Filmide tase on selline, et tahaks edasi püüda neid paigutada kümne palli skaalale, mis lubab täpsem olla, sest minu valikud on mingis mõttes siin seni olnud enamuses üsna sarnased, korralikud filmid, ilma suurte tõusude või mõõnadeta (noh, ühe erandiga).

Tagantjärgi muudan kahe esimese päeva punktid ka ära.

Furiosa: Mad Maxi saaga
Furiosa: A Mad Max Saga
George Miller
Austraalia-USA
Väljaspool võistlust 

Raske on püüda korrata täiust. "Mad Max: Raevu tee" on vist selle sajandi parim action-film ja ausalt öelda oli "Furiosa" osas päris suur hirm üleval, et on lähenemises antud järele ja mindud teist teed, sest treiler tundus märksa digitaalsem ja silutum kui eelnev film, mis deklareeris uhkelt, kuidas valdav osa efekte püüti teha füüsiliselt.

Tõsi, digitaalsem ta on, aga see ei sega üldse: Mad Maxi sarjas on alati olnud seda ägedat video-trash'i hõngu, kasvõi paatoslikud pealelugemised, kiiresti pealesõitvad zuumid jms. See on esteetika, mis on iseenda camp-cool'ist teadlik ja oskab seda ära kasutada, ja nii muutub see teatud odav digilikkus "Furiosaski" selle maailma osaks. Selge see, et siin ei võeta end liiga tõsiselt, kuigi mäng käib elu ja surma peale.

Eelloos näeme Furiosa armutut kujunemist selleks vaikivaks võitlejaks, keda kehastas "Raevu tees" Chalize Theron. Palju on kõmu tekitanud fakt, et Furiosal on filmis umbes 30 rida dialoogi, mida George Miller põhjendas sellega, et dialoog tõmbab tempo kinni ja film peab olema kiire. Seda kõnekamad on Anja Taylor-Joy silmad, kui ta on silmitsi järjekordse ülekohtuga, vandumas kättemaksu.

Põhivaenlaseks on Vana-Rooma fanaatik Dementus (Chris Hemsworth), kes sõidab ringi vaimustaval kolmest tsiklist ehitatud antiik-kaarikul ja tema juhtimisstiil on selline, et põletame alguses kõik maha ja siis mõtleme edasi. Skeemitamine põrkab ringi juba kolme eelmisest filmist tuttava tõmbekeskuse – Gastown, Bullet Farm ja Citadel – vahel ning kuigi vahepeal on raske jälgida, kes kust mida kuhu ja miks veab, on kõik stseenid lahendatud nii, et visuaalselt on kogu aeg hing kinni. Jah, siin üritatakse kummuli ajada ka üle tühermaa kihutavad tsisternautot, sellest on saanud omamoodi leitmotiiv, aga siin on sama asja näidatud jälle piisavalt värskena, et seda episoodi õigustada.

Aga vähem sõnu, muidu kaotame tempos. "Furiosa" on haarav, bensiinilõhnaline, tõeliselt VALI märulifilm, auväärne eellugu Mad Maxi saagale, ja Eestisse naastes esimene kohustuslik kordusvaatamine kinos.

8,5 / 10 

Rohutirtsud
Locust
Keff
Taiwan
Critics' Week

Rohutirtsud kui aplad õgardid, kes kõik paljaks söövad ja siis edasi liiguvad. Siin siis mõeldud kinnisvaraarendajaid, kes vana maailma traditsioonidest kasumi nimel vahendeid valimata üle sõidavad. Ühe sarnase upmarket-upgrade'ingu keskele satub vanakooli nuudlikohas töötav tumm noormees, kellel on ka sidemed allilmaga, ja ega tal konfliktist ei õnnestu kaua end eemal hoida.

See Taiwani film on 2,5 tunni pikkune ja sellisena natuke väsitav, eriti lõpupoole, aga samas suhtun sümpaatiaga. Lavastaja Keff tegi filmi eel väga liigutava sõnavõtu Taiwani kohta, et samal ajal, kui meie – võõraste – jaoks on Taiwan märk ida ja lääne uuest potentsiaalsest konfliktist, kolmanda maailmasõja algusest või aardekambrile sarnanevat kiibitööstusest, mis tuleb kellegi "kaitse alla" võtta, siis tegelikult on see miljonite inimeste kodu, kellel on oma tavalised igapäevased elud. Et ärme nendes geopoliitilistes ennustusmängudes inimlikku tasandit ära unusta. Sama tahame ka ju Eesti puhul.

5,5 / 10 

Megalopolis
Francis Ford Coppola
USA
Põhivõistlusprogramm 

Coppola "Megalopolis" on oma ego raskuse all põlvili vajuv eepos New Rome'ist ehk New Yorgi ja Vana-Rooma kõrvutusest, kus langemas on impeerium ja tegelased suures mängus proovivad protsessi kas peatada või kõike kokku ahnitsedes hoopis kiirendada.

"Me hüppame tundmatusse, tõestamaks endale, et oleme vabad", kõlab üks tsitaat filmist ja terve filmi vältel on Coppola ja siinsete ladinakeelseid nimesid kandvate tegelaste vahel paralleelid ilmsed. Filmi tekstiosa on nagu tsitaadikogum ja film ise justkui "Hamlet Gothamis" – siin tsiteeritakse läbisegi roomlasi, Shakespeare'i, piiblit ja keda iganes veel, nii et tekst ongi suuremas osas väga deklaratiivne. Võite isegi aimata, mis see filmi tempoga teeb, kui nüüd George Milleri loogika kõrvale võtta.

Pildiliselt on toredaid hetki, aga enamus on lihtsalt väga erinevate mõttekatkete õhku viskamine, millest leiavad põhjalikumat edasiarendamist ehk pooled. Näitlejate esitused on enamasti nii veidrad ja ebamugavust tekitavad, et võtab nõutuks, aga eks neil ole ka raske seda tsitaadilaviini normaalse näoga ette kanda. "Megalopolis" saavutab huvitava vastuolulise efekti: film eksleb ringi ja see väljend eeldaks kuidagi liikumist, aga siin mitte. Enamasti ekseldakse ringi ühe koha peal, sest film seisab suuremas osas justkui paigal.

Coppola vist kujutab end endiselt ette selle laguneva impeeriumi – Ameerika –ristiisana, kellel on mure oma valduste pärast. Ja oma pompoosses võtmes on ta vastutusekoorma nende sündmuste eest enda peale võtnud, aga selle filmiga haiget ja lagunevat riiki terveks ei ravi.

Ma tunnen kaasa neile, kellel selle vaatamine veel ees, aga samas on see nii totaalselt väljaspool normaalsust tegutsev teos, et vaatamata ei saa ka jätta. Õnnestumiseks ma seda küll aga kuidagi lugeda ei tahaks.

Ahjaa, linastuse täielik WTF-moment oli see, kui ekraanil oli peategelane Cesar Catilina (Adam Driver) ja äkki kõndis pimedas saalis üle lava üks mikrofonistatiiviga mees, kes seadis end lavale sisse, seljaga rahva poole, kehastus ümber ajakirjanikuks ja hakkas ekraanil olevalt Cesarilt laivis küsimusi küsima. Vaevalt nad seda eriefekti kavatsevad filmi kinno jõudes igal seansil kordama hakata.

3 / 10 

Kohtumine Pol Potiga
Rendez-vous avec Pol Pot
Rithi Panh
Kambodža-Prantsusmaa-Katar-Taiwan-Türgi

Natside peksmine on juba kõigil niikuinii käe sees, kas räägiks vahelduseks kommunismi kuritegudest ka? Kambodža päritolu Rithi Panh on Pol Poti massimõrvarliku režiimi kriitika võtnud oma südameasjaks ja teinud seda seni korduvalt väga edukalt dokiformaadis ("Puuduva pildi" eest sai ta 2013. aastal siinsamas Cannes'is ka Un Certain regardi programmi peapreemia ning mõni aeg hiljem Oscari nominatsiooni), aga nüüd siis ka mängufilmina.

"Kohtumise Pol Potiga" aluseks on ajakirjaniku Elizabeth Beckeri autobiograafiline raamat "Kui sõda oli läbi" sellest, kuidas tal koos kahe kirjutava kaaslasega õnnestus esimese lääne ajakirjanikuna külastada Kambodžat pärast Pol Poti võimuletulekut 1975. aastal ja suurt juhti ka intervjueerida. Film on toonaste sündmuste kujutamine ilmselt üsna tõetruult: mida siis teha, kui oled diktatuuririigis külaline ja järjest süveneb arusaam, et sulle pakutava tõe asemel on reaalsus midagi märksa jubedamat? Becker viibis ise ka koos Panhi ja filmitiimiga esilinastusel saalis ning oli väga liigutav näha päriselt seda inimest, kellel olid selja taga sellised läbielamised.

Filmis on Panh miksinud tavaloole sisse nii arhiivilõike kui juba "Puuduvast pildist" tuttavaid savikujudega lavastatud stseene, mis muudavad õuduste kujutamise kuidagi distantseeritumaks ja ohutumaks, aga ei kahanda filmi mõju. Küll aga jääb film kohati seisma. Peaosas Kieslowski "Punasest" ja "Veronique'i kaksikelust" tuttav Irène Jacob.

7 / 10