Ralf Sauter tõi välja, et kui enamus Hollywoodi seeriaid nõuavad vanu armastatud tegelasi ilma sisulise eesmärgida järgedesse tagasi, siis "Mad Maxi" seeria on vastupidiselt suutnud laieneda ning tähenduslikult liikuda edasi uute tegelaskujude juurde. "Me oleme aru saanud, et Maxi lugu on lõppenud. Juba eelmises filmis ei olnud ta isegi otseselt peategelane, aga ta jõudis lunastuseni, mingisuguse punktini oma loos ja seetõttu jutustab uus film hoopis Furiosa saamislugu. Filmiseeriana on "Mad Max" osavalt suutnud oma maailma suuremaks painutada ja jõudnud uute tegelasteni sedasi, et see tundub usutav, orgaaniline ja välja teenitud."

Ühtlasi jagas Sauter seeriale tunnustust selle eest, et iga film on olnud eelmisest erinev. "Kõige esimene "Mad Maxi" film oli madalaeelarveline kättemaksufilm maanteel, teine osa oli rohkem nagu vestern, kolmas Tina Turneriga film oli kommertslikum, neljas tõi Furiosa tegelasega värsket hõngu. Viiendat osa ei tasu vaatama minna ootusega, et sind paisatakse filmi sisse täpselt samasuguse jõuga nagu seda tegi "Raevu tee" oma kahetunnise märulispektaakliga. "Furiosa" on palju rohkem lookeskne ja mõjub lausa pika romaanina, olles jagatud peatükkideks. Tegevuski toimub mitme aasta jooksul, sest esimesed kaks peatükki räägivad Furiosast lapsena. George Miller on seekord võtnud suuna, et ei taha justkui reaalajas toimuvat märulimöllu nagu eelmine film, vaid midagi sellist, mis vaatab rohkem sisse selle maailma tühermaapoliitikasse ning samal ajal hargneb lahti tüdruku kasvamislugu."

Sauteri hinnangul arvestab "Furiosa" kui eellugu suurepäraselt sellega, milline oli Furiosa tegelaskuju "Mad Max: Raevu tees", kus seda tegelaskuju kehastas Charlize Theron. "Siin põhjendatakse süžeevalikutega osavalt ära, miks temast sirgub tegelaskuju, kes "Raevu tees" üritas hädas naisi päästa. George Miller tahtis väidetavalt kasutada Charlize Theroni ka siin filmis ning teda digitaalselt noorendada, kuid valis pärast Edgar Wrighti filmi "Viimane öö Sohos" nägemist peaossa hoopis Anya Taylor-Joy. Mul on hea meel, et Miller ei hakanud Theroni digitaalselt noorendama, sest "Mad Max" on üks filmiseeria, mis üldse ei taha alluda kaasaegsele arvutiefekti-maagiale," ütles Sauter ning lisas, et nii "Raevu tees" kui "Furiosas" küll leidub arvutiefekte, kuid need on loo teenistuses ning rikastavad tausta sedasi ega võta kogu filmi üle.

Filmikriitik rõhutas, et märulist ei tule puudust ka "Furiosas". "Poole pealt minnakse märulisse kõvasti sisse ja see tekitab peaaegu veidra tunde, nagu vaataks tantsulavastust. Mängitakse seekord palju ka vertikaalsusele - isegi kui toimub tagaajamine maanteel, siis vahepeal mootorratturid langevarjudega triivivad langevarjudega ka veoauto kohal, samuti põigatakse veoauto alt läbi. Märuli teeb nii dünaamiliseks ka tõsiasi, et siin ei sõideta tippklassi sportautodega nagu kuskil "Kiiretes ja vihastes", vaid vanade künadega. See tekitab alati tunde, et mõnel masinal võib kohe ratas alt veereda või mõni polt kuskilt minema lennata," ütles ta.

"Liikumine on siin filmis esikohal. Isegi kui siin on ootamatult palju loojutustamist, siis igas stseenis või kaadris on mingit liikumist, näiteks kui kellelgi rebeneb käsi küljest või keegi paiskub mootorratta pealt maha," sõnas Sauter ning lisas, et peaosatäitja Anya Taylor-Joy'l ongi kogu filmis ainult mõnikord rida dialoogi. "Siin polegi stseene, kus tegelased jääksid seisma ja üksteisega juttu ajama, pigem toimib film kineetilise jõu peal, mis peategelast edasi kihutab."

Sauter märkis, et õnneks ei taandu film ka hea ja kurja võitluseks, sest Chris Hemsworthi tegelane on moraalselt ambivalentne vastane, kellel on alguses moraalseid tõekspidamisi, mis filmi kulgedes kaduma hakkavad. "Siin on mõeldud sellele, et võimurid, kes tühermaad valitseda tahavad, ei ole üdini kurjad, samuti mängitakse huvitavalt välja isa-tütre suhe," ütles ta ja lisas, et Hemsworthi osatäitmises on veidi Thori energiat sees, mis tuleb tema arvates "Furiosale" kasuks. ""Mad Maxi" seerias on vastased alati olnud veidi ekstsentrilised ja klounilikud." 

Sauteri hinnangul on "Furiosa" oma kahe ja poole tunnini ulatuva kestusega võib-olla veidi suureks paisutatud. "Mõned dialoogistseenid ei ole kõige paremini kirjutatud, võib-olla oleks üht-teist saanud välja kärpida. Aga mulle tundub, et "Raevu tee" vääriline film on "Furiosa" sees täiesti olemas ja nendel hetkedel, kui "Furiosa" on raju, on ta täpselt sama raju kui "Raevu tee". "Furiosa" nõuab lihtsalt veidi kannatlikkust, sest filmil on pikaldane prelüüd."