Merivoo esimest "Tulnukat" meenutab Sauter helgusega. "Mäletan, kui esimene film välja tuli ja klassikaaslastega otsisime selle Google Video platvormilt üles. Kui ma "Tulnukat" 15-aastasena nägin, siis me korrutasime üksteisele kõiki roppe fraase, aga hiljem selle filmi juurde tagasi tulles on ta tundunud mulle aina sügavam ja tähendusrikkam. Rasmus Merivoo on minu meelest intelligentne filmitegija ja läbi "Tulnuka" – kuigi see on ropp ja näitab rullnokkade subkultuuri – räägitakse sellest, mida tähendab mitte enam kuuluda keskkonda, kus sa oled harjunud olema. Kuidas see järsku tekitab võõristust ja sa ei saa enam aru, miks kasutatakse neid sõnu, seda keelt."

Sauteri sõnul on Merivoo selgitanud, et kui ta seda kunagi filmi tegi, siis talle õpetati kogu aeg filmikoolis, et peab järgima teatud reegleid, aga ta ei saanud tegelikult aru, miks. "Need tunded ta tõlgendas Valdise tegelasse, kes ühel hetkel saab labidaga vastu pead ja ühel hetkel ei tunne oma sõpru ära ega saa enam aru, miks nad nii elavad või neid asju teevad. Selles mõttes on ta mu jaoks hästi tähendusrikas ja eksistentsiaalne film. Teist osa vaatama minnes olin ka "Kratti" näinud, mis mu meelest on väga andekas ja nupukas."

Uus järjefilm tekitas Sauteris aga võõristust. "Tegemist on valdavalt päevapoliitilise satiiriga. Valdis, olles tulnukate poolt röövitud eelmise filmi lõpus, naaseb mitukümmend aastat hiljem kodukanti, kust ta minema viidi. Ta avastab end futuristlikust maailmast, kus mehed on muutunud beetaisasteks, räägitakse pidevast vaktsineerimisest, inimesed kasutavad meeleheitlikult desovahendit, politseinikud on end üles seadnud burgeriputkas, sigaretid on keelatud seadusega, apteegis müüakse kanepit. Teisisõnu hüperliberaalne düstoopia, kus inimesed on justkui vangistatud ühte supertolerantsesse ja pehmesse mõttemaailma. Valdis on ropp tüüp, kes järsku tagasi tuleb. See idee on järje juures hästi kaval: tehakse esimese filmi oskuslik ümberpööramine. Tagasi tulles on Valdis ikka see ropp, enesekeskne mölakast rullnokk, kes ta esimese filmi alguses oli, aga tema vanad sõbrad on muutunud pehmodeks ja räägivad represseerimisest või sooneutraalsusest, kasutades võtmesõnu, mida tänapäeval sageli kuuleme," kirjeldas Sauter.

Filmikriitiku sõnul ei ole "Tulnukas 2" aga päevakajalise satiirina aga kuigi nutikas ja läheb alati kõige mugavamate naljade peale välja. "Kohati meenutas "Tulnukas 2" mulle Sylvester Stallone'i vana märulit "Demolition Man". Seal külmutatud Stallone läheb lähitulevikku, kus ropendamine on seadusega keelatud, inimesed on pehmed ja politseinikud ei julge vägivalda kasutada. Mulle paraku aga tundub, et "Tulnukas 2" on tehtud satiirina rohkem sellise mõttega, et viskame lihtsalt hästi palju asju vastu seina ja vaatame, mis kinni jääb. Ma hindan, et Merivoo on mässaja ja siin filmis ei ole pühasid lehmasid, tehakse absoluutselt kõigi üle nalja. Aga esimene "Tulnukas" kunagi oli hästi siiras ja südamlik film, millel oli tugev autoripositsioon ja kandev idee. Järjes ma seda kandvat ideed ega struktuuri ei tundnud. Pigem on see järg hästi episoodiline komöödia, kus üritatakse erinevatesse suundadesse tulistada, aga tabamusi on lõpuks hästi vähe."

Sauteri sõnul on järjeloo tootjaks Rain Rannu tootjafirma Tallifornia. "Rain Rannu näiteks on hästi huvitatud kaasaegsest tehnoloogiast ja selle mõju inimestele. Tallifornia mõju on siin järjes palju tunda, eriti kui Ott Sepa tegelaskuju juures mängitakse veidrat virtuaalreaalsuse mängu. See oli nagu hetk mingist Rain Rannu filmist. Ometi hetki, kus film oleks oskuslikult või kavalalt mul vaiba alt ära tõmmanud ja andeka puändi ette käinud, oli üllatavalt vähe. Selles satiiris lihtsalt ei ole palju kavalust."

Filmikriitiku sõnul on juba kõlanud võrdlused Greta Gerwigi "Barbiega" mõistetavad. "Mõlemad filmid räägivad inimesest, kes hakkavad järsku kahtlema maailmas, kus nad elavad, olgugi et see tundub täiesti loogiline ja välja töötatud. Aga "Barbies" oli satiir kaval ja läbi mõeldud, "Tulnukas 2" endas nii kindel ei tundunud, pigem tundus ta kibedalt pilkav ja isegi üllatavalt küüniline. Filosoofiline plaan on siin iseenesest olemas – kui sel filmil midagi öelda on, siis seda, et düstoopia saabub siis, kui me ühiskondlikult inimestena ei ela enam tõe nimel, vaid selle nimel, et me tahame ainult järgida ja kuuluda. Mis siis üldse on enam autentsus, kui tegelikult kõik räägivad ühte juttu ja järgivad sama ideoloogiat? Valdis on see, kes selle vastu tegelikult sõdib ja ei kuulu status quo'sse, mis selles düstoopiamaailmas välja kujunenud on. See idee mulle tõesti meeldib, aga ma hakkasin kõhklema, kui sügavalt näitlejad ise hoolivad nendest tegelastest. Siin paistab olevat filmi enda sisene vastumeel või tõuge nende tegelaste vastu. Võib-olla on see lihtsalt minu sisetunne."

Sauter leidis, et film võib töötada inimeste peal, kes filmi loodud maailmaga kaasa lähevad, lihtsalt aju välja lülitavad ja nokunalju kuulda tahavad. "Aga need, kes otsivad mingit kandvamat mõtet või suuremat küsimust selle maailma kohta, mis luuakse, siis ma ei tea, kas see on siin olemas. Paljud on kindlasti kuulnud väljendit "Ma tahaksin lihtsalt siit planeedilt lahkuda", mida sageli öeldakse siis, kui oled inimestest lihtsalt tüdinud. "Tulnukas 2" on põhimõtteliselt pooleteisetunnine nali selle väljendi põhjal," märkis Sauter ning lisas, et võib-olla ei ole tal maailmast päris sama must-valge pilt, et filmiga suhestuda saanuks.

Soojalt soovitas Sauter aga USA filmi "Imeline idarannik". "Tegemist on režiidebüüdiga Sean Price Williamsilt, kes on pika karjääriga, hästi kogenud filmioperaator. Ta oli operaatoriks näiteks vendade Safdiede filmil "Good Time", mis oli väga lummav teos. Tema esimest mängufilmi "Imeline idarannik" on lahedalt kirjeldatud kui versiooni "Alice'ist imedemaal", mis toimub tänapäeva hästi polariseerinud, poliitiliselt radikaalses, väga segases Ameerikas."

Filmikriitiku sõnul on loo keskmes keskkooliõpilasest neiu nimega Lillian. "Ta läheb filmi alguses kooliekskursioonile ja satub klubisse, kuhu ühel hetkel saabub tulistaja. Too väidab, et keldris on pedofiilid ja seal toimub laste väärkohtlemine. Sealt edasi läheb paremusäärmuslaste vandenõuteooriale pizzagate, millest ka üksjagu dokfilme tehtud. Sellest hetkest läheb neiu lahku kaaslastest ja satub kokku erinevate poliitiliste rühmituste, kes viivad teda ühest kohast teise. Tegemist on värvika, sürrealistliku rännakuga Ameerika idarannikul, kus peategelasest tüdruk vaikse, aga tähelepaneliku kõrvaltvaatajana satub kokku erinevate poliitiliste vaadetega inimestega."

Sauter nautis filmi absurdihõngulist ja üle vindi keeratud stiili. "Ometi tahetakse kommenteerida seda, kui lõhestunud ühiskond Ameerikas praegu on ja kui keeruline on selle keskel üles kasvada teismelisel neiul, kellel pole oma välja kujunenud maailmavaadet ja kõik üritavad temasse sisendada erinevaid ideid või ideoloogiaid. Tegemist on suurepäraselt õhulise ja noorusliku filmiga, mis näeb imeilus välja, sest ta on üles võetud 16mm filmile. See annab talle mõnusalt tuhmi, karvase pildikeele. "Imeline idarannik" on vaba käega tehtud ja tõsi, läheb teatud hetkedel täiesti üle võlli, aga samal ajal on siin hästi läbi tunnetatud ja piiritletud pilt Ameerikast, radikaliseerumisest ja lõhestumisest. Filmil on sõrm hästi pandud Ameerika pulsile, aga selle juures ta on mõnusalt puhta südamega ja lendava hingega tehtud."

Sauter tõi välja ka filmi suurepärase näitlejaskonna ning nimetas "Imelist idarannikut" lihtsalt lahedaks vaatamiseks. "Muide, siin astub üles ka Simon Rex, kes oli kunagi "Scary Movie" filmides ja kujunenud nüüd suurepäraseks indie-filmide näitlejaks. Hiljuti mängis ta Texases elavat pornostaari filmis "Punane rakett", "Imelises idarannikus" on ta leidnud aga rolli natsidega sümpatiseeriva intellektuaalina, kes peategelase enda juurde elama võtab. Väga värvikas tegelaskond on siin filmis."