Maikuus ilmus Sirbi veergudel siinkirjutaja artikkel Eesti kinoturu hetkeseisust, mis pakkus üksjagu aruteluainest valdkonna sees kui ka meelelahutust väljaspool seda. Peamine tähelepanu koondus kino Artisele suunatud etteheidetele kvaliteedi mandumise, publiku vähemalt osalise võõrandumise ja oskamatu turunduse osas.

Olgu kriitikaga nõustumisega kuidas on, sisekaemuse asemel reageeris riigile kuuluv kino omaltpoolt pressinimekirja uuendamise ja nende ajakirjanike, kes pole otsesõnu Artist kiitnud, sealt välja rookimisega. Teiste seas sai vähemalt esialgu sule sappa iganädalaselt ERR-i Kultuuriportaalis pea kogu filmilevist ülevaadet tegev Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi.

Sama valuliselt reageerisid kevadise kassahiti "Tulnukas 2" autorid, kui film kogu muljetavaldava kassaedu juures arvustustes pigem labidaga sai. Vestluses lavastajaga nimetas ERR-i ajakirjanik Anvar Samost neid suisa tühistavaks, ka tegijatele endale ei paistnud pähe mahtuma, et võiks leiduda keegi, kelle meelest film on Eesti Ekspressi iganädalases tärnitabelis väärt ümarat nulli või midagi sellelähedast.

"Ei, see film ei ole null. See film on hästi tehtud," kinnitas üks näitlejatest kultuurisaates "OP" ja lisas, et sellega on hindaja müünud ära kogu oma professionaalsuse ega ole enam kunagi tõsiseltvõetav. Ilmselt kippus kaduma iroonia kategooriliselt tühistava sõnumi ümberpöördumise osas.

Kriitiku roll on olemuslikult tänamatu, kuna lisaks pendeldamisele subjektiivse isikupära ja objektiivse õigluse ootuste vahel tuleb nii mõnigi kord anda kõike muud kui kiitvaid hinnanguid rohkelt oma aega ja talenti kulutanud inimeste tööle või siis muidu igal muul moel sümpaatsetele tegijatele. Seetõttu on näiteks Priimägi öelnud "Kultuuristuudio. Arutelus", et kriitik ei saa tegijatega kunagi päriselt sõber olla. Lõpuni nõustuda ei tahaks, ent olemuslik pinge on sellesse suhtesse kahtlemata sisse kirjutatud.

Kehva ja süvenematut kriitikat on ümberringi küllap samas vahekorras nagu halba ajakirjandust või halba kunstigi. Samuti on sellele keeruline kehtestada ühtset objektiivset kvaliteedistandardit. Olen näiteks õppejõuna eri vanuses noortele loenguid andes kogenud, kuivõrd seinast seina erinevad arusaamad sellest, milline kriitika kõnetab, mida kriitika üldse tegema peaks, ja milline kriitika hinnangust olenemata vaatama kutsub või mitte.

Küll aga kipub nupuvajutusega endale sobivaks reguleeritava uudisvoo ajastul süvenema arusaamatus kultuuriajakirjanduse ja -kriitika ning turunduse erinevustest. Briti kollase kaldega filmiajakirjade nagu Total Film või Empire lõputult kiitvaid lugusid võib tegijal olla meelitav lugeda, kuid kultuurilist väärtust loovad need vähem kui keskmine reklaamposter. Tõeliselt heal kriitikal on aga kultuuriväljal mängida samasugune roll nagu igal teisel selle välja osal.

Kindlasti ei tähenda see, et ei kriitikutelt laiemalt ega siinkirjutaja suust ja sulest kitsamalt oleks ilmunud vaid kulda. Küll aga tasub silmas pidada, et suhtumine kriitikasse ja kriitikuisse ei peaks sõltuma sellest, kas nad parasjagu sinu viimaseid tegemisi kilbile tõstavad või mitte.

Kriitika rollist, eetikast ja argumenteeritusest võiks veel kirjutada pikalt, jäägu siia aga hoopis üks näide teistsugusest reaktsioonist kriitikale. Hiljutist – olgu igaks juhuks öeldud, et lõviosas soodsat – Postimehes ilmunud arvustust "Laste Ööülikooli rännakutele" sotsiaalmeedias jagades lisas autor Jaan Tootsen juurde just kõige teravama lõigu naislektorite vähesuse kohta. Mitte õigustamiseks, vaidlemiseks ega ründamiseks, vaid viiteks, et seda peaks tulevikus muutma. Kriitikaga võib nõustuda või mitte nõustuda, aga mõlemal juhul saab reageerida väärikalt.