Yannick
Quentin Dupieux
Prantsusmaa
Filmstop 

Eesti teatriaasta algas suursündmusega, kui Tiit Ojasoo võttis jaanuaris enda peale matsliku teatripubliku harimise – nahutas pildistajaid, hurjutas lindistajaid ja noomis jutustajaid. Rooska pööblile.

Mis aga saab siis, kui laval toimuv on jama? Yannicki kannatus katkeb ja ta tõuseb publiku hulgast püsti, et tõde jalule seada. Või veel parem: rahvale teatrikunst tagasi anda.

Quentin Dupieux' uus film on kõigi nende eestkõneleja, kes on teatrisse vangistatuna pidanud kannatama ülevoolava keskpärasuse või lausa labasuse all. Yannicki mure on täiesti mõistetav: võtad õhtu vabaks ja ostad hirmkalli pileti vaid selleks, et mingit jura vaadata. Arvestades Eesti teatripiletite hindu ja kättesaadavust on ilmselt meist nii mõnigi Yannickiga solidaarne ja siinses rahva omakohtus on lihtrahva kahjurõõmsa kättemaksu magusat maitsevirvendust. Kui teater kõneleb oma publikuga ülevalt alla, siis ei jäägi üle muud kui püsti tõusta.

"Yannick" on Dupieux' ebaühtlases filmograafias üks selgelt plusspoolele kuuluv teos, peaosas Dupieux' stampnäitlejaks kujunenud Raphaël Quenard. Ootamatute pööretega must komöödia on huvitaval kombel vist esimene Dupieux' film üldse, mis kulgeb ilma eriliste aegruumi haakideta punktist A punkti B ning ei sisalda ka midagi seletamatut või üleloomulikku. Selles mõttes nagu üks korralik rahvateatritükk. Kõik on selge.

4 / 5

Palgamõrvar
Hit Man
Richard Linklater
USA
Silver Film 

Pole mingit põhjust siinset pealkirja tõlkimata jätta, aga ometi on seda tehtud. Nii linastubki film Eesti kinodes kodumaise pealkirjaga "Hit Man". Aitab sellest ameeriklaste kummardamisest küll, meil on oma keel!

Muus osas on Linklateri mullu Veneetsias esilinastunud "Palgamõrvar" veidi arusaamatu käik lavastajalt, kes varem ikkagi karakterikesksete indie-filmidega silma paistnud. Milleks nüüd see palgamõrvari-mütoloogiat tuhandendat korda taaskasutav romantiline komöödia, mille moraal tundub olevat see, et armastuse nimel on okei kedagi maha lüüa?

Tõsi, Linklater lisab siia oma spin'i, et peategelane vaid mängib palgamõrvarit koostöös politseiga ja väidab, et tegelikult pole palgamõrvareid olemas. Lisaks keerutab tema päris-mina Gary, kes töötab ülikoolis professorina, oma tudengitele kokku mitu leigelt intrigeerivat teoreetilist mõttekäiku selle kohta, kuidas nn salamõrv on alati olnud ühiskonna eduka progressi osa.

Peaosalist mängiv Glen Powell on koos Linklateriga olnud "Palgamõrvari" stsenaariumi autor ja ilmselt suutnud südameprojekti läbi suruda. "Palgamõrvar" peaks jõudma ka 7. juunist Netflixi, aga tundub, et mitte meil, nii et sellest ka otsus film siin kinno tuua.

Linklateri seotus on aga ainus nõrk põhjus, miks seda üldse vaadata, kui on tunne, et võiks tema asjadega kursis olla. Tegelikult soovitaks filmi asemel lugeda hoopis selle aluseks olnud artiklit päriselu-Garyst.

2 / 5

Haikyu! Prügikastilahing
Haikyu! The Dumpster Battle
Susumu Mitsunaka
Jaapan
ACME 

Jälle täiesti arusaamatu, milleks selline asi kinno tuua... Kas tõesti on Eestis suur andunud fänkond, kes on ära vaadanud kõik eelnevad 80 osa animesarja "Haikyu!", et sellest kokkuvõtvast filmist vähegi midagi aru saada?

Täispikas näidatakse põhimõtteliselt lõpu-võrkpallimatši kahe meeskonna vahel, keda on targematele tutvustatud juba neli hooaega, aga lollimad jäävadki sumpama ühest flashback'ist teise, mis on loomulikult kõik nii tähendusrikkad, aga puhta lehena peale lennates täiesti mittemidagiütlevad.

Ja noh... Võrkpall? Ei ole kõige kinematograafilisem spordiala, võrdluseks kasvõi hiljutine suurepärane korvpallianime "Esimene pealtpanek". Too oli film. See siin seriaalide pikaks venitatud nostalgia ja kino kontekstis nonsenss. Anime üldiselt meeldib, kaks punkti panen ikka, mõningad mängumomendid olid päris huvitavad.

2 / 5

Võõrad. 1. peatükk
The Strangers: Chapter 1
Renny Harlin
UK-USA
ACME 

Lausa ime, millest tehakse uusversioone. Ja millises mahus. Ja kes teeb. USA päris õnnestunud 2008. aasta slasher "Võõrad" sai kõigepealt kehva järje kümme aastat hiljem, aga see ei heidutanud filmi taaskasutusjumalaid – otse vastupidi. Plaanitud on lausa kolmeosaline uus filmiseeria, mille lavastajaks on Soome mees Hollivuudis, Renny Harlin. Vähemalt sobis see nimetus teda iseloomustama 1980. ja 1990. aastatel, aga nüüd on elumerelained teda kandnud nii Hiinasse, Gruusia sõtta kui ka lausa Soome "Klassikokkutuleku" 3. osa lavastajaks. Selles valguses tundub "Võõraste" triloogia talle lausa õnnistusena, vähemalt kindel tööots. Häda ainult selles, et meie peame ühe suvalise filmi asemel kannatama lausa kolme.

Ja ega ta tõsi on: uus "Võõraste" lugu ei lisa juba olnule absoluutselt mitte ühtki uut ideed. Rõõsalt enesekindlad ja natuke ülbed linnainimesed satuvad maarajoonidesse, kus tegutsevad maskides killer'id, kelle unikaalseks müügiargumendiks on see, et nende tegevusel pole nende endi napil sõnul mingit põhjendust. Surm lihtsalt juhtub. Esimeses filmis põhjenduseks toodud Because you were home on muundunud lauseks Because you're here. Tuleb lihtsalt olla valel ajal vales kohas.

Arvestades, kui täpselt on siin 2008. aasta originaalfilmi kopeeritud (alguses otsib müstiline koputaja kedagi Tamarat jne), tekib tunne, et see film polegi mõeldud jätkuloona, vaid suunatud pigem uuele põlvkonnale, kellele on soov rääkida sama lugu uuesti. Paraku ei küüni tänase Harlini võimed Bryan Bertino võimeteni pinget tekitada ja tulemuseks on meeldejääva õuduka asemel pigem täiesti harju keskmine ja igav maniakiõudukas, kus maskides killer'ite näoilme on ekspressiivsem kui ilma maskideta peaosaliste oma. Aga need maskid... Millelegi pandi nende tegelaste loomisel juures siiski pihta, sest maskid mõjuvad endiselt kõhedusttekitavalt.

1,5 / 5

Järgmisel aastal samal ajal
This Time Next Year
Nick Moore
UK-USA
Tespi 

Mis järgmiseks? Kas hakkame Hallmarki jõulufilme ühekaupa kinno tooma? Sest seda see ju põhimõtteliselt on, lihtsalt jõulude asemel on aastavahetus ja Hallmarki asemel kaks briti tootjafirmat, kellest kumbki pole millegi olulisega silma paistnud. Meespeaosas moosinägu Lucien Laviscount, keda Eesti filmi fännid ehk mäletavad Tanel Toomi "Viimasest vahipostist" ja superseebifännid telesarjast "Emily in Paris".

Hipster ja yuppie lakutud Londonis, mida me oleme pärast subkultuuride väljasuretamist vihkama hakanud. Film, millel pole tegelikkusega midagi pistmist. Isegi romkommidel võiks ju olla.

1,5 / 5