Kinosilm | "Kriitilises tsoonis" jääb puudu poeesiast

Tristan Priimäe iganädalasse levifilmide ülevaatesse jõudis sel korral kolm filmi: "Furiosa. Mad Maxi saaga", "Kriitiline tsoon" ja "Imede raamat".
Furiosa. Mad Maxi saaga
Furiosa: A Mad Max Saga
George Miller
Austraalia-USA
ACME Film
Vaeval on kümmekond päeva "Furiosa" vaatamisest möödunud, kui tunne, et peaks selle uuesti ette võtma, vaid süveneb. Cannes'i maailma esilinastuse järel on arvamused olnud kokkuvõttes võrdlemisi head, nii ka minu oma.
Raske on püüda korrata täiust. "Mad Max: Raevu tee" on vist selle sajandi parim action-film ja ausalt öelda oli "Furiosa" osas päris suur hirm üleval, et on lähenemises antud järele ja mindud lihtsamat teed, sest treiler tundus märksa digitaalsem ja silutum kui "Raevu tee", mis deklareeris uhkelt, kuidas valdav osa efekte püüti teha füüsiliselt.
Tõsi, digitaalsem ta on, aga see ei sega üldse: Mad Maxi sarjas on alati olnud seda ägedat video-trash'i hõngu, kasvõi paatoslikud pealelugemised, kiiresti pealesõitvad zuumid jms. See on esteetika, mis on iseenda camp-cool'ist teadlik ja oskab seda ära kasutada, ja nii muutub see teatud odav digilikkus "Furiosas" selle maailma osaks. Selge see, et siin ei võeta end liiga tõsiselt, kuigi mäng käib elu ja surma peale.

Eelloos näeme Furiosa armutut kujunemist selleks vaikivaks võitlejaks, keda kehastas "Raevu tees" Charlize Theron. Palju on kõmu tekitanud fakt, et Furiosal on filmis umbes 30 rida dialoogi, mida George Miller põhjendas sellega, et dialoog tõmbab tempo kinni ja film peab olema kiire. Seda kõnekamad on Anya Taylor-Joy silmad, kui ta on silmitsi järjekordse ülekohtuga, vandumas kättemaksu.
Põhivaenlaseks on Vana-Rooma fanaatik Dementus (Chris Hemsworth), kes sõidab ringi vaimustaval kolmest tsiklist ehitatud antiik-kaarikul ja tema juhtimisstiil on selline, et põletame alguses kõik maha ja siis mõtleme edasi. Skeemitamine põrkab ringi juba kolme eelmisest filmist tuttava tõmbekeskuse – Gastown, Bullet Farm ja Citadel – vahel ning kuigi vahepeal on raske jälgida, kes kust mida kuhu ja miks veab, on kõik stseenid lahendatud nii, et visuaalselt on kogu aeg hing kinni. Jah, siin üritatakse kummuli ajada ka üle tühermaa kihutavad tsisternautot, sellest on saanud omamoodi leitmotiiv, aga siin on sama asja näidatud jälle piisavalt värskena, et seda episoodi õigustada.
Aga vähem sõnu, muidu kaotame tempos. "Furiosa" on haarav, bensiinilõhnaline, tõeliselt VALI märulifilm, auväärne eellugu Mad Maxi saagale.
4,5 / 5
Kriitiline tsoon
Critical Zone
Ali Ahmadzadeh
Iraan-Saksamaa
A-One
Ei tea, kas on Iraani elus transport nii kesksel kohal või mis, aga "Kriitiline tsoon" on järjekordne lisandus nende Iraani filmide kaanonisse, mis toimuvad kas täiesti või suuremas osas autos. Astudes julgelt selliste gigantide jalajälgedes nagu Abbas Kiarostami "Kirsi maitse" või Jafar Panahi "Takso", pannakse "Kriitilises tsoonis" rooli üks varjukuju, kes voolab elavhõbeda rahutusega läbi öö, mahub igalt poolt läbi, puutub kõigega kokku ja hoiab käigus keerulist varimajanduslikku skeemi. Ta on muunduja, kelle tegelik nägu tundub olevat mitmepalgelisem kui esmapilgul paistab, ja tühisel narkodiileri-rämpsul on täita keerukam ühiskondlik roll.

Otse loomulikult peame rääkima ühiskonnast, kui Iraaniga tegu ja eks need rahvusvahelist tunnustust leidnud iraani filmid kipuvad ikka olema rohkemal või vähemal määral ühiskonnakriitilised. Nii ka, khm, "Kriitiline tsoon", mis ju võitis eelmisel aastal lausa Locarno festivali peaauhinna Kuldse leopardi. Muude hulgas siis ka meie "Nähtamatu võitluse" ees. Ka siinne võitlus on nähtamatu. Tabude ja eelarvamuste järkjärguline tagasinügimine, enda ajalise ja rahalise panuse ohverdamisega.
Film on päris tore ja vaadatav, aga mulle, kes ma selle nägemist nüüd juba peaaegu aasta olen pingsalt oodanud, jäi siin siiski midagi puudu. Võib-olla sellest, mis mulle iraani filmi juures alati meeldinud on – poeesiast. Samas selline puhas arthouse ja mingist kvaliteedist alla iraani filmid naljalt ei lähe, nii et kõrvale ma seda ei viskaks. Alati tervitatav, kui Iraani film meile kinodesse jõuab.
3 / 5
Imede raamat
La Chambre des merveilles
Lisa Azuelos
Prantsusmaa
Bestfilm
Meditsiinidraama valatakse koduperenaise "Bucket listi" vormi, kui koomasse langenud poja salasoove asub täitma ema lootuses, et see tegevus poja üles äratab. Loost saab keskealise naisterahva teise eneseleidmise lugu, kui poja kirja pandud jaburused tuleb tal endal nüüd ära teha.

Kes on režissöör? Tundmatu. Aga näitlejad? Tundmatud. Mille külge siis klammerduda sellel tormisel filmimerel, kus toodang lööb üle pea kokku? Ei oska sellelegi vastata, aga ütleks küll, et hoolimata karmist teemast ja poja koomast on "Imede raamat" siiski üks üsna elujaatav hea tuju film Prantsusmaalt ja vahel ju polegi enamat tarvis.
Hoolimata mõnest ülimugavast ja lihtsast stsenaarsest shortcut'ist ei ole see film rumal ja ka tegelased ei tee mingeid lauslollusi. Tänapäeval on see juba suur asi.
2 / 5
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kinosilm"