Sauter selgitas, et "Keeristormide" näol on tegemist järjega 90-ndate kassahitile "Keeristorm", mida omal ajal tõtati vaatama suuresti võimsate eriefektide pärast. "Kui mõelda tagasi 90-ndatele, kui esimene "Keeristorm" välja tuli, siis just sel ajastul visuaalefektid jõudsid uuele tasemele. Mõni aasta varem oli tulnud "Jurassic Park" ja "Keeristormiga" saabus "Iseseisvuspäev", mis oli tõeline ulmespektaakel. Kinno mindi ootuses näha suurt eriefektide revolutsiooni. Mulle tundub, et vastupidiselt nüüd on inimesed just harjunud eriefektidega ja peaks sellevõrra rohkem mõtlema narratiivile ja tegelastele. Seepärast mulle meeldib, et järg süžeeliselt mõjub isegi tugevamalt kui esimene film, kus olid küll tornaadopüüdjad ja abielu lugu, aga inimlik plaan ei olnud seal nii tugev."

Sauteri hinnangul on uues filmis pinge teadlastest ja youtuberitest tormipüüdjate vahel paremini välja toodud. "Ühel poolel on teadlased, kes seotud ka plaaniga osta maad kohalikelt, kelle kodud jäävad tornaadode kätte ning investorid tulevad neile maa eest raha pakkuma. See on üks motiiv siin järjes, mis võib-olla pakub mõtteainet selle kohta, mis on selle maa väärtus ja inimese suhe loodusega, kui see ähvardavalt tungib koduhoovi. Piirkond on siin ilus, panoraamsete kaadritega on rõhutatud sealse rohumaa maalilist ilu."

Filmikriitiku sõnul toetub film oskuslikult peaosatäitjatele Daisy Edgar-Jonesile ning Glen Powellile, kes mängib youtuberist kauboid. "Lahedal kombel orgaaniliselt filmi jooksul peavad naine ja mees, kes justkui on erinevatest maailmadest ja erinevatel eesmärkidel tornaadode epitsentrisse tulnud, filmi keskel koostööd tegema hakkama: oma teadmised ning oma tehnoloogiad kokku tooma. Teaduslikult pole see kõige sügavam film, aga vähemalt intrigeeriv selle poolest, kuidas tehnoloogiat kasutatakse, et tornaadodesse sisse minna."

Sauter tunnustas, et film ei kao tühja eriefektispektaakli sisse ära. "Tornaadod on õigesti doseeritud, suured katastroofistseenid toimuvad, aga selle taustal koorub tegelaste vahel sõprus ning samal ajal tunnetame naispeategelase isiklikku traumat tingituna sellest, et filmi alguses ta jääb tornaado tõttu jõhkral kombel ilma sõpradest. See annab filmile päris tugeva inimliku plaani. Mulle tundub, et viimasel ajal Hollywoodi filmides – eriti kui vaadata koomiksifilmide poole – on meemistumine, labastumine ja lollistumine muutunud justkui väärtuseks. "Keeristormid" on vähemalt film, mis mõjub siiralt, on korraliku süžeega ja näitab huvi Ameerika Kesk-Lääne inimeste elu vastu. Hea ajaviide kinos vaatamiseks."

"Keeristormid" on ühtlasi filmile üles võetud, mis annab Sauteri meelest järjele vanamoodsa jume. "Filmi keskel on hämaramad stseenid farmis, mis näevad välja natuke tuhmid ja hägused, aga samas soojad ja pehmed, mille peale hakkasin mõtlema, kas see võib olla filmile üles võetud. Tekkis tunne, nagu oleks 90ndatel kinos. Pärast sain teada, et tõepoolest 35mm Kodaki filmile."

Edasi liikus Sauter õudusfilmi "Hingede koguja" ("Longlegs") juurde, millele on Sauteri sõnul tehtud eksitavalt jõuline promokampaania. "Nagu vajaks 30 aastat teraapiat, tuleks lapsed keldrisse viia ja ise pööningule viia, sest pärast selle filmi vaatamist ei suuda enam elada. Huviäratav on film samas põhjusel, et režissööriks on Osgood Perkins, kes muuseas on Hitchcocki "Psühhos" Norman Batesi mänginud Anthony Perkinsi poeg. Ja tema ema oli huvitaval kombel modell, kes suri 11. septembri rünnakutes."

Filmikriitiku sõnul lähtub "Hingede koguja" palju kunagistest sarimõrvaripõnevikest. "Sellest rääkides võib-olla on kõige õigem taas minna 90-ndatesse, sest eriefektifilmide kõrvalt tõusid "Voonakeste vaikimise" edu tuules esile sarimõrvarifilmid. Kui "Voonakeste vaikimises" näeme naissoost FBI agendi perspektiivi, kui ta kollanokana üritab meeste maailmas hakkama saada, siis sarnastele motiividele nõjatub sarnastele motiividele. "Hingede kogujas" on peategelasest FBI agendil ka üleloomulik võime, justkui oskus vaimselt aru saada mingitest asjadest, mida muidu võimud mõistavad läbi asitõendite või vihjete. Mis samamoodi paneb mõtlema Hannibal Lecterile, sest ühes teises Lecteri filmis "Punane draakon" oli Will Grahamil sarnane võime."

Sauteri hinnangul on "Hingede koguja" visuaalselt ja stiililiselt siiani selle aasta muljet avaldavaim õudusfilm. "Kohe alguses minnakse kõheda analoogvõttega ühe lumise farmi äärde. Sinna saab salapärane pikkade juustega sarimõrvar, kelle nägu on kergelt kaadrist väljas. Oma kareda 70-ndate analoogstiiliga mõjub see avastseen veidi nagu koduvideo, mis tekitas kohe tunde, et olen filmis sees. See kõhedus ja teadmatus toimib väga hästi. Mõrvar, keda muuseas mängib Nicolas Cage, näeb välja kahvatu näo ja pikkade juustega ebamäärasena. Terve filmi esimene pool on närvesööv ja kriipiv. Tekib ärev teadmatuse tunne, et toimetab mingisugune üleloomuliku võimega jõud, mis suudab inimesi mõjutada ning hakkab üha rohkem survet avaldama peategelasele, kes langeb aina sügavamasse segadusse ja üritab juhtlõngu kokku viia."

Filmikriitiku sõnul hakkab film vaikselt koost lagunema teises pooles. "Nicolas Cage ilmub tugevamalt pilti, aga temaga on probleem, et Cage kipub mängima üle võlli ja armastab eksperimenteerida kummaliste ideedega. Oleme näinud, et kui kogu film on koondatud Nicolas Cage'i hullumeelsuse ümber, siis võib see hästi toimida. Siin aga on lavastaja üritanud luua 90-ndate detektiivifilmi noiriliku esteetikaga, kus sarimõrvar on kogu aeg taustal ja perekondi on järjest mõttejõul tapetud. Nicolas Cage järsku tungib sellesse filmi oma veidra rütmiga, mis ülejäänud filmiga justkui hästi kokku ei sobi. Mida rohkem teda esiplaanile tuuakse, seda rohkem hakkab film kaotama oma vaikset ja närvesöövat tasakaalu, mis alguses saavutatakse."

Sauteri meelest ei paku "Hingede koguja" huvitavalt üles seatud müsteeriumile ka rabavaid lahendusi. "Kui loos hakatakse lõpuks vastuseid andma, siis see ei ole eriti rahuldust pakkuv. Tekib tunne, et kogu müsteeriumi lahendamiseks on kokku sobitatud elemente erinevatest õudusfilmidest, nii et vastused antakse meile lõpuks kätte, aga nad ei anna päriselt midagi. Ja kogu üles seatud põnevus lahustub ära, mistõttu lahkud saalist õlgu kehitades. Keegi ütles filmi kohta andekalt, et pole ammu näinud filmi, kus seletatakse nii palju, ilma et see meile midagi seletaks. Justkui vastused on olemas, aga see on omaette küsimus, kas need midagi annavad või uudselt mõjuvad. Õudusfilmid töötavad alati teadmatuse peal kõige paremini ja "Hingede koguja" suudab üles punuda ootuse rabavale sisupöördele, aga kõik osutub üsna etteaimatavaks, sest mängitakse igavalt tuttavlike motiividega, nagu kunagine Ameerika saatana-paanika."