Väljakutsujad
Challengers
Luca Guadagnino
Itaalia-USA
ACME 

Pall on ümmargune, väljak neljakandiline ja kolmnurkne armastus on kuskil nende kahe vahel. Luca Guadagnino on spordifilmi treeningdressi pakkinud amour fou melodraama, kus kaks eluaegset sõpra hakkavad võistlema ühe naise südame pärast. Saab selgeks, et armastuses ja tennises on kõik lubatud, aga erinevalt päris sportlikust kahevõitlusest on kirevõitluses raske välja selgitada võitjat. Kõik kaotavad, sest kõik pannakse mängu.

"Väljakutsujad" kõlab lihtsalt, aga Guadagnino viib selle mitme võttega täiesti uuele tasemele. Tekst on vaimukas ja iseennast nautiv, enamuse ajast pole aru saada, kas räägitakse tennisest või tunnetest. Armastusel on mitu palet ja mitu emotsiooni. Juba alguses jääb korraks naine kõrvale ja alateemana kerib kahe palliprintsi omavahelise suhte sõnastamata jääv alahoovus. Kireobjekt tenniseprintsess Zendaya ajab pea segi ka küünikutel ja Trent Reznor ja Atticus Ross on saanud seekord maha täiesti üllatava soundtrack'iga – originaalmuusika koosneb peaaegu täielikult techno'st, elektrost ja house'ist; pulseerivast ja vibreerivast elektroonilisest ja elektrilisest minekust.

"Väljakutsujad" on vaimustav meelelahutus, mille keskse suhtedraama sees on lugematult kihistusi, nurki ja nurgataguseid, mis loo edenedes jälle uutmoodi paistavad. Tegelaste ees seisab väljakutseid rohkem kui kiirabibrigaadil täiskuu ajal ning Kirg, Võidutahe, Iha, Armastus, Konkurents ja Reetmine pannakse omavahel pidevalt ühte või teise ebatervesse, obsessiivsesse kombinatsiooni ja lastakse tegelased nende kütkeis ikka ja jälle emotsionaalsesse lühisesse.

Ja seda kõike vaadates ei taha ununeda, et tennise kõnepruugis tähendab "Love" nulli.

4,5 / 5

Kaskadöör
The Fall Guy
David Leitch
USA
Hea Film 

Olen kevade saabudes heldes meeleolus või mis lahti, aga mulle vist päriselt meeldib David Leitchi film. Leitch on varem pakkunud ainult tühjusega segatud stiilset õõnsust nagu "Bullet Train", "Atomic Blonde" või "Deadpool 2", aga asi ilmselt selles, et Leitch on väljaõppelt kaskadöör ja esimest korda toimub film tema maailmas.

Siin, tuttavas keskkonnas, suudab ta esimest korda tuua ekraanile tegelased, kes pole vaid šabloonid, ja panna meid neile päriselt kaasa elama. "Kaskadöör" on märulifilmiks muundatud romantiline komöödia, mille kaht armastajat mängivad väga sümpaatsed Ryan Gosling ja Emily Blunt – tore, et mulluse Barbenheimeri tulemusena on üksteist leidnud Barbie mees Ken ja Oppenheimeri naine Kitty.

Lisaks minnakse keskmisest rohkem süvitsi sisse kaskadööritöö eripäradesse, mida on huvitav vaadata ning saadetakse ka torge Ameerika Filmiakadeemia suunal, kellelt neile eluga igapäevaselt riskijatele praegu mingit autasu loota pole. Sellekohane kampaania on praegu käimas – lisada kaskadöörid Osacri-kategooriate hulka – ja eks vast on ka "Kaskadöörist" nende eesmärkide saavutamisel kasu, filmi avang on igatahes olnud edukas.

Ja pole midagi öelda, trikkide osas on "Kaskadöör" ikka arusaadavalt keskmisest tublisti üle ning Leitchil ilmselt oli ametialane auasi teha kõik trikid päriselt, mitte digitaalselt. See ei aita veel iseenesest ühtegi filmi võitjate poolele, aga jälgitavale ja haaravale sisule lisab visuaalne pool tublisti hoogu.

4 / 5 

Roboti unistused
Robot Dreams
Pablo Berger
Prantsusmaa-Hispaania
Otaku 

Täispikk animafilm roboti ja koera sõprusest on äge ajastupilt 1980. aastate New Yorgist, helgemat eilset läbivalt meenutamas kaksiktornid. Prantslased on teinud ambitsioonika plaani viia see projekt läbi ilma tekstita ja eks mul on oma kahtlused, kas see täispika formaadi välja veab, aga saab isegi päris ilusti hakkama.

Parim osa on unenäod (äkki siis ikkagi "Roboti unenäod"?), aga neid on pisut vähevõitu, muidu ei ole teab kui huvitav vaatamine, aga otseselt igav ka mitte. "Roboti unistused" oli küll siin üsna kõrge lennuga, parima täispika animafilmi Euroopa filmiakadeemia auhind ja otsa Oscari nominatsioon samas kategoorias. Oscari võitis õnneks ikkagi Miyazaki, kuid "Roboti unistused" on igal juhul asjalikum kraam, kui see lõputu AI kirjutatud käsikirjade ja konveieril valmis joonistatud dubleeritud anima-pasta, mida levisse iga nädal paar klotsi juurde tuleb.

3 / 5 

Daaaaaali!
Quentin Dupieux
Prantsusmaa
Bestfilm 

Püüdlikult üle lugedes, kui mitu A-tähte pealkirja käib (õige vastus: kuus), tekkis mul vandenõuteooria, et äkki see pealkiri kuvab Salvador Dalí'de arvu siin filmis... aga tühjagi. Dalí'sid on siin vaid viis, mis viib Dalí'de tiheduse kõvera muidugi keskmisest tublisti kõrgemale – ei tea, kas mõni film üldse veel nii Dalí-rohke on –, aga nagu vanameistri puhul ikka, kõik lõpuni ei klapi.

Nagu ka Quentin Dupieux' puhul, kes püüab oma arvukaid filme teha just nii, et need ei vastaks absoluutselt mängufilmi struktuurile. Vahel on ta eksperimendid õnnestunumad kui mõnel teisel juhul ja ma pean kahjuks ütlema, et "Daaaaaali!" jääb mulle natuke vormitasandile pidama. Iseenesest huvitav idee panna nimitegelast mängima terve rida prantsuse erineva populaarsusastmega näitlejaid (tavavaataja ehk tunneks teistest paremini ära Gilles Lelouce'i ja Pio Marmaï), aga peab tunnistama, et filmist eriti midagi meelde ei jäänud ja peaosaline endale omasest maneeritsemisest kaugemale ei küündinud.

Viimase aja Dali-filmidest läks näiteks "Dalid oodates" kuidagi rohkem korda, kuna näidatakse suure kunstniku sees ka inimest oma nõrkustega.

2,5 / 5 

Freudi viimane seanss
Freud's Last Session
Matt Brown
Iirimaa-UK-USA
Bestfilm 

Kui Anthony Hopkins mängib Sigmund Freudi, siis ma muidugi tahan seda näha. Ja pole midagi salata: mulle on see väga südamelähedane, kuidas tänaseks juba 86-aastane Hopkins keeldub minemast lihtsama vastupanu teed, mida mõõdavad juba ammu Denirod ja Pacinod ning valib ühe nõudliku ja raske draamarolli teise järel ilma mingi allahindluseta. Joseph Ratzinger, Nicholas Winton, Oscari toonud "Isa" roll ja nüüd Freud. Ja tal on ka siin paar monoloogi, mis on tõesti vaatamist väärt.

Kahjuks on muu aga võrdlemisi nõrk. Film põhineb ühest küljest Freudi kohtumis(t)el kirjanik C.S. Lewisega, teemaks põhiliselt jumala olemasolu küsimus. Ateist Freud vs kristlane Lewis. Mõlema poole argumente oleme filmides juba palju kuulnud, kuigi Freud lisab omalt poolt ka psühhoanalüütilise raamistiku. Lewise elu väljaspool Freudi mõjuala meenutab kohati äravahetamiseni ta sõbra J.R.R. Tolkieni lugu filmis "Tolkien", aga kui Tolkieni inspireerisid Esimese maailmasõja õudused kujutama hiljem Mordorit, siis Lewis sai üsna sarnastest nägemustest hoogu, et panna kirja Narnia lood.

Filmi teine liin on suhe Freudi ja ta tütre Anna vahel. Tütar on isa aitamisest sõltuvuses ja isa kasutab seda kurjasti ära. Tütar otsib isa heakskiitu, aga ei leia seda veelgi enam seetõttu, et ta väljavalitu on naine.

Need kaks liini eriti omavahel kokku ei kõla ja lavastuslikus plaanis on filmi tooniks siiski mingi uimerdamine, kuigi taamal on puhkenud muuhulgas Teine maailmasõda. Siin on nagu juppe ja jätkeid mitmest potentsiaaliga loost, aga enamuses jääb lubadus realiseerimata.

2 / 5 

Arkaadlane
Arcadian
Benjamin Brewer
USA-Iirimaa
Silver Film 

Nicolas Cage'il tuli eelmisel aastal välja viie mängufilmiga, nende hulgas ka see üks tavapärane hea ("Unenäo stsenaarium"). "Arkaadlane" on tema esimene 2024. aasta üllitis ja üsna turvaliselt võib öelda, et tänavune Cage'i heade filmide konto jääb seni avamata.

"Arkaadlane" (tundub sõnaraamatust olevat valitud esimene ettejuhtuv sõna, millele filmis selgitust ei anta) on postapokalüptiline triller maailmas, mis on lõppenud ja riismed on endale allutanud kummalised valguskartlikud ööolendid, kes soovivad inimestele mingit paha, aga selgusetu, mida täpselt või miks. Nende vastu astub Cage ja tema kaks amatöörnäitlejatest poega (mitte päris elus, ta pärispoeg Wes on kõvem hevimees).

Filmi sisu koosneb "Mina, legendi" ja "Vaikse kena kohakese" elementidest, viimast meenutavad kõige enam ka siinsed kollid, kes on siinse "Arkaadlase" kõige huvitavam element. Ja ilmselt ka kõige intelligentsem, sest humanoidide teod ja mõttekäigud varieeruvad hoolimatu, rumala ja suitsiidse vahepeal. Lahendused probleemidele on ebaloogilised, valikud arusaamatud, aga viivad ometi stsenaristi soovitud lahendusteni. Magic.

Nii et kollide eest annaks küll veidi punktipuru, aga muus osas siin midagi meenutada pole.

1,5 / 5