Taas üks ebatäiuslikult kaetud nädal. Kindlasti soovitab vaatama minna James Cameroni 1989. aasta filmi "Süvik" ("The Abyss") laiendatud ja taastatud uusversiooni, kuigi ise pole seda veel vaatama jõudnud. Lisaks on uutena jooksmas ka paar õudukat: nunsploitation "Patust puhas" tänase It-girl'i Sydney Sweeneyga, ja sharksploitaton "Sügavikus on midagi" tundmatute hai- ja inimnäitlejatega.

Õpetajate tuba
Das Lehrerzimmer
İlker Çatak
Saksamaa
ACME 

Alustuseks tore, et sellised filmid kinolevisse jõuavad – euroopakeelsed (antud juhul saksa), ilma staarideta (kuigi peaosalisel Leonie Beneschil ei tohiks rahvusvahelistumine pärast siinset peaosa probleemiks olla, kui ainult keel teda kannab) ja ka ilma selge lahenduse või moraalita.

"Õpetajate tuba" on värskendavalt ambivalentne, koolis ühest segasest vargusjuhtumist vallandunud mitmekihilise kaose kroonika, kus oma tõe eest on väljas Beneschi tervet mõistust säilitada püüdev õpetajanna Carla Nowak, tema kolleegid, õpilased ja lapsevanemad. See on ilustamata pilt ühest kriisiolukorrast, mis pakub moraali asemel vaatajale võimaluse lihvida oma empaatiameelt.

Ühel või teisel viisil oleme me kõik, vähemalt lapsevanemad, siin kujutatud keskkonnaga kontaktis ning loodetavasti mitte konfliktis. "Õpetajate tuba" aitab meil järgmisel korral loodetavasti seesuguseid olukordi päriselus lahendada. Ikka teisi osalisi paremini mõista püüdes.

Samas tahaksin ka sisimas, et "Õpetajate tuba" mulle rohkem korda läheks, midagi jääb mulle isiklikult puudu. Keeruka tõe järkjärgulise avaldamise tehnikas ikkagi Iraani meistritele päris järgi ei jõua, ja midagi pikemat selle filmi kohta ka nagu enam öelda pole.

3,5 / 5

Imeline idarannik
The Sweet East
Sean Price Williams
USA
A-One

Sean Price Williams on Ameerika indie-operaatorina kujundanud USA viimase aja off-Hollywoodi filmimaastiku nägu ilmselt päris tugevalt oma ligi saja kaameratööga selliste tegijate nagu vendade Safdiede või Alex Ross Perry töödes (kes on ka "Imelise idaranniku" produtsent).

Indie-trendi-laineharjal sõidetakse ka siin: "Imeline idarannik" on kaasaegselt postirooniline teekonnafilm läbi kaasaegse Ameerika erinevate subkultuuride, müütide ja nähtuste, kus astuvad üles nii Pizzagate kui neonatsid ja muud radikaalid. Kõik on äärmuslik, groteskne, absurdne.

Peategelane Lillian (Talia Ryder) võtab omaks kõigi nende vaated, kellega ta kokku puutub, investeerimata end samas grammigi ühegisse neist. Ta on tõeline kaasaegne protagonist, kellel on kõigest täiesti pohhui. Ning kuna ta ise jääb irooniliselt vaatlevaks, säilitades oma emotsionaalse autonoomia, jääb kuskile maa ja taeva vahele rippuma ka see film. Zeitgeist-punktid tulevad muidugi vaevata täis. Jacob Elordi. Ayo Adebiri. "Punase raketi" pornostaarina tuntust kogunud Simon Rex on neonatsina ehk filmi kõige sümpaatsem tegelane – kummalisel kombel ainus siin filmis, kellele on omistatud mingit õrnust. Mis iseenesest tundub juba päris intrigeeriv trollimine.

Natuke selline film, mille intelligentsus hakkab tervikule veidi kahjulikult mõjuma, aga samas hea meel, et nii kummaline film meil kinno jõuab. Kuigi ma kipun siirast Ameerikat eelistama iroonilisele.

Esilinastus eelmisel aastal Cannes'is "Directors' Fortnighti" kõrvalprogrammis.

3,5 / 5 

Yasmyn. Selgus päevaks või kaheks
Georgius Misjura, Anastasia Zažitskaja
Eesti
Film Tower

"Selgus päevaks või kaheks" jälgib RnB-laulja Yasmyni käekäiku koroonaeelsest ajast kuni eelmise aasta Eesti Muusikaauhindadeni, kuhu jõudmine on Yasmynil endale aasta varem seatud eesmärkides kirjas. Nii hiljutine Alika dokk "Sillad Liverpooli" kui uus Yasmyni dokk "Selgus päevaks või kaheks" teenivad taustal natuke sarnast eesmärki ning kasutavad popmuusikat ja dokumentalistikat integratsioonisõnumi kandjana, kas siis teadlikult või mitte.

See ei ole lõpuni meelevaldne seos, sest varjatud (ja vahel ka varjamata) rassismist Eesti ühiskonnas räägib põgusalt ka Yasmyn ise ning selles taustaidees ehk ongi selle filmi põhiline väärtus. Tumedanahaline Yasmyn on valges Eestis algusest peale pidanud tegutsema n-ö standardist väljaspool ja kuigi muusikaliselt püsib Yasmyn üsna tuttavates, moodsa ja sünteetilise RnB raamides, pakub ta ikkagi lõpuks ometi alternatiivi sellele valge mehe soul'ile ja gospel'ile, mida siinmail süveneva cringe-faktoriga tehakse.

Ometi laulja, kellel pole aktsenti, aga on seda RnB'le vajalikku kehalisust, mida enne ikkagi väga ei leidnud. Kehalisusest räägib ka Yasmyn ise palju: nii sellest, kuidas soovib esineda koos tantsijatega, nii et need oleks integreeritud ta kavasse, mitte lihtsalt n-ö juurde klikitud, ja sellest, kuidas ta end oma kehas vabalt tunneb ja liigselt selle näitamise üle ei põe. Tervitatavalt ebaeestlaslikud seisukohad needki.

Alikaga võiks tuua veel ühe paralleeli, sest nagu Alikalgi, on Yasmynil ühest küljest sisemine vajadus tõmmata tähelepanu (ja laval esinemine on tema sõnul selleks parim loomulik lahendus), aga samas tsiviilelus tuleb mõlema olemisest läbi pigem tagasihoidlikkus, või pigem see tõlkimatu ingliskeelne sõna humble oleku kirjelduseks. Olla staar ilma staaritsemiseta.

Ühesõnaga, siin filmis on ette võetud sümpaatne nimitegelane, kes kannaks omaenda sära pealt ära ilmselt iga filmi, aga päris terviklikku nägemust pole temast suudetud edasi anda. Selge siht annab filmile konkreetse raami ja finaali, tehniliselt on Alika filmiga võrreldes olukord parem, aga ka siin on pilt vahepeal fookusest väljas, juhuslikku telefonipilti viskab vahele ning voiceover'i taustaheli tiitrid kohati sassis ja muud sellist nipet-näpet.

Tootjafirma Vita Pictura lehelt leiab 10minutise treileri veel ühele Yasmyni dokile aastast 2020 ("Illusions"), milles on suhteliselt sarnane nii materjal kui ideed. Kas see film on selle eelmise edasiarendus? Firma tegeleb põhiliselt reklaamidega, filmi tegijad vist pole õppinud (?), ametlikest riiklikest rahastusvoorudest pole sellele projektile raha küsitud ega saadud. See toob nagu natuke muremõtte muusikadokkide getostumisest, sest muidu varsti olemegi olukorras, kus riigi raha eest näidatakse meile Neeme Järvit ja Arvo Pärti, aga Yasmynist ja Alikast me päris korralikku portreedokki ei saagi.

2,5 / 5