Kuninganna Catherine'i ohtlik mäng
Firebrand
Karim Aïnouz
UK
Adastra Cinema 

Ajaloolistel kostüümidraamadel on ikka oma võlu ja eks sellepärast neid näiteks Euroopa suurtest kuningakodadest järjest juurde tehaksegi. Osad monarhid on unustusse vajunud, teised legendaarseks muutunud, aga ilmselt on raske leida legendaarsemat kui kurikuulus Henry VIII, kellest küll enamasti kahjuks vähe muud mäletatakse kui seda, kuidas tal sai tavaks oma abikaasadest vabaneda.

Miks aga on meil vaja veel üht Henry VIII ja/või mõne ta abikaasa lugu, seda enam, et tegijaks on Berliinis elav brasiillane? "Firebrand" (elu on liiga lühike, et seda eestikeelset pealkirja trükkida) on hea näide sellest, mis saab, kui arthouse-lavastaja võtab ette teha puhast žanrifilmi, eriti veel inglise keeles. Tavaliselt on sellistel tingimustel tehtud film kohmakas ja kunstlik, ja lugu pole teine ka "Firebrandi" puhul.

Aïnouzi esimeses ingliskeelses filmis mängib Alicia Vikander Catherine Parri (Henry viimast abikaasa), veel üht kõrgest soost valesti mõistetud naist meeste maailmas. Siin näidatakse, kuidas elu oli märksa ilusam Catherine'i tegutsemise ajal asevalitsejana, aga keskendutakse päris tõsiselt asevalitseja argipäevale ja võimuvõitlusele Henry nõunikega, mis on kokkuvõttes umbes sama põnev kui Tallinna linnavalitsuse istung.

Henry VIII (Jude Law) saabudes keeratakse kõik pea peale, sest Law mängib rõõmuga ja raevuga totaalselt üle ning sellega genereerib loomulikult teatud elevust – paaril hetkel suudab isegi ohtlikuna mõjuda. Henry tulles keskendutakse tema grotesksusele ning Catherine'i ala- ja Law ülemäng on tasakaalust võrdlemisi väljas. 

Kokkuvõttes on "Firebrand" parajalt tüütu, ilma erilise iseloomuta ning jääb sinna kurioossete katsetuste kategooriasse, mllle puhul jääb tegemise motivatsioon pisut ebaselgeks. Õnneks naaseb Aïnouz koduse Brasiilia juurde tänavuses filmis "Motel Destino",  mis on selgelt rohkem tema film.

2 / 5

Öine lihunik
Wake Up
RKSS
Kanada-Prantsusmaa
Garsu Pasaulio Irasai 

Pseudonüümi RKSS (Roadkill Superstars) taga varjavad end kolm kanada lavastajat, François Simard, Anouk Whissell ja Yoann-Karl Whissell, kellel juba horror'i vallas mõningane kogemus, aga minu teed nende loominguga seni ristunud ei ole.

Selle "Öise lihuniku" järel ma muidugi kahtlen, kas ma ise vägisi seda kontakti tugevdama kipun, sest mulle on selles kõige harilikumas slasher'is vähe huvitavat. Kamp ebasümpaatseid ökoaktiviste lähevad segaste looduskaitsesõnumitega öösel rüüstama suurt IKEA (vabandust, House Idea) poodi, aga satuvad maniakaalse öövalvuri otsa, kes tegeleb vabal ajal nn primitiivse jahiga, kus tuleb loomi tappa käepäraste vahenditega.

Ja kui see ei tundu veel piisavalt igav, siis oot-oot – film pakub selles vallas veel palju enamat! Tervenisti suures laoruumis toimuvas tapmisloos ei ole ökonoortel muidugi mingit šanssi ja nende kõige kurvemaks saatuseks saab olema saada tapetud täiesti isikupäratu mõrtsuka poolt.

1 / 5