Provokatsioon, satiir, pila ning grotesk esindavad kõik seda osa huumorist, mis ka mind üldjuhul käivitab. Tabud valgustatakse läbi ja rebitakse parimal juhul isegi ribadeks, miski ei ole pealtnäha püha, aga see on tegelikult illusioon, sest parimad satiirikud on alati üdini empaatilised. Ühtki torget ei tehta suvaliselt ning torkama ei hakata kunagi torkamise pärast, parim huumor on pigem avatud aruteluks, ei tühista teiste argumente ega sulge uksi, vaid loob pigem pinnast uutele lahendustele.

Tänu sellele on üsna lihtne eristada ka head koomikut suvalisest pullimehest. Niisama kildu võib rebida, see ei kohusta sind millekski, aga kui astud laiemale ühiskondlikule platvormile ja lähed oma huumoriga rambivalgusesse, siis tuleb mõista, et sinu sõnadel on kaal ning seeläbi pead ka enda öeldu eest vastutama. 

Väga lihtne on kasutada huumorit kaitsekilbina, varjata oma kibedus, kurjus ja õelus lihtsalt selle taha, et "ma tegin ju nalja", aga sellega lõikad läbi võimaluse diskussiooniks ning võtad endale võimupositsiooni, sest tunned, et oled neist kuidagi kõrgemal, kelle üle nalja heidad. Ja selles kohas huumor sureb, mitte ei hakka veel hoogsamalt võrsuma. Nende samade probleemide otsas praadisin ma kõik need sadakond minutit, mis ma "Tulnukas 2" seltsis kinosaalis veetsin. 

Oma legendaarse samanimelise lühifilmiga täitis Rasmus Merivoo kõik varem mainitud kriteeriumid. Ta muutis esmapilgul ohtlikuna näiva osside subkultuuri tänu teatraalsele agressiivsusele hoopis süütuks ja omamoodi armsaks ning tõi sinna kõrvale ka kainstava kõrvalpilgu, mis seadis nende maailma kahtluse alla, aga ei üritanud seda samas hetkekski tühistada. Aastate jooksul on palju räägitud ropendamisest, aga katkematu vandesõnade laviin ei olnud mitte huumori teenistuses, vaid see oli osa Merivoo maailmaloomest, ilma milleta seda maailma lihtsalt ei eksisteeriks. 

Värskes filmis on aga täpsus ja fookus lootusetult kadunud, nihilistlikult tahetakse korraga öelda kõike ja eimidagi ning teha nalja korraga iseenda ja teiste üle. Lisaks proovitakse uutmise vaimus puhuda originaali pärandit veel suuremaks ning anda hoogu juurde popkultuurilistele fenomenidele, millel pole toonase filmiga tegelikult suuremat seost. Aga kui sa püüad teenindada publikut ja pakkuda neile seda, mida nad saada tahavad, mitte anda neile seda, mida nad vajavad, siis seisab juba huumor eos kanajalgadel. Stsenaarium langebki selle keerulise ülesande all kokku ning lõpuks on keeruline mõista, kas tehakse nalja minu üle, kas ma peaksin teiste üle irvitama või kas see on üldse naljana mõeldud. 

Ka see autoripositsioon, millel Merivoo oma lühifilmis seisis, on uues filmis otsekui pahupidi pööratud. Empaatia ja mõistmise asemel võetakse loosunglikke seisukohti, millega polariseeritakse eri vaateid ja kistakse neid keskpõrandalt üksteisest üha kaugemale. See võib ju ühelt poolt näidata meie ühiskonna lõhestunud hetkeseisu, kuid peame tulema tagasi vastutuse juurde: autor peaks püüdma lõhet vähendada, mitte kaevama kraavi üha sügavamaks, tänu millele muutub vastasleeride kohtumine lõpuks pea võimatuks.

Jah, võite öelda, et ma olen loll ja ei saa naljast aru, aga see ei ole tegelikult isegi oluline. Küsimus on rohkem selles, et "Tulnukas 2" jätab saalisolijale võimaluse pooli valida, aga üks neist pooltest on nii sügavalt amoraalne ja taatlemata moraalse kompassiga, et pigem peaks võimalust selles suunas kalduda iga hinna eest vältima. Võimatu on täpselt teada, mida inimesed pärast saalist lahkumist mõtlevad, aga mul on küll hirm, et nii mõnigi vaatajatest sai tänu sellele filmile kinnitust allasurutud tunnetele ja julgeb edaspidi ilma häbitundeta Valdist teha. Õigemini ma siiski loodan, et seda tegelikult ei juhtu.