Huvivöönd
The Zone of Interest
Jonathan Glazer
UK-Poola-USA
KP Distribution 

Eelmise aasta vaat et kõige olulisem film ja teise koha vääriline ka isiklikus aastatabelis.

Jonathan Glazeri filmides on helikujundus olnud ikka olulisel kohal ning siin filmis on helitiim kasvanud lausa 14 liikmele. "Huvivööndi" juhatab sisse viieminutine pildita stseen väga huvitava ja häiriva muusikalise maastikuga, mis häälestab kohe õigele, st. vaimselt täiesti valele ja ebanormaalsele lainele. Mica Levi on taas omalt poolt lisaks teinud muusikalise kujunduse, kes oli ka võrratu "Under the Skini" heliriba autor.

Mis järgneb, on midagi äärmiselt mõjuvat ja ebamugavat. Filmi peategelasteks on Auschwitzi koonduslaagri komandandi Rudolf Hössi perekond, kes elab luksuslikus ja armsas eramajas otse laagri kõrval ja kelle eraelulised mured on samasugused nagu tavalistel vabadel inimestel. Kui näiteks ungarlaste "Sauli poeg" kasutas väga osavalt ära osalist informatsiooni pakkumist pildis, et meie fantaasia tühimikud täidaks, siis nüüd lõigatakse info praktiliselt üldse ära, aga meie kujutlusvõime võimendab puuduoleva osa kõrvulukustavaks, seda enam, et kogu aeg manipuleeritakse vaatajaga ka helidega väga oskuslikult, andes vahel mõnele vihjele hoogu või peegeldades tegelase või teise hingeseisundit.

Mitte kunagi varem pole normaalsus olnud nii kohutav, näidetest, kus sarnase kontrasti abil on saavutatud kunstiliselt väga tugev efekt, meenuvad näiteks austerlase Markus Scheinzleri "Michael" või hollandlase George Sluizeri "The Vanishing" ("Spoorloos"). Me räägime ikkagi siin tipptaseme ängistusest. Koonduslaagrite teema on lihtne viis seda efekti saavutada, seda kindlasti, aga antud film, mis on valminud suurepärase Martin Amise samanimelise romaani järgi, toob ikkagi lauale midagi täiesti uut.

Seosed tänapäevaga on väga valusad. Mariupol, Butša, ja sealsete sündmuste normaliseerimine, kinnimätsimine, ebaisikustamine. Nüüd ka Palestiina ja Iisraeli vahel toimuva konflikti hoogustumine. Inimesed pole statistika. Filmid, vahel harva, õnneks samuti mitte.

5 / 5 

Patust puhas
Immaculate
Michael Mohan
USA-Itaalia
ACME

Uus nunsploitation-horror, mis on ikka peajagu sellest muust rämpsust üle, mida õudusfilmikategoorias õhtuses vööndis pakutakse. Siin ei ole arutus koguses digitaalselt võltse eriefekte – praktilisi efekte on segatud digitaalsega viisil, mis ei tõmba filmireaalsusest välja. Õde Cecilia (Sydney Sweeney) tuleb Ameerikast Itaalia nunnakloostrisse, et lasta end nunnaks pühitseda. Ta näeb kummalisi nägemusi ning kloostris tundub toimuvat salapäraseid, reaalsust painutavaid sündmusi. Mõne aja pärast avastatakse suureks üllatuseks, et süütu Cecilia on rasestunud ning oodata on lunastaja sündi.

Sweeneyst on saanud viimase aastaga üks planeedi populaarsemaid näitlejaid, kes tundub haipi nagu magnetiga ligi tõmbavat. Ja pole midagi öelda, ta kannab väga hästi välja ka selle häbematult 1970. aastate odavõudukate vaibis võnkuva filmi, mis sobiks ühtviisi hästi nii žanrifestivali kavva kui VHS-nasties-riiulile koduseks õõvatarbimiseks.

Ühest küljest on siinne piiritletud maailm – Itaalia konvent – kinematograafiliselt tänuväärne keskkond, kus on välja toodud koridorid võlvkäigud, kabelisaalid. Teiseks lastakse lahti tegelikkuse formaalsest loogikast, aga ei pingutata sellega ka üle. Kolmandaks on loo aluseks skript, mis tundub olevat saanud keskmisest enam taustatööd ja autoritel on olnud kasutada mingid teadmised katoliiklusest, paganlusest, mütoloogiast. Ja neljandaks minnakse julgelt sinna, kust tavaliselt tagasi põrgatakse – hea maitse ja tava piirist hooga üle, ilma kõhkleva sammu või pilguta tagasi.

"Patust puhas" on labasuse patust puhas – ka maitsetu ollakse siin stiilselt, horror'i ajalugu tundes ja tunnustades.

3,5 / 5 

Koer Arthur
Arthur the King
Simon Cellan Jones
Kanada-USA
ACME

Mulle selle nädala üllatus ehk siit. Vaatasin sügavale enda sisse ja ei suutnud mõista, mis ma peaksin tahtma vaadata filmi, kus Mark Wahlberg püüab näidelda nagu koer, ja koer püüab näidelda nagu Mark Wahlberg. Tõestisündinud lool põhinev pisarakiskuja inimlikustatud neljajalgsega, brr.

Aga võta näpust: "Koer Arthur" teab päris hästi, kuhu kont on maetud ja mis üdi seal sees on. Algab film ju hoopis millegi muuga – kehva iseloomuga, läbipõlenud seiklussportlane püüab saada viimast võimalust tõestada oma võimeid, ja meid viiakse ekstreem-võistlus-matka vms (ma ei tea, mis need terminid on) maailma, kus võitlejatel tuleb end looduses ebainimlikes tingimustes proovile panna. Dominikaani Vabariigis toimuvale MMile satub aga ka üks dominikaani krants, kes sündmustesse sekkub moel, mida ma siin pikemalt lahti ei räägiks.

Hirm oli suur, et emotsionaalsema pivot'iga pööratakse asi puusse, aga toonivahetus toimub järk-järgult, on empaatiline ja põhjendatud. Siin on need suure tundelise loo tunnused kõik olemas: raskuse ületamine, eneseohverdus teiste nimel, emotsionaalne küpsemine. Erakordsed loodusvaated kauba peale. Ja koer ei räägi!

3 / 5 

Emainstinkt
Mothers' Instinct
Benoît Delhomme
Belgia-UK-USA
Adastra 

Oleme jõudnud kummaliste uusversioonide vööndisse. Amazon Prime tuli välja ülipopulaarse remake'iga Patrick Swayze'i omaaegsest üsnagi kitšilikust armastus- ja löömafilmist "Road House", ja siin on nüüd toodud ekraanile ameerikakeelne versioon viie aasta tagusest Belgia filmist originaalpealkirjaga "Duellid" (meie kinodes küll samuti pealkirja all "Emainstinkt", üürikeseks viivuks). Ilmselt läks see originaal piisavalt korda belgia operaatorile Benoît Delhomme'ile, et see lugu oma lavastajadebüüdiks valida.

Kuna algne film polnud eriti haarav, on latt väga madalal ja sellest suudab lavastajadebütant tõesti üle hüpata. Ingliskeelne versioon on märksa nihilistlikum ja siin on ka kahe Osacri-võitja Jessica Chastaini ning eriti Anne Hathaway näitlejasarmi võimalik filmi kasuks pöörata. Kellel mõlemal ka omad huvid mängus, sest nad on ka filmi produtsentide hulgas.

Tegevus on ka siin minevikus, 1950ndates aastates, mis annab lisavõimaluse luua visuaalselt alati nauditav suurte naftabuumi-autode ja Jackie Kennedy kostüümide (ja muidugi pärlite) maailm, vürtsitatuna peaaegu et kohustusliku feministliku kommentaariga toonaste naiste allasurutud rollist ühiskonnas. Ei tea, kas see on Chastaini blond soeng või muusikalised viited, aga miski siin viib mõtted kohati ka Hitchcockile, ja eks see krimimüsteerium ongi ju täitsa tema masti lugu.

Huvitavast ja võimaluserohkest käsikirjast on aga kokku saanud tuimapoolne film, hoolimata šokeerivatest arengutest. Nagu operaatorite lavastatud filmide puhul sageli, on ka siin ilusat olu ja kaunist libisemist, aga lugu ise on nõrgalt emotsionaalselt punkteeritud ning natuke nagu... äraolev ning ei mõju seetõttu piisavalt.

Vaadatav. Juba staaride tõttu. Telekast. Kui midagi muud teha pole.

2,5 / 5

Maria Montessori
La nouvelle femme
Léa Todorov
Prantsusmaa-Itaalia
Bestfilm 

Maria Montessori taoline pedagoog ja haridusteooria edendaja väärib ilmselgelt oma filmi ja seda, et tema lugu räägitaks. Iseasi, kas just sellist filmi. Euroopa suurriikide koostöös valmis keedetud europuding üritab ajajoonele truuks jäädes oma referatiivsel viisil meile Wikipedia sissekannet filmiks valada, mis omal moel ka õnnestub. Kõik teemad fikseeritakse ära – haridustee, naise keeruline roll ühiskonnas, isiklik salaelu, edusammud teadustöös, kliiniku loomine. Mida aga pole, on originaalne nägemus või mingi meeldejääv kunstiline lähenemine, mistõttu jääb kõik näidatav pealiskaudseks ja unub kiiresti.

Peaosadesse on saadud mõned tuntumad näod, aga peab tunnistama, et Jasmine Trincale sobivad labasemad tegelaskujud märksa paremini kui siinne nimitegelane. Aga see võib muidugi olla lihtsalt isiklik tunne.

Kui Montessori haridusmeetod oli väga uuenduslik, püüdes tavapärase standardse õppevava asemel juurutada isiklikumat lähenemist ja igas lapses arendada just neid oskusi ja teadmisi, mille poole nad ise püüdlevad, siis võiks ju film seda peegeldada – võiks sel filmil lasta samuti voolata sinna, kuhu säng viib, keskenduda millelegi konkreetselt või eriliselt. Siin aga pigem täidetakse sedasama vana ja kulunud filmikunsti õppekava, kus kõik ained on tehtud, aga n-ö kolme peale. 

2 / 5

Godzilla x Kong: uus impeerium
Godzilla x Kong: The New Empire
Adam Wingard
USA
ACME 

Sellele, miks peaks King Kong ja Godzilla üldse ühes filmis olema, on tegelikult väga hea ajalooline vastus. Kui lavastaja Ishiro Honda pani oma "Godzillaga" (1954) aluse n-ö kaiju ehk hiidkoletiste žanrile, siis oli tal Godzilla loomisel eeskujuks just King Kong.

Selge see, et kaiju-maailmas suurus loeb, aga selles, et Kong ja Godzilla koos ühte filmi ära ei mahu, võis veenduda juba kümmekond aastat hiljem, kui Honda ise nad ühte filmi kokku võitlema tõi ("King Kong vs. Godzilla", 1964). Adam Wingardi "Godzilla vs Kong" (2021) tundub juba pealkirja järgi olevat otsene viide Honda filmile ning uus film omakorda selle järg. Kaks legendaarset hiidkoletist on siin pigem alliansi liinil, sest võimsaid välisvaenlasi kuhjatakse hulgim juurde ja mitmed põhilised kaiju-koletised teevad oma etteaste.

Küll aga on selle aja peale saanud enam kui selgeks, et ameeriklased ei valda seda teemat ikkagi absoluutselt, sest koletiste liinid on küll üleelusuurused oma mastaabilt, aga täiesti isikupäratud ning vaeste inimnäitlejate rolliks on enamasti olla taustainfo suuvooder või segaste süžeekäikude selgitaja. Uut infot tuleb järjest peale ja kogu skript muutub järjest ebaloogilisemaks. Ma olen nõus sellega, et maakera sees on veel teine, maakoore teist poolt kasutav äraspidine maailm, ja sinna veel omakorda peidetud mingid maailmad, sest muidu tekib hiidkoletistel tõsine lebensraum'i probleem. Samas nägime seda umekirjandusest juba ammu tuttavat teemat palju ägedamalt kasvõi Kaspar Jancise "Antipolises".

Julgeks isegi minna nii kaugele, et nimetada "Uut impeeriumit" ajaraiskamiseks. Või siis samas kokkuhoiuks, kui ei viitsi selle huvitava motiiviga tutvumiseks mõnd raamatut kätte võtta (näiteks Jules Verne'i "Reis maakera südamesse" või Vladimir Obrutševi "Plutoonia") ja imeda sisse mingi lahjendatud segu neist algallikatest, kaiju'st, "Ahvide planeedist" ja millest veel.

Eelmise aasta "Godzilla Minus One" näitas väga veenvalt, et Godzilla filmide tegemine peaks jääma ikkagi jaapanlaste hooleks. Talendid koju.

1 / 5