Koletis
Kaibutsu
Hirokazu Kore-eda
Jaapan
KP Distribution

Kaabu Artise kinole, kes otsustas selle meistriteose ise välja osta levitaja käest, kellel polnud "Koletist" plaanis üldse kinos välja tuua. Ilmselt saab linastusi olema hõredalt, aga leidke nüüd järgmise kuu jooksul siiski võimalus see film ära vaadata. Kore-Eda oma tipptasemel.

Film esilinastus mullu Cannes'is ja esika järel kirjutasin, et söön oma mütsi ära, kui see mõnd auhinda ei võida. Näed, õnneks jäävadki peakatted puutumata, sest tuli parima stsenaariumi preemia ja lisaks parima geifilmi Queer Palm. Viimase puhul on mul küll tunne tekkinud, et konkureerivad ka need filmid, kus keegi kellelegi ühe kõverama pilgu heidab, sesmõttes pole see kindlasti filmis olulisem teema. Väga keeruka ja kihilise tõega "Koletis" räägib pigem jaapani ühiskonnast, koolisüsteemist ja koolikiusamisest, üksikvanemlusest; sõprusest, julgusest, argusest ...

Üksikema pojal tekivad koolis õpetajaga probleemid ja lahendama asudes muutuvad need järjest keerulisemaks. Muutub ka loo fookus, keskne tegelane ja kõige tähendus. Natuke nagu Kurosawa "Rashomon", kus lastakse sama tõde üht, teist ja kolmandat pidi paista.

"Koletist" vaadates on teistest Kore-eda filmidest veel rohkem see tunne, et ta on suutnud tavaliselt kirjanduse pärusmaale jäävad, raamatutes kirjeldatavad keerulised nüansirohked tunded ja tundmused mingil moel filmikeelde panna. Kõik on aimatav, aga lõpuks ka selge, kuigi otseselt midagi välja ei öelda. Täiesti patt oleks enamat ette ära öelda.

Ah, las igaüks loeb neid sisukirjeldusi netist juurde nii palju kui soovib, ma ei tahaks midagi enam lisada. Siin on suudetud pääseda ka jaapani filmidele nii omasest liigsest sentimentaalsusest, aga kohati on see piir päris lähedal.

4,5 / 5 

Monkey Man
Dev Patel
Kanada-Singapur-USA
Adastra Cinema 

Tundub, et pealkiri on eestistamiseks osutunud liiga keeruliseks, aga no mis teha. Sel korral on meil selline näitlejate lavastamistööde rubriik lausa, Dev Patel ja Michael Keaton ("Viimane sihtmärk") tahavad mõlemad kaamera eest kaamera taha astuda, aga samas on ka iseend peaossa pannud.

Tuleb küll öelda, et Dev Patel saab paremini hakkama, aga mõnes mõttes on latt ka madalamal. "Monkey Man" on minu jaoks stiilipuhas india film, ja seda eriti keskse mõtte poolest. India filmis on alati ülimalt populaarne olnud kättemaksumotiiv. Üliselge suunitlusega tegelased laovad filmi alguses oma kaardid välja. Ülipaha Mees rakendab Suurt Ülekohut filmi peategelase kallal juba siis, kui too on laps, tappes tema vanemad, röövides vara või mõlemat. Pikka aega, Indias vahel lausa mitu tundi, lastakse sel ebaõiglusel marineerida ja võibki hakata tunduma, et kurjus võidab... Aga ei! Kangelane kasvab suuremaks ja seab õigluse jalule pikas ja põhjalikus kättemaksuaktsioonis, kus seda hindude lemmikrooga ei serveerita mitte ainult külmalt, vaid sügavkülmalt.

India filmides on kättemaks õhtumaa filmidest aga kardinaalselt erinev, sest sellega ei kaasne mingit kahetsust ega vajadust end õigustada. Meie filmikunstis on pigem levinud arusaam, et "kättemaks ei tee õnnelikuks, sest see ei lõpe iial", ning selle filosoofia näiteid leiab ka Aasia hinnatud filmikunstist ("Oldboy"), siin aga võib täie rahuga tooli end lõdvaks lasta ja kättemaksu nautida kõige väiklasemal viisil. Sihtmärgiks muutub kogu kurjade konglomeraat: rikkad inimkaubitsejad, politseiülem, spirituaalsed juhid, konservatiivsed poliitikud.

Dev Patel tundub oma kiitsaka näo ja olekuga üsna habras kuju, aga taekwondo must vöö (vahel on mul tunne, et ma olen viimane inimene, kellel seda pole) ja võistluste medalid räägivad teist keelt. Siin peab ta muuhulgas kehastama tänavavõitlejat Monkey Mani ja saab sellega veenvalt hakkama küll. Montaaž on ülikiire, operaatoril on korraga rikki läinud nii sisekõrv kui GPS, ja kaunist verd pritsib kuldnõudele rikaste maailmas, ja porri vaeste omas.

Madalate ootuste ja lõbujanuga vaatamiseks väga sobiv film, kus Pahad on Pahad ja Head on Head, aga ega sellel kõigel erilist point'i ei ole. Film lausa namedrop'ib John Wicki ja eks see on ilmselt eeskujuks olnud.

3 / 5 

Viimane sihtmärk
Knox Goes Away
Michael Keaton
USA
ACME 

Kuhu on kadunud strong silent type, nagu Gary Cooper? Selle üle mõtiskles juba Tony Soprano. Knox (Michael Keaton) püüabki astuda vaiksete ja mehiste meeste jalajälgedesse ning kõnetada kunagisi hard boiled mehi nagu Charles Bronson ja Lee Marvin, aga läbi selle oma keatonliku haavatavuse ja intelligentsuse. Pole keeruline näha, miks ta võttis omale näitlejanime just Buster Keatoni järgi ja taban end mõtlemast, et isegi dementsusele kalduvat tüüpi mängides on ta pilk ikkagi erakordselt terav. Nagu vaataks sisse, isegi läbi ekraani.

Samas on ta kogu oma meeldivuse juures olnud näitlejana veidi... mittemidagiütlev. Ma ei kujuta ette, et keegi päris tõsimeeli deklareeriks, et tema lemmiknäitleja on Michael Keaton. Lemmikud on koledad, ilusad, head, halvad, skandaalsed, katkised, stiilsed. Ei saa just öelda, et Keatonis neist midagi pole, aga... kui peaks ühe sõna valima, siis milline teda kõige paremini kirjeldaks? Pole nagu sellist.

Huvitav on see, et "Viimane sihtmärk" on Keatoni harv teine lavastajatöö. Ise on ta mõlemas oma filmis ka peaosas olnud, ja mingis mõttes kandub tema ebamäärasus näitlejana üle ebamäärasusse lavastajana. Veenva strong silent type'i koostisosad on ju olemas. Eriliste oskustega endine eriväelane, nüüd professionaalne palgamõrvar, kes aga armastab oma lähedasi. Siis tuleb siia juurde dementsusdiagnoos (ehk näitlejana haiguse järkjärgulise progresseerumise kujutamine), ja ta võõrandunud pojaga juhtunud "õnnetus". Tal tuleb poeg välja aidata, dementsusega võidelda ja politseile mingit mulli ajada ning tundub, et siin on liiga palju asju korraga liikumises, et Keaton suudaks seda lavastajana tasakaalus hoida.

Oleks oodanud jah kaalukamat emotsionaalset tulemust või kõvemat meelelahutust, aga film jääb sinna vahepeale. Hea ja halva, ühe ja viie vahele.

2,5 / 5

Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas
Rasmus Merivoo
Eesti
Tallifornia 

Veidi vähem kui 20 aastat tagasi sai kogu Eesti Valdise käest labidaga pähe. BFM-is püüti Rasmus Merivood kuulu järgi veenda, et siit küll filmi ei tule, aga "Tulnukas" osutus tänaste viral-trendide eelkäijaks miljoni ja enama vaatajaga netiplatvormidel. See 20-minutine metakommentaar kaasaja aadressil oli värskendavalt, ennastunustavalt ropp, aga ka vaimukas. Julgeks öelda, et täiesti uutmoodi filmitegemine Eestis.

Kuna "Tulnukas" keeldus nende aastate jooksul suremast või hääbumast (juubeli-fänniüritused jms), siis pidi see ju parima Hollywoodi (või Muusalu) traditsiooni kohaselt ka järje saama. "Tulnukas 2" puhul on läbivalt rõhutatud seda, et see on esimese osa järgi, aga tegelikult on see ju hoopis rullnokkade täispikk debüüt. Esimest korda üritatakse seda senist lühifilmi ja selle tegelasi tuua üle täispika filmi formaati, ja selliste katsetega on enamasti seotud omad probleemid, tavaliselt lihtsalt ei kanna lühifilmi vormis vihaselt valmis paugutatud lood pikka vormi välja ja jäävad venima. Julgeks öelda, et seda probleemi uuel "Tulnukal" ei ole, küll aga on mõningaid teisi.

Kui avafilmi puhul oli nagu selge selle funktsioon ja sobimine oma aega, jääb siin natuke tunne, et zeitgeist on siiski juba mööda vihisenud ja ajakohasus on asendunud nostalgiaga. Mul on raskusi meenutada, mis asi on üldse "deso", millest siin kujuneb üks Muusalu maailma käimas hoidev kütus, salapärane sinine substants. Maskid samamoodi – koroona jääb kuskile kaugele, ja veelgi kaugemale, oma aega märgistama, jäävad rullnokad. Sellega kõnetab eilset, aga mitte homset ega – mulle tundub – ka tänast. Vahepeal on olnud umbes seitseteist hooaega "Ärapanijat", mitu "Klassikokkutuleku" filmi ja muud sellist materjali, mis on toonud "Tulnuka" kunagi anarhistliku või anti-establishment huumori väikekodanlikule muhedusele mitu sammu lähemale.

Justkui selle probleemi ennetamiseks on siin filmis tegevus viidud düstoopilisse nappi lähitulevikku, kus kangastub kõigi traditsionalistide hirmuunenägu – LGBTQ+, roheenergia, narkovabaduse ja liberalistlikud pöörded on kõik täies mahus jõustunud. Järgi on jäänud see macho'de kõige hullem hirmuunenägu – mehed pole enam mehed ega naised naised.

Enter Valdis. Kosmosest tagasi saadetud (ilmselt välja visatud) Valdis on nagu kättemaksuingel, kes tuleb Eesti elu uueks looma. Nagu vanasti, üheksakümnendatel. Kui avafilmis avas labidalaks Valdise tšakrad ja ta hakkas maailma mõistma, siis siin on ta ülesandeks kõigil ärksus koos muu jamaga peakolust välja lüüa. Iseenesest on viis algne lugu nii tagurpidi keerata päris intrigeeriv, aga mis järgi jääb? Valdisel ei ole nüüd kahjuks ühtki leevendavat joont, tema eesmärk ongi maailm ära rikkuda ja selliseid mehi teame me kõik. Ma naudin ta hävitusretke ja natuke põlgan iseend sellepärast.

"Tulnukas 2-s" on säilinud see värskendavalt punk filmitegemine ja ma hindan tegija julgust minna kõigele ja korraga kõri kallale. Film on pila hetketrendide aadressil ja selles Tuleviku Uues Eestis on kõik kummalised kaasaegsed muutused võimendatud üle võlli. Naljategemise kohta on selline lause, et nalja võib teha küll, kui see pole tugevama nali nõrgema aadressil. Ma sellega päris nõus ei ole, sest minu meelest peaks naljategemise territoorium olema siiski laiem.

Küll aga on võtmeküsimus, kas nali on pahatahtlik või mitte? Rullnokkade esituses on pahatahtlik, autori esituses minu arvates mitte (on ka teisi arvamusi), nii et kavatsustega tundub nagu korras olevat, aga minu kahtlus on see, et heade naljade retoorika annab äkki hoopis platvormi kõigile neile ühiskonnavastastele alt-gruppidele, kes seda kõnetoru hädasti väljaspool uhhuu-kajakambrit vajavad. Umbes midagi Konn Pepe efekti sarnast, kellest sai, alguses naljaga, trumpismi irooniline maskott.

Kokkuvõttes, tahaksin olla ausam ja anda sellele filmile selgem hinnang, aga minu ausus ongi hetkel just selline – "lTulnukas 2" on kiiduväärt katse hullu panna, mis ajab siiski lati üldjoontes maha. On häid kilde, aga samas on osa materjali ka helistikust väljas.

Kui laiemalt vaadata, siis ilmestab "Tulnukas 2" kindlasti üldpilti ja mõjub näiteks "Biwa järve 8 näo" kõrval küll väga värskendavalt. Need on mõlemad tugevad autorifilmid. Kas meeldib või ei meeldi, see on iseasi.

2,5 / 5 

Läbi kuivanud rohu
Kuru Otlar Üstüne
Nuri Bilge Ceylan
Türgi-Prantsusmaa-Rootsi-Saksamaa
A-One Films

Eelmise aasta 22. mail kirjutasin, et "Läbi kuivanud rohu" oli Cannes'i kõige suurem pettumus. Ei saa öelda, et ei oleks teadnud, mis mehega tegu: Nuri Bilge Ceylani filmid ongi enamasti väga aeglaselt kulgevad ja napi sündmustikuga, enamasti tähendusele vaid vihjavad kaunilt hanguvad mammutteosed, mis vahel mulle toimivad, aga vahel lagunevad justkui ära. "Läbi kuivanud rohu" kuulub minu jaoks sinna viimaste hulka.

Eelmisel aastal: "Ma ei oskaks ta uut filmi küll mingil muul moel kirjeldada kui pretensioonika ja tegelikult ka sihituna. Võib-olla on vaja rohkem praktikat, kannatust või haridust, aga mulle jääb see film võrdlemisi läbimatuks kiviks." Kõige õigem oleks uuesti üle vaadata, aga samas pean võimalust, et oma meelt muudan, võrdlemisi väikeseks, nii et hetkel seda ei teinud.

Minu seisukoht tundus järgnenud aasta jooksul ka peale jäävat: kuigi Merve Dizdar võitis Cannes'is parima näitlejanna preemia, siis kadus film hiljem täielikult pildist ja polnud seda näha ka aastalõputabelites, kokkuvõtetes ega auhinnahooaja konkurentsis.

2 / 5 

Esimene oomen
The First Omen
Arkasha Stevenson
USA
Hea Film 

Nii kahju, kuidas risustamisring on nüüd jõudnud 1970. aastate tippõudukateni. "Eksortsist" ees ja "Oomen" järel. Huvitav, kuidas on võimalik teha 50 aastat hiljem selline eellugu, kus pole kasutuses mitte ühtki uut ideed? Antakse mingi leige selgitus sellele, kuidas tuli siia ilma kolme originaalfilmi peategelane Damien. Loo kroonijuveeliks on ilmselt planeeritud lõpu-twist, mis annab endast aga märku juba kilomeetri peale, ja seetõttu sellele erilist põnevust ei omistaks. Kuidagi on nõusse saadud mitmeid mainekaid vanamehi nagu Bill Nighy, Charles Dance ja, üllatus-üllatus, Ralph Ineson, kelle aktiivsusel ei tundu piire olevat ja kellele pole ühegi filmi latt liiga madal.

Huvitav vaadata, kuidas filmi esimesed stseenid ja arengud on justkui üks-ühele sarnased hetkel teise kinoõudukaga "Patust puhas", aga no milline kvaliteedivahe... Raske öelda, kas "Oomen" soovib lihtsalt nostalgiarongil veel ühe raharingi teha, midagi olulist öelda, hirmu tekitada, mõtlema panna või meid harida. Läbi kukub see igal rindel. Ja jällegi, ettearvatavalt, jääb lõpus kenasti uks järgmisele osale lahti.

1,5 / 5