"Huvivööndi" juures tõi Sauter välja, et lisaks parima rahvusvahelise filmi Oscarile õnnestus filmil võita ka parima heli kategoorias. "Parim heli on üks neist tehnilistest kategooriatest, millest ma sageli kahjuks mööda vaatan, sest ma ei oska filme vaadates alati mõelda, et sellele või tollele filmile peaks just heli eest Oscari andma. Jah, paari aasta pärast võitis selles kategoorias näiteks Denis Villeneuve'i "Düün" ja loomulikult ma saan aru, et seal on suured liivaussid ja uhke kosmiline maailm, millega seoses on loodud võimas helimaastik. Aga "Huvivöönd" on tõesti üks film, kus heli mängib nii suurt rolli, et võiks öelda, et see on lausa kogu film või siis pool filmist. Tegelikult režissöör Jonathan Glazer on ka ise tabavalt öelnud, et ta tegigi paralleelselt kahte filmi: selle, mida sa näed, ja selle, mida sa kuuled."

Sauter selgitas, et "Huvivööndi" keskmes on Auschwitzi koonduslaagri kõrval elav natsikomandant Rudolf Höss, tema abikaasa ja lapsed, keda koonduslaagrist lahutab vaid müür. "Kogu filmi vältel me näeme mitte koonduslaagris toimuvat, vaid nende idüllilist pereelu selle koonduslaagri kõrval. Ja terve aja, kui me vaatame nende igapäevaseid toimetusi - lillepeenarde kasvatamist, lastega mängimist, igapäevarutiini -, siis selle käigus me kogu aeg kuuleme taustal, mis toimub koonduslaagris. See loob veidra dihhotoomia või ebamugava tunde, kus vaataja tajub läbi heli pidevalt, mis kõrval toimub ja loob oma peas sellest kujutluspilti, aga on samal ajal sunnitud vaatama, kuidas see natsikomandant üritab luua nii-öelda idüllilist elu ja täidab töökohustusi. Ühel hetkel tulevad insenerid arutama krematooriumi sinna kõrvale, mille ehitamise järel hakkavad lõhnad ka tuppa ilmuma."

Filmikriitik tunnustas seda, kuidas "Huvivöönd" mitmel moel lõhub reaalsuse ja mängufilmitegemise barjääre. "Rudolf Höss oli ka päriselt olemas, ka see maja koonduslaagri kõrval on päriselt olemas, aga ma saan aru, et kuna see on nii lagunenud, siis filmi jaoks ehitati see võimalikult autentselt üles. Samuti on see üles võetud peaaegu nagu tõsielusaade, sest tegijad teadlikult üritasid vältida suure võttegrupi kasutamist ja paigaldasid majja terve hulga kaameraid. Sellest kujunes sadu tunde videomaterjali, millest film kokku pandi," kirjeldas Sauter.

Sauter tõdes, et vormiliselt teeb see "Huvivööndi" äärmiselt originaalseks vaatamiseks, aga mööndustega. "Ma siiski tunnistan, et ta oli mu jaoks ka natuke ühe-triki-film, sest kui ma siin pildi ja heli veidrast kooskõlast aru sain ning ära tabasin, kuidas film selle peal töötab, siis tal ei olnud mu jaoks väga palju rohkemat avada. Aga kui mõelda holokaustifilmide peale laiemalt, siis ta on kindlasti ka üks unikaalsemaid, mis sel teemal tehtud."

Sauteri sõnul on holokaustifilmides valdavalt natse kujutanud sadistlike ja julmade monstrumitena, "Huvivööndi" puhul on aga omapärane pereelule keskendumine. "Kui filmist heli isoleerida ja vaadata mõnda stseeni niisama eraldi, siis ei pruugiks kohe arugi saada, mis see ajalooline kontekst päriselt on. Aga kohe alguses tekib kõhe tunne, kui hakkad taustal püssipauke ja karjeid kuulma, aga samal ajal lapsed lihtsalt mängivad aias. Filmi vältel hakkavad lapsedki matkima seda, kuidas isa töö neid mõjutab. Kõhedus tuleneb just sellest, kuidas igapäevane rutiin ja kurjus käivad selle nii tugevas kooskõlas selle natsikomandandi elus, keda filmi jooksul ka ülendatakse."

Filmirubriigis tuli juttu ka režissöör Ilker Çataki filmist "Õpetajate tuba", mis sai nominatsiooni parima rahvusvahelise filmi kategoorias ning juhatab Sauteri sõnul meid ühte kooli. "Loo keskmes on värskelt kooli õpetama tulnud naine nimega Carla, kes peab asuma veidrasse uurimisse, sest keegi on hakanud õpetajate toast varastama raha ja peab välja selgitama, milline õpilane varguse sooritas. Olles noor, teotahtlik ja õigluse nimel võitlev õpetaja, otsustab Carla salaja sülearvutiga filmida, lootuses et varas jääb kaamerasilma ette. Nii lähebki, aga kõige ootamatum on see, et varguse taga pole õpilane, vaid õpetaja, kes tuntakse järgi ühe särgi järgi, mida ta kannab. Siin filmis on ka mõjuv jälitav kaameravõte, kus kaamera järgneb ringi käivale Carlale, kui ta üritab välja uurida, kelle särk täpselt kaamera ette jäi."

Sauteri sõnul eskaleerub filmi sündmustik iga paljastusega üha keerukamaks. "Luuakse keeruline sotsiaalne struktuur läbi õpetajate ja õpilastega, kus kuritööga on seotud ka pedagoog. Carla üritab võimalikult entusiastlikult õigust jalule seada ja teha seda, mis on õige, tema silmis eetiline ja moraalne, aga igal sammul hakkab kõik aina rohkem lagunema, sest tulevad ette valesüüdistused, valesti arusaamised. Kõik paistab lainena toimivat Carla vastu, mis keeravad filmis stressi ja ärevuse väga tugevaks. Paratamatult kui inimene asub õpetama, siis tal on idealistlikud unistused, soov lapsi arendada ja mõista anda, mis on õige ja vale. Siin näemegi inimest, kes üritab seda eeskujulikult demonstreerida, aga igal korral, kui ta üritab õiglust jalule seada, osutatakse sellele ühel või teisel moel vastupanu - kas siis teiste õpetajate, vanemate või õpilaste poolt. Siin loksuvad merelained erinevatest suundadest tema vastu, olgugi et Carla enda eeldused või motiivid on väga head."

Sauter tõi see-eest välja, et ootas filmist rohkem sisukat inimdraamat ning filmis ei mõjunud iga areng päris usutavalt. Põhjusena pakkus ta välja, et filmi režissöör leidis inspiratsiooni mitmes erinevas koolis päriselt aset leidnud juhtumist, mitte ühest konkreetsest loost. "Kuna film on erinevate lugude põhjal konstrueeritud, siis ma ei suutnud seda alati uskuda. Aga ta on mõnusalt stressirohke film, kuna siin töötab nii kiire lumepalliefekt."