Kummitused
Les fantômes
Jonathan Millet, Olivier Boonjing
Saksamaa-Prantsusmaa-Belgia
Critics' Week - Avafilm 

Küll Euroopa lavastajad ja rahastajad, aga lugu pigem Süüria-teemaline. Peategelane Hamid (Adam Bessa) on üks filmi alguses napilt surmast pääsenud araablane, keda näeme paar aastat hiljem juba Strasbourgis mingit asja ajamas, käes tundmatu mehe foto ja varuks rohkelt küsimusi mehe kohta pildil. Ta kavatsused tunduvad olema erinevad ta jutust ja jääb selgusetuks, kes on kütt ja kes kütitav. Fookuspunkti liiguvad aga vaikselt Süüria ja süürlased.

Rohkem ei tahakski midagi öelda, loodan, et see pingekruvimine toimis, sest siis oleks see filmile igati truu, kuna filmis küll toimib. Krüptiliseks viiteks ütlen ehk vaid: Simon Wiesenthali Keskus.

Peaosaline, prantsuse-tuneesia päritolu Adam Bessa on endale tublisti nime teinud rea korralike arthouse-filmidega, kommerts-tasakaaluks ka kaks "Extractioni" filmi salves. Talle sobib nii hästi süngus, tõsidus ja stress, et kui ma teda siin ühes stseenis naeratamas nägin, siis peaaegu ehmatasin, sest see on temaga nähtud filmide peale kokku küll esimene kord.

Igati tubli tükk, veidi tulistab endale liigse didaktikaga jalga, aga võiks vabalt soovitada.

6,5 / 10

Mägede Simon
Simón de la montaña
Federico Luis Tachella
Argentiina-Tšiili-Uruguai
Critics' Week 

Kaks Kriitikute nädala filmi (sama programm, kus lühikate hulgas linastub ka "Sannapäiv") ja mõlemad päris muljetavaldavad, eriti see siin.

Parima Lõuna-Ameerika traditsiooni kohaselt ei saa peaaegu kogu kestuse vältel sellele filmile näppu peale pandud, sest õnneks ei selgitata mitte midagi. Selgete alaarengu sümptomitega Simon satub omasuguste seltskonda ja nendega koos turvakodusse. Kui ta kontvõõra staatus avastatakse, on ta juba paraja segaduse korraldanud ja selle pisisootsiumi hapra tasakaalu pea peale pööranud.

Tagasi koju vanemate juurde jõudes on selge, et ka seal rindel on MIDAGI väga valesti, aga esialgu varjatakse tõde päris edukalt. Pärast hakkab justkui üht-teist selgemaks saama, aga ma väidaks, et mitte päris lõpuni.

Fantastiliselt on suudetud terve rida vaimse häirega tegelasi mängima panna, film on ohu ootusärevusest elektriline, sisu etteaimamatu. Visuaalselt haarav ja keskmisest ebamäärasem, mis on alati hea.

7,5 / 10

Metsik teemant
Diamant brut
Agathe Riedinger
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Liane on brut ja ta avab, et ka tema elu on brut, kuna ta tahaks välja ja ära, saada rikkaks ja kuulsaks. Selle unistuse täitumisel on ta relvaks tema keha – viimseni tuunitud ihamasin, mis pööritab sotsmeedias jälgijaid ja laike. Klaaslagi ei taha aga kuidagi puruneda ja keha- ning laigisõltuvus muudkui suureneb.

Liane osas Malou Khebizi on tõesti äge – naljakalt butch, lühikese ülakeha ja laiade õlgadega überbeib, kes kõnnib meetristel kontsadel kibekiiresti nagu mingi eelajalooline olend. Teda vaadata on lust, aga film ise on juba täiesti käidud radu mööda Lianest märksa vaevalisemalt koperdav tüütus.

"Metsik teemant" kommenteerib küll tõesti meediasõltuvust ja seda, kuidas Kim Kardashian sotsmeedia vahendusel Maslow' nokauti lõi, aga inimesena on keeruline kaasa tunda kellelegi, kes ei suuda oma materialistlikust jamast mööda vaadata ja normaalseks inimeseks hakata. Aja märk muidugi, igast suunamudijad, aga näiteks Magnus von Horni "Higi" suudab sama ideed kuidagi märksa meeldejäävamalt edasi anda.

4 / 10

Mina ka
Moi aussi
Judith Godrèche
Prantsusmaa
Un Certain regard – avamine, erilinastus

Ehk siis #metoo. Näitlejanna ja prantsuse #metoo liikumise aktivist Judith Godrèche seadis sisse meiliaadressi, kuhu saadeti 6000 lugu seksuaalsest ärakasutamisest. Neist 1000 kogus ta Pariisi tänavatele, et avaliku ürituse kaudu probleemile tähelepanu juhtida. Jäänuks see kunstiprojektiks, oleks kõik korras, sest mõte on üllas ja idee hea ja tulemuski oli ilmselt visuaalselt meeldejääv. Kahjuks on ta aga sellest otsustanud teha lühifilmi, mis on nii tehniliselt kui esteetiliselt umbes tudengifilmi tasemel.

Ohvrite vahel tantsib ringi mingi valges kleidis naine, kes vist kehastab elurõõmu, lootust või midagi samasugust ning kõik püüavad loomulikult näidelda ning teha nii, et valge naise lähedus muudab neid rõõmsamaks kui enne. Taustaks megapiinlik anonüümne reklaampanga muusika. Ma pooleldi ootan, et kuskilt astub esile Kendall Jenner ja avab Pepsi purgi.

Lõpustseen on võimas – sõnatu ohvrite paraad kaamera eest läbi, ja lõpus hulk ehmatavat statistikat Prantsusmaa ja seksuaalse kuritarvitamise kohta. Selline üllas ettevõtmine vääriks paremat filmi, sellisel kujul võib tekkida oht seda hoopis naeruvääristada.

2,5 / 10

Murduv valgus
Ljósbrot
Rúnar Rúnarsson
Island-Prantsusmaa-Horvaatia-Holland
Un Certain regard – Avafilm 

Rúnar Rúnarsson jõudis lühivormidega lausa Oscari nominatsioonini välja ("Viimane farm", 2006), aga pikad pole eriti meeldejäävad olnud. Mingis mõttes ähvardab sama saatus ka seda siin, sest "Murduv valgus" on üks delikaatne ja kodune film leinast mõne mõjuva kujundiga (murduv valgus lõpus kasvõi), aga ma ei kujuta ette, kas siit miski ka viis aastat hiljem oluline tundub.

Lahe setting, mitte mingid lakutud noored, vaid pigem noored hardcore-rokkarid, päris huvitav käsikiri, selline hea kinomaterjal, soe narratiivne draama sügaval teemal, mis mõjuv morbiidsest sisust hoolimata elujaatavalt.

7 / 10

Nõelaga tüdruk
Pigen med nålen
Magnus von Horn
Taani-Poola- Rootsi
Põhivõistlusprogramm 

Ega pole vist ei Magnus von Horn ega Trine Dyrholm enne õudusfilmi teinud, aga see siin jõuab küll päris lähedale. Mustvalge Esimese maailmasõja järgse viletsus-õuduse trump on kõik see, mis toimub heliga – helikujundus (Oskar Skriver) ja muusika (Frederikke Hoffmeier) sulavad kohati üheks kui krigisevasse ja eksperimentaalselt müralikku dark ambient'i segunevad laste karjed ja muu kaunis taustaheli, et saaks kokku üks tõeliselt painav helimaastik. Seni parim saavutus selles vallas.

Lugu on groteskne, vaatajat üritatakse korduvalt (ja tihti edukalt) ehmatada body horror'i ja gooti õõvakriipega. Kokkuvõttes jääb seest veidi tühjaks ja vorm võidab sisu, aga meeldejääv teos kindlasti.

6,5 / 10