Poiss tapab maailma
Boy Kills World
Moritz Mohr
USA
Hea Film

Kuigi võib tunduda, et "Poiss tapab maailma" aluseks on mõni mäng või koomiks, oli kõigepealt hoopis film ning saksa päritolu lavastaja Moritz Mohr on öelnud, et eesmärk oli teha koomiksifilm, mis ei põhine ühelgi koomiksil.

Paljud viimase aja meeldejäävamad märulifilmid on end kehtestanud sellega, et kaugenetakse Ameerikast ja lastakse mõjudena filmi sisse muu maailma märulifilmide esteetika. Siin on selgelt – võib-olla üksteisele liiga lähestikuste levikuupäevade tõttu – sarnasusi "Monkey Maniga", millele ei aita kaasa ka see, et mõlemas astub üles Sharlto Copley. Tema aga seob "Poiss tapab maailma" düstoopilise ulmemaailma reaalse geograafilise asukohaga, kus tegevus üles filmiti – Lõuna-Aafrika Vabariigiga. Seega on siinses totalitaarses ühiskonnas kajamas ka tagasivaade apartheidile ning võib-olla sellele, kuidas võinuks minna LAV'is.

Kui "Monkey Man" aga põhines Indial, siis "Poiss tapab maailma" üht peategelast – hullu šamaani – mängib Yayan Ruhian, kes on Indoneesia filmi- ja võitlusspordimaailma üks kõvemaid kaklejaid ning astunud meeldejäävalt üles "The Raid'i" mõlemas osas. Nii et sealtkaudu tuleb sisse hoopis Kagu-Aasia nurk, ja "Raidi" meenutasid ka siseruumide võttepaigad, halli betooni taustal voolav punane veri.

Verd on siin jah omajagu nagu viimasel ajal kombeks. Ma ei tea, kas igasugune vanusepiirangute asi kehtibki nüüd vaid seksiteemade puhul, sest vägivald ei heiduta enam küll kedagi. "Poiss tapab maailma" on ohvriterohke, enamasti tapetakse käsitsi või lähivõitluses, huumor ja tumma peategelase sisemonoloog leevendavad šokki, koomiksilik stilistika aitab luua võõrandumisefekti. Tegelased on nii karikatuursed, et polegi nagu päris, aga samas on peategelase Poisi (ta võiks kasutada ikka oma paneuroopalikku täisnime, mis on ka nagu koomiksist pärit – Bill Istvan Günther Skarsgård) kannatused reaalsed ja on nii ootamatult hingeminevaid hetki, kui üks päris järsk süžeepööre, mis uinutati ühe ettearvatavama pöörde signaliseerimisega ära ja tuli seetõttu täiesti ootamatult. Kõlan nagu spordikommentaator juba.

Igatahes on "Poiss tapab maailma" küll järjekordne näide kaasaegsest koomiksilikust või videomängulikust, ebarealistlikust vigilante filmist, aga suudab luua piisavalt huvitava maailma, et korda minna.

3,5 / 5

Metsik lõuna
Andris Gauja, Eva Kübar, Andrei Paounov, Maria Aua, Jaan Tootsen, Viesturs Kairišs, Ülo Pikkov, Carl Olsson
Eesti
Tartu Filmiselts 

Kultuuripealinn Tartu 2024 ühe initsiatiivina telliti meie kandi parimatelt dokumentalistidelt lühidokid Lõuna-Eestist ning nüüd on need "Metsiku lõuna" nime all ka tee kinno leidnud. Kaheksa lühidokki, kestust kokku üle kahe tunni.

Tegijate nimekiri on küll tugev – väidetavalt umbes 50 projekti hulgast jäid sõelale just nende omad, neli tegijat Eestist ja neli mujalt. Kairišs ja Gauja kaks lätlast, Olsson Rootsist, Paounov Bulgaariast.

Kui mõelda, mis on Lõuna-Eestil, mida pigem seostatakse rahulikkuse ja aeglusega, pistmist metsikusega, siis ehk on seos metsikus looduses – milleski, mis kasvab omasoodu ja millest saab rääkida pigem vaadeldes kui sekkudes või kujundades. Siinsete filmide põhjal katab Lõuna-Eesti teesid pigem muld ja kruus kui asfalt. Laiem Tartu 2024 kontseptsioon on "Ellujäämise kunstid", aga ilmselt suhtuti sellesse vihmavarju veidi lõdvemalt, sest osad on otseselt ka sellest, aga teised jällegi pigem üldse mitte. Aga kas peakski.

Nagu ikka selliste kassettide puhul, on tase mõnevõrra ebaühtlane, aga tuleb tunnistada, et hoolimata kohati väga erinevast stiilist moodustavad nad küll kokku ühe (ehk veidi pikavõitu) terviku. Mul on tunne seetõttu, et nad saavad paremini pildile ja helisema, kui on kogumikuformaadist lahti pakendatud ja hakkavad igaüks pigem oma elu elama.

Mul oli au ja rõõm osaleda Tartus korraga kaheksas kohas toimuva esilinastuse üritustel, kus sain Anne sauna pesuruumi üles pandud ekraani ees ja väga erakordses keskkonnas küsitleda ühe filmi autorit Carl Olssonit, kes tegi Rootsist tulnuna väga teemaliku, kuiva huumori ja staatilise kaameraga loo Annelinna korterite elanikest. Võib-olla mõjutab see sündmus mu hinnangut, aga eks tegelikult meeldiski mulle Olssoni oma kõige rohkem, esteetika ja tooni tõttu, kuigi tema ees on need rajad mõnevõrra juba mugavaks teinud nii Roy Andersson kui Ulrich Seidl.

Eestlastest jäi silma Ülo Pikkov, kes oma animamehe põhjalikkusega oli teksti ja kontseptsiooni väga täpseks nokkinud. Nagu Pikkovil ikka: väga isiklik, oma minevikku vaatav, otsiv kaamerapilk, oma metamängulisusega. Paounov tegi väga muheda loo Peipsi ääres ehitavatest postapokalüptilistest lumesõidukitest, aga natuke pärssis muljet muusikavalik, mis oli ülitõsine ja sünge, kuigi lugu ise oleks nagu pigem võitnud helgemast helikujundusest, ning oleks ehk ka rohkem Paounovi enda au ja kuulsust võitnud filmide moodi.

Maria Aua astub selgelt enda rada kuskil dokumentalistiga ja galerii-eksperimentaalfilmi piirimail ning kirjeldas oma lõiku kui "mitte-filmi", kus puuduvad filmile selgelt viitavad jooned, aga "midagi nagu on". Ütleme nii, et nõuab keskmisest rohkem tähelepanu, aga leiab siin komplektis oma koha. Gauja ühendas oma filmis kokku seenevõrgustiku ja galaktikate struktuuri, mis iseenesest on tore, aga mitte kuigi uus idee, et sisse ja välja zoom'ides saab sama tulemuse, sest mikro- ja makrokosmos on sarnasel. Mõlemad on fraktaalsed struktuurid, nagu ütleb filmis ka astrofüüsik Jaan Einasto.

Eva Kübar on jälginud n-ö off-grid elada püüdvat saksa naist Hildat, aga erakuna oma lapsega üksi elava ema elukorralduse kohta tekkis nii palju küsimusi, et filmi jälgimine jäi tahaplaanile. Kas elu väljaspool ühiskonda on luksus? Ja mis saab nende väikeste ja suurte psühholoogiast? Ja miks ta sinna üldse läks?

Jaan Tootsen otsis oma perekonna jälgi Võrumaalt läbi pildi- ja videokatkete ning liikunud legendide, kõrvutades siis lõpuks ametlikult neid kaht omavahel alati segi aetavat maailma, Balkanit ja Baltikumi. Film jäi aga laialivalguvaks ja mõnda kujundit kärpides ning teisi rõhutades oleks fookuse ilmselt selgemaks saanud. Kardan ka, et eesti "balkanlus" on seotud ainult joomisega, kainelt ollakse ikka korralikud kasinad luterlased edasi.

Ja lõpuks Viesturs Kairišs, kes on läti üks kõvemaid kultuurilavastajaid (teeb ka teatrit ja ooperit) ning oli ette võtnud lavastada üht pulma Piirissaarel. Kui mõni on veel nii harimatu nagu mina, siis see asub Peipsi järves Venemaa piiri ääres. Kui siit "Metsikust lõunast" midagi kaasa võtsin, siis teadmise, et lähen suvel vaatama seda Piirissaart oma silmaga, kus lisaks nähtud pulmarahvale elavad (Vikipeedia andmetel) "imetajatest näiteks põder, metssiga, kährik, kobras, ondatra". Metsik lõuna ikkagi.

3 / 5 

Õhupuudus
Breathe
Stefon Bristol
USA
Hea Film

Kummaline toode. Postapokalüptiline film hapnikupuuduse käes vaevlevast Maast on selgelt tehtud mustanahalisele publikule, sest väga püüdlikult põimitakse dialoogi sisse nii Malcolm X'i kui John Coltrane'i ja loomulik ei ole see kõik kohe kuidagi. Mustade poolel teevad kaasa Common ja Jennifer Hudson, keda ei ole see Oscari-võit mõistlikumasse paika lennutanud.

Kõik on ilus, aga valged tulevad (Milla Jovovich ja Sam Worthington) ja valgeid, nagu me teame, ei maksa usaldada.

Tundub, et päris okeist keskkonnast hoolimata on raha vähe olnud, või kujutlusvõimet või mõlemat, sest ühe probleemi või lahenduse tekkides otsustatakse teisi käsikirja koosseismise huvides ignoreerida, mistõttu on kogu siinne umbne kaerajaan kokkuvõttes võrdlemisi ebausutav.

2 / 5 

Surmakaart
Tarot
Spenser Cohen, Anna Halberg
USA
ACME

Reaõudukates on vaime ja teispoolsust viimasel välja kutsutud nii Adelaide'is ("Räägi minuga") kui Berliinis ("Kotipea"). Ameeriklaste "Surmakaart", mis meenutab nii nimetatud filme kui lugematuid teisi, ei lisa küll ühtki huvitavat mõtet kogu teemale juurde. Neetud tarokaartidel kujutatud peletised ärkavad ühekaupa ellu, et ennustused eriti negatiivses võtmes teoks teha. Nii ei ole ilus!

Igat vaimuvaest koletist näidatakse vaid loetud sekundid, võib-olla seetõttu, et püütakse varjata nende piinlikku digitaalsust.

Kui õudusfilmis ühestki tegelasest kahju ei hakka, siis on ikkagi millegagi mööda pandud. Ilmselt aitab seda vaadates darvinistlik vaatenurk – rumalad inimesed teevad lolle otsuseid ja surevad välja, genofond paraneb ja inimkond liigub parema tuleviku teel. Nende surmast võidame me kaudselt kõik.

1 / 5 

Karupoeg Puhh. Veri ja mesi 2
Winnie the Pooh: Blood and Honey 2
Rhys Frake-Waterfield
UK
Unlimited Media

Kui Winny Puhhi esimene osa sai minult pool punkti ja HÕFFilt hiljuti aasta kõige halvema leviõudusfilmi auhinna "Nüri kirves", siis teine osa on tõeline Tiigrihüpe (spoiler!) edasi, auväärse ühe punktini. Siin on olnud veidi rohkem raha, mõned näitlejad oskavad isegi mängida ja peletised on natukenegi kobedamad. Ehk et production value lausa!

Mingi nipiga on õnnestunud siia mängima saada ka Simon Callow ja eelmise osa ülihalb Christopher Robin on lihtsalt ilma mingi selgituse või mureta vahetatud teise näitleja vastu. Oleme ausad, ega muud ka üle ei jäänud.

Inglismaal on see vist üsna populaarne, eks nad naudivad seda, kuidas ontlik lapsepõlveklassika noa neeru saab – oleks ju omalgi tore, kui Sipsik oleks olnud üks korralik rümbarebu. Lapsepõlvelugude horror-võtmes taaskujutamine on vist nii tulus tegevus, et tootjafirma Jagged Edge on teada andnud lausa n-ö Twisted Childhood Universe'i (TCU) loomisest, ja tulemas on veel filmid nagu "Peeter Paani Eikunagimaa luupainaja", "Bambi: Kättemaks", "Pinocchio: Liimist lahti", kolmas Puhh, "Ärkav uinuv kaunitar" ja Avengersi otsese viitena "Poohniverse: Monsters Assemble".

Päriselt, ma ei tee nalja. Andke meile jõudu. Nüri kirve peale läheb edaspidi ikka väga tihedaks rebimiseks.

1 / 5