"Yannickit" nimetas Sauter lausa oma lemmikfilmiks praeguses kinolevis ning tõi välja, et selle režissöör Quentin Dupieux on äärmiselt töökas. "Just oli kinolevis Dupieux' film "Daaaaaali!", sellele tuli otsa "Yannick" ning samal ajal linastus Cannes'is tema veelgi värskem film. Dupieux on hästi omapärane filmitegija, keda võiks nimetada sürrealistiks või metasürrealistiks. Ta tuli laiema tähelepanu ette 2010. aastal, kui ilmus tema üks esimesi filme "Rubber" ehk "Kumm", kus psühhokineetiliste võimetega rehv paneb inimesi plahvatama. Ta on režissöör, kes mängib alati reaalsuse ja fantaasia piirimail ning tegelased naerutavad meid sellega, kuidas neid piire ületatakse."

Dupieux' "Yannick" on Sauteri sõnul režissööri üks sirgjoonelisemaid. "Selle tegevus toimub tervenisti ühes Pariisi teatris, kus filmi alguses on laval käimas komöödiaetendus. Kolm näitlejat mängivad kemplevat lavastust, mis ei tundu väga vaimukas. Homeerilist naeru publikust ei kostu ja laval mängitakse välja lamedat suhtekolmnurka. Kui teatrisaalis on kõik vaikne, seisab ühel hetkel noormees publikus püsti ning hüüatab üle terve teatrisaali: "Mida te enda arust teete? Ma võtsin end töölt vabaks, sõitsin tund aega siia ja see etendus pole üldse naljakas! Kas te peate seda meelelahutuseks?". Tekib keerukas olukord, kus üks inimene keset etendust püsti tõuseb ja hakkab näitlejaid proovile panema."

Sauteri sõnul läheb kõik nii kontrolli alt, et püsti tõusnud ja meelt avaldanud Yannick võtab välja relva, võtab kogu teatrisaali pantvangi, nõuab ühelt külastajalt arvutit ja hakkab näitlejatele uut teksti kirjutama, olgugi et ta ise töötab öövalvurina. "Ta on pähe võtnud, et suudaks kirjutada ise andekama etenduse," muheleb Sauter.

Tema arvates on pantvangiolukord hästi pingestatud, sest see on nii ebaharilik ja näitlejad, kes sellise olukorraga harjunud pole, ei oska õieti midagi peale hakata. "Kui Yannick vestleb teatrikülastajatega, kes on samuti pantvangi võetud, siis näitlejad hakkavad arutama, mida üldse teha. Naljakal kombel hakkab Yannick teatrikülastajaid oma poolele võitma. Võib-olla ka teised inimesed publikus alateadlikult saavad Yannickist aru ja ei olnud etendusest eriti vaimustunud. Ilmselt neilgi on sisimas seesama tunne olemas."

Filmikriitik nentis, et tal oli "Yannickiga" kerge suhestuda. "Ma ei ole küll suur teatriinimene, aga käin filmihuvilisena palju kinos ja selline mandumuse tunne on kerge tekkima. Kui saad aru, et filmi või siis etendust tehakse kuidagi lihtsameelset ja tunned, et loomingu taga ei ole mingit reaktsioonilist tõuget, vaid kunsti tehakse lihtsalt mugavusest. Usun, et iga inimene, kes pühendab oma aega palju raamatutele, kunstile, teatrile, tunneb ennast kergesti ennast Yannickis ära. Tülpimus on nii kerge tekkima, kui näed, et tehakse mugavalt ühte ja sama asja nii, et selle taga pole isikupära või võimsat lööki. Yannick on ehk kõigi eestkõneleja, kes palju kinos või teatris pinki nühkides apaatsust tunnevad," kirjeldas Sauter relvastatud tegelaskuju, kes keset etendust vihaselt sõna võtab.

Ometi kiidab Sauter, et film ei lähene teatrile suurte pretensioonidega, nagu film kehtestaks kõrge teatrikriitika uut vormi. "Yannicki enda puhul ongi huvitav, et ta ei orienteerugi etenduskunstide maailmas. Ta on tavaline inimene, kes tahab töölt ühe õhtu vabaks võtta ja meelelahutust saada. Võib-olla see teebki temast tüübi, kes julgeb seda kõike saalis välja öelda. Ilmselt teised tema ümber ongi omaks võtnud, et see, mida neile etendatakse, ongi lihtne ja mugav, sellest ei maksagi palju oodata. Võib-olla Yannicki reaktsioon on sellevõrra arusaadavam."

Siiski tõi Sauter välja, et "Yannickil" on mitmeid tasandeid. "Film näitab hästi, kui kergesti võib mõni etendus või film saada triviaalseks vahetuskaubaks, kus publikus istuvad ükskõiksed konformistid ning laval tegutsevad näitlejad, kes tahavad tärni kirja saada ja koju ära minna. Film peegeldab, et nendes osatäitjateski on see apaatsus sees olemas.

Dialoog on selle kõige esitamisel "Yannickis" hästi mahlakas. Film on must komöödia, mis muutub kentsaka pantvangiolukorra pärast vahepeal meeletult naljakaks, aga lugu avab sügavamaid küsimusi selle kohta, kui kergesti võib etenduskunst või üldse kunst muutuda lihtsaks vahetuskaubaks. Äkki siis ongi vaja, et keegi vahepeal püsti tõuseks, vee segamini lööks ja käituks nagu anarhist maailmas, kus on sündimas mugav ülekanne publiku ja loojate vahel."

Palju leigemalt suhtub Sauter uude õudusfilmi "Jälgijad", mille lavastajaks M. Night Shyamalani tütar Ishana Night Shyamalan. Sauteri sõnul on "Jälgijates" siiski näha M. Night Shyamalani sõrmejälgi.

"Nagu ka M. Night Shyamalani filmide puhul, on "Jälgijates" üllatusmoment suhteliselt oluline. Üldisemalt on siin tunda M. Night Shyamalani üldist stiililist mõju. Siin on palju vaikset staatikat, tegelaste kaamerasse vaatamist. Ja M. Night Shyamalan on peamiselt enda filmides vaadelnud tegelasi, kes kannatavad mingi valusa minevikusündmuse või lahendamata koorma all ning järsku ilmub müstiline olend reaalsuse äärealadelt, kes hakkab seda kõike proovile panema. "Jälgijad" on küllaltki sarnane. Ma ei tahaks öelda, mis metsas täpselt toimuma hakkab, kuid peategelane leiab ennast väikesest klaasseintega hoonest, kus on kinni veel paar inimest. Neid ümbritsevad olendid, kes tulevad neid öösiti läbi klaasakna vaatama ning peategelased peavad neile esinema."

Sauter täpsustas, et "Jälgijate" loos on võetud eeskuju Iirimaa folkloorist. "Seletamatu kurjuse lähtepunktiks on rahvamuistend. Tegemist ei ole üdini ebameeldiva kurjusega, vaid pigem guillermodeltorolike fantaasiaolenditega, kes on pärismaailmaga konfliktis ja üritavad murda barjääri kahe maailma vahel. Ishana Night Shyamalan siinkohal ise on ühe eeskujuna välja toonud ka Hayao Miyazaki. See on arusaadav, sest filmi peategelasel on maailmast sünge ettekujutus tingituna oma traumast. Metsa minnes leiab ta fantaasiamaailma, mis hakkab talle seda valu vastu peegeldama ning üritab oma piiridest välja puhkeda."

Sauteri sõnul on filmis vähe ohutunnet, sest varakult antakse mõista, et olenditel pole võimalik tungida ruumi, kus tegelased suure osa filmist turvaliselt püsivad. "See võtab pinget ära. Film viivitab üsna kaua ka sellega, et meile näidata, kes need jälgijad on, aga kui sealt edasi jõutakse uue sisupöördeni, siis see on äärmiselt aimatav. Lõpplahendusega üritatakse väljuda õudusest ja minna melanhoolsema, inimlikuma mõttekäiguni, aga siis laguneb film koost ja tekib tunne, nagu oleks lõppu üritatud panna siiras epiloog, mis ülejäänud looga kokku ei sobitu. Loojutustamise koha pealt on "Jälgijad" kahtlaselt pingevaba, eriti võrreldes M. Night Shyamalaniga, kes oskab oma filmid tihti ärevaks mängida," ütles Sauter ning lisas, et filmile oleks justkui kleebitud ilus lahendus, mis ei tundu välja teenitud.

"Ishana Night Shyamalani väga huvitab suhe, mis inimtegelastel nende olenditega on, peategelasele on antud ka huvitav trauma, aga paljude oma küsimustega ei jõua film kuskile. Vahepeal korjavad tegelased ka tervendavaid taimi ning räägitakse keskkonnateadlikult metsaraiest, aga need asjad ei arene mitte kuskile."