
Põhivõistlus
Ma ei tea, kui palju kaalub ilu. Kas ta ihuüksi olles üldse midagi kaalub? Mitu insta-grammi? Vaevalt, et sellel üldse mingit kaalu on.
Aga ma sain aimdust, mis kaal on õõnsusel. See on talumatult raske, kohati väljakannatamatult rõhuv. Ja kui ilu ja õõnsus nüüd kokku panna, siis saame tulemuseks midagi sellist, mis haihtub lihtsalt laiali – tühistab iseennast ära. Sõrmede vahele ei jäägi midagi, kui, siis natuke kaja. Ja kahetsus nägemata jäänud unenägudest.
Paolo Sorrentinot pole liigses sisukuses kunagi olnud põhjust süüdistada, aga vahel vormub vormi tagant välja vägagi sügavale, kuskile arhetüübi sisse küünitav tähenduslikkus, kui ta kerib aega edasi-tagasi "Suures ilus" ja "Jumala käes" või muudab "Loros" tühja glamuuri märgiks iseendast. Ta uus film "Parthenope" on aga ennekõik just oma tühjuse raskuse all kokku varisev kahetunnine moeajakirja fotosessioon, mida vürtsitavad salmikutarkustega võrreldavad tähendussõnad.
Ilu on kaamerasilmas kõvasti, aga mõttelõnga lihtsalt loobitakse laiali, et vaadata, kas midagi hakkab arenema. Võrdlemisi vaimukad on nn akadeemia-episoodid ülikoolis kui nimitegelane Parthenope asub ajama taga teaduskarjääri, aga kõik muu selle ümber on lihtsalt arusaamatu tühjus.
4 / 10
Toimetaja: Kaspar Viilup