"Homme on ka päev"

Humoorikast draamast "Homme on ka päev" rääkides tõi Sauter välja, et Itaalias osutus see nii edukaks, et suutis seljatada isegi "Barbie" ja "Oppenheimeri" ning kujunes Itaalia kinode eelmise aasta vaadatuimaks filmiks. "Selle režissöör on Paola Cortellesi, kelle jaoks see on esimene lavastajatöö. Ta astub selles ka üles keskealise 40ndate Itaalia koduperenaisena nimega Delia, kelle teekonda filmis jälgime. Ta on suhteliselt madalast klassist, kasvatab kolme last koos vägivaldse abikaasa Ivanoga ja tema elu kulgeb justkui lõputus küünlapäevas, kus ta peab hommikuti kuulma poegi isa eeskujul roppusi pildumas ning muudkui süüa lauale kandma. Ühe armsa lootuskiirena valmistub tema tütar abielluma jõukast perest noormehega, aga kõige tumedamaks tõrvatilgaks on muidugi abikaasa, kes iga eksimuse ja apsaka peale rusikad käiku laseb."

Sauter tõdes, et oli esialgu natuke skeptiline. "Kartsin, et tegemist on võib-olla fabritseeritud suhkruvatiga või papist pisarakiskujaga, mis sügavamale ei vaata. Mu üllatuseks on tegemist aga hästi liigutava ning naljaka filmiga. Režissöör Paola Cortellesi oskab meeletult hästi laveerida draama ja komöödia vahel, mängides vanamoodsate Itaalia tüpaažidega ja pigistades sellest head huumorit välja. Samal ajal kobrutab Delias taustal alati tunne, et ta on minevikus teinud raskeid vigu ja saanud omale elu keerulistes oludes. Ühel hetkel saab ta aga salapärase kirja, millest saab juhtlõng, mille poole me hakkame pürgima, nagu oleks horisondil midagi ilusat ees."

Filmikriitiku sõnul mängib film haaravalt saatuse poolt heidetud lootuskiirtega. "Justkui näitamaks, et inimese elu võib olla masendav, kuid elu pillub vahel kübemekesi, mingeid lootusrikkaid hetki, mille poole püüelda. Aga see, mille poole Delia püüdleb, saab ilusaks üllatuslikuks momendiks. Me ei saa esialgu aru, kas ta plaanib põgeneda, aga see selgub aja jooksul ja see on filmis päris võimas."

Sauter tõi välja, et filmiga teeb Cortellesi kiiduväärt kummarduse Itaalia neorealismile. "See vaatab tagasi teise maailmasõja järgsele perioodile, kui Itaalias ilmus uusi lavastajaid, nagu Luchino Visconti, Federico Fellini või Roberto Rossellini, kes rääkisid sotsiaalsetest raskustest ja madalklassist. Paola Cortellesi teeb sellele kummarduse, aga ka ironiseerib selle üle. Siin filmis on palju lahedaid anakronisme, sest kuigi ta on vanamoodsas keeles tehtud film ja vaatab tagasi, siis teisalt mõjub ta ka eesrindlikult ja progressiivselt. Samuti mängitakse vahepeal näiteks hiphop-ansambli Outkasti muusikat. Vimkalikku meeleolu on siin palju, samuti ka stseene, mis on südamest naljakad."

Eriti tunnustas Sauter meeleolukat lõunasöögistseeni. "Delia perekond võtab vastu tütre peigmehe jõuka perekonna ning kahe isa vahel toimub üle laua mõõduvõtmine. Samal ajal on kõrval magamistoas ärkamas vanaisa, kes sajatab ja tahab lauda istuma prantsatada. Siis murtakse komöödia aga võimsa hetkega, kus Delia pillab maha väärtusliku taldriku ja me teame, et ta saab selle eest peksa. Siin toimub osav mäng draama ja komöödia vahel ning lõpuks suutis see film mu südameniite küll tõmmata. Mul on ka hea meel, et film ei muutu kordagi haletsevaks, isegi peksustseenid on muudetud natuke vaimukaks sellega, et need on tehtud veidraks tantsuks."

Sauteri sõnul on film mitmel moel rikastav, mõjuv ning sotsiaalpoliitiline. "Kui mõelda vanadele Itaalia filmidele, siis minu meelest kumab neist läbi küpseks saamine või raskele teekonnale jõudmine, kust väljutakse kurvemana, aga ka targemana. Neist kumab läbi kibemagus melanhoolia, elutarkus ja eluterve huumor. Need asjad on ka siin filmis olemas," kiitis Sauter. "Tegemist ei ole samas pretensioonika filmiga – kõik on pealispinnal ja hästi arusaadav, aga ta on hästi mänguline, kena vaadata ja samal ajal suudab selle ootamatu emantsipatsioonigalooga panna ennast ka Itaalia lähiajaloo teljele, peegeldades ootamatult märgilist hetke Itaalia minevikus." 

Filmikriitik jagas kiitust ka Paola Cortellesi osatäitmisele. "Temas on justkui kolm dimensiooni korraga: kibe tagasivaatamine kunagistele halbadele valikutele, möödapääsmatu olevikutraagika ning lootus paremale tulevikule. See film näitab läbi ajaloolise konteksti, et kui inimesel pole võimalik põgeneda, siis saab astuda vähemalt samme muutuste suunas. Tõsi, filmi lõpp on ehk natuke plakatlik ja didaktiline, aga minu peal see justkui sooja välguna mõjus."

Sauter liikus edasi õudusfilmi "Võõrad: Esimene peatükk" juurde. "Siinkohal tasub ehk märkida, et lavastajaks on Soome mees Hollywoodis, Renny Harlin. Kunagi oli ta Hollywoodis kõva tegija, kes tegi ka "Cliffhangeri" ning alustas karjääri neljanda "Elm Streeti luupainajaga". Naljakal kombel võeti ta kunagi "Elm Streeti" tegema seepärast, et produtsendid teadsid, et film on kiiruga vaja valmis teha ja neile tundus, et äkki see kaks meetrit pikk Soome mees ei varise võtetel kokku. Renny Harlini karjäär on paraku vindunud ja nüüd on ta lagedale tulnud õudukaga "Võõrad: Esimene peatükk", mis juhtumisi – ja see paneb mind ennast vanana tundma – on uusversioon 2008. aasta õudusfilmist "Võõrad", mida mäletan teismeeast."

Algne 2008. aasta film oli Sauteri sõnul meeldejääv ja sama ootas ta Renny Harlini taastöötlusest. "Mulle on esimene film alati meeldinud, sest ta tuli nii-öelda piinaporno kategooriasse kuuluva "Sae" ja "Hosteli" lainel ning oli vastupidiselt mitte verepulm, vaid hitchcockilik mäng kolmest võõrast, kes tungivad ühe paarikese koju ning hakkavad neid terroriseerima uksele koputamise ning akendest sisse vaatamisega. Atmosfääri poolest oli see 2008. aasta film tugev, see pani pidevalt tundma, et pahalased on kuskil taustal, ilma et peategelased sellest ise arugi saaks. Seal oli ka tugev emotsionaalne kese, sest mees tahtis abielluda ja naine ei tahtnud, mistõttu neil on suhtes kriitiline hetk, sest nad on mõistnud, et tahavad erinevaid asju."

Sauteri sõnul on tulemas kolm uut "Võõraste" filmi ja praegu kinodes jooksev "Esimene peatükk" on 2008. aasta filmi suuresti tarbetu koopia. "Renny Harlin läheneb sellele uusversioonile nagu "Sõrmuste isandale", sest kaks filmi on veel tulemas ja kolm uut "Võõraste" filmi tehti korraga. Aga "Esimene peatükk" on üsna selge imitatsioon 2008. aasta filmist. Üritatakse võimalikult palju jäljendada algse filmi kaameratööd, peategelaste suhe on kohati sarnane ja olukorrad on äratuntavad esimesest "Võõrastest". Ma selles mõttes hindan seda, sest Renny Harlin ei ole piisavalt võimekas lavastaja, et hakata ratast leiutama, neid pahalasi lahti selgitama või uusi trikke tegema. Ta sai aru, mis esimeses filmis töötas ja suudab seda isegi päris edukalt imiteerida."

Ometi komistab uusversioon filmikriitiku sõnul mitmel moel. "Emotsionaalselt pole uus film nii tugev. Samuti on häiriv, et uusversiooni keskmes on suurlinna noored, kes lähevad Ameerika väikelinna. Seal on kõik inimesed nagu ülbed maakad ja suhtuvad külalistesse halvasti, nii et siin luuakse lausa ignorantne ja kohati solvav ettekujutus Ameerika väikelinnast. Loodud on sotsiaalne olustik, mis mu meelest on tehtud natuke liiga pilkavalt.

Kokkuvõttes on see lihtsalt tarbetu koopia esimesest filmist. Olemuselt on "Võõrad: Esimene peatükk" geneeriline ja lihtne film, mis töötab odavate baasnaudingute peal. Samas neile, kellele esimene film meeldis, võiks ka uusversioon meeldida, ehkki tase pole päris sama. Kas seda vaja oli? Ei! Aga järgmistes filmides on Renny Harlinil kohustus hakata maailma laiendama, mida varasemad filmid ei teinud."