Nonii, nüüd läks lahti. Kõik viienda päeva filmid andsid sellise elamuse, et võin need vist kohe aasta lõpu parimate tabelisse ette kirja panna. Seda, mida žürii arvab, on näha umbes nädala pärast, aga isiklikult küll tunnen suurt tänutunnet maailma ja kinokunsti avardumise eest. Lõpuks ka päris kõrged hinded läbivalt.

Universaalne keel
Universal Language
Matthew Rankin
Kanada
Directors' Fortnight 

Mulle läheb väga korda Quebeci kino, ja ma armastan iraani kino. Ja nüüd tuleb härra ja paneb need kaks asja kokku. Quebeci filmitegija on Winnipegi kivist, betoonist ja kiirteedel tossutavatest autodest pannud kokku täiesti autentse iraani filmi, üleni farsikeelse ja iraani näitlejatega mõistuloo, mis tõukub nii Jafar Panahi "Valgest õhupallist" kui Abbas Kiarostami filmist "Kus on mu sõbra maja?". Sarnaselt neile on ka siin loo keskmes lapsed, kelle elu saadab mingi võimatuna näiv olmeodüsseia täiskasvanute maailmas, kes neid ära kuulata ei viitsi ja päris inimeseks ei pea.

Lisaks lastele on siin teise liini peaosas tegelane nimega Matthew Rankin, keda mängib Matthew Rankin. Läbi tegelase võib aimata lavastaja enda isikliku elu imbumist tegevusse, kui käiakse hiljuti lahkunud isa haual või lõpetatakse töösuhe linnaametiga. Tegelased ja liinid ristuvad, põimuvad, sulavad ühte. Kõike seda edastatakse esiteks väga sooja ja ägeda huumoriga kirjutatud stsenaariumiga, milles on äratuntav iraani filmide mõju ja ka indie-filmide vaib, aga ka võrratu operaatoritööga, mis suudab seda kivist Winnipegi kadreerida mingi väga huvitava ja tingliku maastikuna, kus tegelased ringi liiguvad.

Pärast filmi toimunud vestluses tegijatega tuli ka väga naljakat infot peale. Rankini sõnul on Winnipeg ennekõik tuntud kahe žanri poolest: kuna seal on palju varemeid ja mahajäetud ehitisi, siis esimene on nn ruin porn (mitte selle teise sõna otseses tähenduses, vaid fetišina) ja kuna see on muutunud jõulufilmide filmimise tihedaks võttepaigaks, siis Hallmarki jõulufilm. Ja tema sõnul prooviski ta "Universaalset keelt" üles võtta nii, et ruin porn meets Hallmarki jõulufilm. Ainulaadne ja hingeminev teos.

9 / 10 

Tõusuvete vangis
Caught by the Tides
Jia Zhang-Ke
Hiina
Põhivõistlusprogramm 

Väga ootamatu käik Jia Zhang-Ke'lt. Esimese tunni vältel valdab peamiselt segadus, siis saabub aimdus rütmist ja siis jõuab kogu asi kohale. Aga ma kahtlustan, et valdavas enamuses loobutakse kiiremini. See Hiina nn Kuuenda põlvkonna üks tuntumaid filmitegijaid on sellist hiina sotsrealismi alati viljelenud, aga enamasti märksa narratiivsemas võtmes.

"Tõusuvete vangis" on nagu mingi palavikuline unenäoreis läbi hiina lähiajaloo, jutustatuna läbi sündmuste 21. sajandil – üks episood 2000, siis 2006, lõpuks 2022. See, mida meile öelda tahetakse, on tugevalt isiklikus tõlgenduses kinni. Mina näen siin sotsiaalkriitilist filmitegijat, kelle kaamerasilma keerab tsensuur järjest väiksemaks, nii et sealt mahub läbi üha vähem.

See on tänase Hiina kontrolli all tehtud film nende vahenditega, mis võimalikud. Siin on minu jaoks sõnum Hiina üdini ökovaenulikust tarbimis- ja tootmismajandusest, mis looduse täielikult ära kurnab, samuti ülelinnastumisest tekkinud üldine pettumus lootustes ja elu mehhaniseerumine.

Armastust võiks rohkem olla ja kommunikatsiooni samuti – selle märgiks on kasvõi see, et esimese tunnui vältel dialoogi praktiliselt pole. On ainult jada jaburaid juhutöid, mida võtab ette Zhang-Ke püsinäitleja Zhao Tao, ja kaootiline ning, jah, just palavikuline keskkond tema ümber.

Siin filmis on toimumas kohati nii palju, et korgid kipuvad läbi minema, aga nende vaev, kes tooli külge klammerdudes esimese, mulle tundub, et tahtlikult tekitatud laviini üle elavad, võivad teiselt poolt ühe väga omapärase kogemuse võrra rikkamana välja tulla. Kui tänase päeva sõnaks võikski olla ainulaadsus, siis ka selle uue Zhang-Ke filmi puhul sobib see sõna ideaalselt – ma vist pole midagi sellist varem näinud.

Kahju ainult, et võimalused seda kinos kogeda on nii õrnakesed. Paneb mõtlema, et filmi Eesti kinno jõudmiseks tuleb sellel enne läbida lausa kolm "normitõmbamise" filtrit – kõigepealt peab see sobima rahvusvahelise müügiagendi nägemusega sellest, mislaadne film võiks rahvusvaheliselt inimestele peale minna, seejärel otsustab sama asja Eesti levitaja ja kolmandaks kinode programmiosakond. Selle aja peale pole valikus enam midagi sellist, mis oleks märkimisväärselt filmikunsti piire painutav.

Seetõttu on kinos seda filmi näha ikka väga väike võimalus, kui see just mõnda peapreemiat ei võida, see tõstaks šanssi. Ja ega PÖFF ka enam väga kummalisi asju oma programmi ei võta, pigem mängitakse mugavustsoonis. Nii et jääme lootma parimat, et mingi auhind tuleb ja me selle kinno saame. Mul on tunne, et kuskil mujal on seda võimatu vaadata.

8,5 / 10 

Emilia Perez
Jacques Audiard
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm 

Hakkan seda Jacques Audiard'i filmi vaatama täiesti puhta lehena. Nii... hispaaniakeelne film, toimub Mehhikos, mingi kartelliteema, Zoë Saldaña peaosas. Tundub selline korralik hard boiled intensiivne krimi... äkki taas midagi "Prohveti" sarnast? Või südamlikum lugu nagu Audiard'ile Kuldse palmioksa toonud "Dheepan"?

Ja siis avab Saldaña suu ja... hakkab laulma. Muusikal? Päriselt? Ja see pole veel midagi. Ma ei tahaks rohkem ette rääkida, aga see, mis järgneb, on kartellikrimi, muusikali, melodraama, telenovela ja narcocorrido segu. Täiesti pöörane asi, kus sõna otseses mõttes pole võimalik ette ennustada, mis järgmiseks juhtuma hakkab, aga juhtub, nii et vähe pole.

Täiesti vaimustav karussellisõit, kus tuleb alguses endas leida see jõud mitte konventsioonide külge klammerduda ja osata minna lasta, aga juhul, kui on tahtmist sellesse maailma veidi usku investeerida, siis saab vaev kuhjaga tasutud. See siin on kõike seda, mida minu jaoks Leos Caraxi "Annette" ei suutnud. Ja taas: pole näinud varem midagi sellist. Väga ootamatu välk hoopis sellisest kohast.

9 / 10

See pole mina 
C'est pas moi
Leos Carax
Prantsusmaa
Cannes Premiere 

Kui Magritte ütles piibu kohta, et see pole piip – ceci n'est pas une pipe –, siis võib ka arvata, et Caraxi "See pole mina" tähendab paljuski just vastupidist. "See pole mina" on 40-minutine pilditeadvusvool Caraxi filmiminevikku, päevasündmustesse ja hingevaludesse. Lähim võrdlus on ehk Godardi viimased filmid nagu "Nägemist, keel" või "Pildiraamat", mida meenutavad osalt nii fondid kui värvid.

Godard on isegi vana mehena neis filmides märksa radikaalsem ja ambivalentsem, aga Carax paneb sellele vastu kõvasti huumorit ja ohtlikke päevateemasid, mida enamus respektaableid arthouse'i või muid mehi ei julgeks teibagagi torkida. Nii teevad siin etteaste nii Polanski ("Ma ei tea, kes on mees pildil, aga tean, et meil on mõndagi ühist. Me mõlemad teeme filme") kui Hitler, lisaks Putin, muud diktaatorid, mõned filmitegijad; karvased ja sulelised. Ja muidugi Denis Lavant. Ja David Bowie. Ja nii edasi.

Väga hea boheemliku pungivaimuga minek. Esilinastusel ei tahtnud püsti tõusnud rahvas kuidagi plaksutamist ära lõpetada. Carax vaatas tänuliku pilguga ringi (või nii võis vaid tunduda, sest tal olid päikeseprillid peas), pani suitsu ette ja põlema. Otse kinosaalis. Ei, see mees küll kunagi barrikaadidelt alla ei tule.

See Cannes Premiere hakkab mul vaikselt reitingutes tõusma. Värske kõrvalprogramm, pühendatud Prantsusmaaga seotud käputäiele filmidele, mida kuskile pole suudetud ära mahutada. Vist. Igatahes kui seal selliseid asju näidatakse nagu Rithi Panhi ja Leos Caraxi viimased filmid, siis hoian aka edaspidi silmad lahti.

8 / 10