Ralf Sauter: Amy Winehouse portreefilm on referaadi moel tehtud ümberjutustus
Raadio 2 hommikuprogrammi filmirubriigis rääkis Postimehe kultuuritoimetaja ja filmikriitik Ralf Sauter uuest Amy Winehouse'i eluloofilmist "Back to Black" ning Taani-Eesti koostööfilmist "Sünnipäevatüdruk" Trine Dyrholmiga peaosas.
"Back to Blackist" rääkides tõi Sauter välja, et film on saanud heakskiidu varalahkunud Amy Winehouse'i isalt Mitchilt. "Amy Winehouse'i isa on olnud problemaatiline isiksus ja Winehouse'i fännide seas tema toetajaid palju ei leidu. Teda peetakse meheks, kes on üritanud just palju tähelepanu ja kasu lõigata oma tütre karjäärist, samas ta ei olnud eriti tähelepanelik oma tütre sügava depressiivse allakäigu suhtes. Amy Winehouse'i fännide jaoks on kõige ebameeldivam Mitch Winehouse'iga seonduv lugu ilmselt see, kuidas pärast võõrutusravi käis Amy Winehouse puhkamas ning kuigi tal oli nii palju probleeme paparatsodega ja avaliku tähelepanuga, tuli Mitch Winehouse sinna kaamerameeskonnaga mingit dokumentaali filmima," kirjeldas Sauter.
Sauteri meelest võib selles portreefilmis enam-vähem õnnestunuks pidada ainult peaosatäitja Marisa Abela osatäitmist. "Filmile kogunes skeptilisi hääli juba tükk aega enne selle väljatulekut. Umbes pool aastat tagasi ilmusid võtteplatsilt fotod, mis said palju negatiivset tähelepanu. Eriti seoses sellega, et Winehouse'i mängiv Marisa Abela ei ole laulja moodi. Aga kuigi "Back to Black" on tõenäoliselt kõige kohutavam film, mida ma sel aastal kinos näinud olen, siis Marisa Abela on Winehouse'ina adekvaatne. Ta ei näe küll Winehouse'i moodi välja, aga mis puudutab tema häält ja maneeri ja seda, et filmi jooksul me peaksime tunnetama Winehouse'i talendi ümber sisisevaid deemoneid, siis tunnetus on näitlejal õige. Kui Abela laulab laval või stuudios Winehouse'i kuulsaid laule, siis need hetked filmis tunduvad ainsana tõelised, sest film annab siis muusika kaudu midagi isiklikku edasi."
Sauter tõdes, et kui Winehouse'ist peaks tehtama mitmekihilisem ja parem mängufilm, siis võiks Abela seda rolli uuesti mängida ja saaks ilmselt edukalt hakkama.
"Back to Black" on Sauteri sõnul referaadi moel tehtud ümberjutustus, kus käiakse kümme aastat Amy karjäärist pinnapealselt ja tantsisklevalt kahe tunniga läbi. "Kogu "Back to Blacki" albumi tegemisele keskendutakse ülivähe, suur osa filmist kulutatakse Amy suhtele Blake Fielder-Civiliga. Aga kõiges, mis puudutab tema düsfunktsionaalset suhet selle mehega või Winehouse'i tõenäoliselt väga konfliktset suhet oma isaga, jääb film äärmiselt turvaliseks. Äratab isegi piinlikkust, kui Amy taksojuhist isa näidatakse roolis hüüdmas "That's my Amy!" või panemas köögist leitud kräkipiipu salaja taskusse peitu nagu mingisugune narkopäkapikk."
Sauter kurtis, et Amy näol oli tegemist andeka inimesega, kes suri äärmiselt õudsetel asjaoludel, aga siin üritatakse teda romantiliseks teha, nagu ta oleks surnud südamevalusse. "Kogu see lõpplahendus on sedasi üles seatud, et vaataja lahkuks saalist melanhooliaga ja vaataks tagasi selle armusuhte karidele minemisele." Sauter lisas, et jääb mulje, nagu oleks üritatud meelega teha midagi sellist, mille peale Winehouse'i isa raevukalt tviitima ei hakka.
Sauter märkis pettumusega, et kuna "Back to Black" tahab pika ajaperioodi kiiruga ära hekseldada, ei jõua ta filmis kordagi millegi tähelepaneliku, sügava ega huvitavalt psühholoogilise juurde. "Eluloofilmis on hea, kui leitakse inimese hingest üles mingi ämber, mida hakata kaevust välja tõmbama, et vaatajatele midagi juurde anda. Peaks olema perspektiiv, millega ümber mõtestada või valgustada kuulsat muusikut, aga selle kõigega ei hakka "Back to Black" ennast vaevama."
Sauter soovitas Taani-Eesti filmi "Sünnipäevatüdruk", mis filmikriitiku sõnul võib kinolevis tähelepanuta jääda. "Üllatavalt põnev film, mille tegevus toimub tervenisti kruiisilaeval. Võtted toimusid Tallinnas, aga naljakas on see, et loos lahkub laev hoopis Miamist ja suundub Bahamale. Seega siin on mõned üldplaanis establishing-kaadrid, kus oli tunda, et on loodud digitaalne komposiit ja Miami rannik arvutiga taustale pandud. Samuti kui peategelased on laevatekil ja vihma sajab, paistis välja, et seal on vihmamasinad tööle pandud, et luua karmi ilmastikku, mida seal päriselt ei olnud."
"Sünnipäevatüdrukut" kirjeldas Sauter kui segu protseduurilisest uurimisfilmist ning psühholoogilisest draamast. "Trine Dyrholm mängib keskealist lahutatud ema, kes läheb oma 18-aastaseks saava tütre ja tolle sõbraga kruiisile. Juba ema on algusest peale huvitav karakter, sest ta üritab noorusest kinni hoida, on vabameelne, elujõuline ja armastab pidu panna. Ühel hetkel annab ta tütrele käepaela, millega tütrel on võimalik alkoholi osta, kuigi laeval kehtib kõrgem vanusepiirang. Hommikupoole saab Dyrholmi ema teada, et tema tütart on laeval vägistatud ja selle järel üritab ta laevareisi käigus meeleheitlikult suhelda töötajatega, kes annavad peategelastele luksuslikuma kajuti ning üritavad olukorra tõsidust leevendada. Tööle hakkab ka turvameeskond, kes omas tempos juhtunut lahendada püüab."
Filmikriitik kiitis seda, kuidas ema ja tütre suhe filmis pingestatud on. "Pigem on aga ema see, kes üritab juhtunu detaile ja võimalikku süüdlast leida, samal ajal kui tema suhe tütrega on hästi vindunud, sest emana ta üritab läbi oma tütre noor olla. Lahedal kombel on siin olemas ka lunastuslik element, sest Dyrholm üritab läbi oma tütre vägistamisjuhtumi lahendamise ka enda minevikus midagi ära lappida. Ometi pole tütar saanud kogeda iseseisvust, mida selles eas ootaks, sest tema ema tahab kogu aeg koos pidutseda. Nende vahel kobrutab pidevalt pinge, olgugi et tütar on läbi elanud raske trauma ning ema tahab teda aidata."
Sauteri üllatuseks leiab film edukalt põnevust igast suunast. "Laev suundub tormi poole ning töötajad laeval on kahtlaselt ükskõiksed, kohati isegi külmad ja manipulatiivsed. Hakkad suisa mõtlema, kas toimumas on mingi veider vandenõu ja selle koha pealt meenutas "Sünnipäevatüdruk" mõnd 1990. aastate Harrison Fordi filmi. Aga siia on toodud ka huvitav psühholoogiline nõks, sest Dyrholmi tegelaskuju on alguses nii särtsakas ning läbib raske teekonna läbi selle, et ta peab tütre vägistaja tabama."
Sauter nimetas "Sünnipäevatüdrukut" võrdlemisi huvitavaks filmiks, mis ei lähe üle aja. "Ta on 90 minutit pikk ja liigub ladusas tempos, kordagi igav mul ei hakanud, sest suudetakse üles kruvida emotsionaalselt ja psühholoogiliselt keerukas situatsioon."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "R2 Hommik"